"Neis koolides, kus vaba aja sisustamisega ei tegeleta ja lapsed on jäetud omapäi, üritusi aga viiakse läbi formaalselt, seal narkomaania lokkab ja lõhnab," ütles Pealinnale narkosõltlaste rehabilitatsiooniprogrammide autor, psühhiaater Vladimir Kukk.

Tervise arengu instituudi tellitud uuringu kokkuvõttes soovitatakse lisaks Tallinnas juba tegutsevale kolmele süstlavahetuspunktile rajada veel kuus või seitse samalaadset keskust.

Kuke sõnul peavad noored õppima ise oma aega sisustama ja eluks vajalikke harjumusi kujundama. Samuti peavad nad õppima andma hinnangut sellele, mis nendega toimub, õppima ise toime tulema oma probleemidega ja konfliktidega, ning vajadusel selleks abi küsima.
“Mul olid noored patsiendid-narkomaanid, kes mõne aastaga on käinud läbi tee eufooriast kuni korduvate ja meeleheitlike katseteni narkootikumide võimu alt vabaneda,” ütles Kukk. “Kuid pärast kestvaid keha- ja hingepiinu mõistsid nad üsna varsti, et on taas omadega ummikus. Nad kõndisid mööda teed, mis viib põrgusse, kuigi alguses tundus see nii mesine. Hirm pole kuigi hea nõuandja. On vaja teada tõde ja kui selle teada saad, pole vaja hirmusid välja mõelda.”
 
Mida narkootikumide tarvitamine noore isiksusega tegelikult teeb, kui ränk hoop on see tervisele?
Narkomaania on totaalne isiksuse allakäik, millega pealegi enamikul juhtudel kaasnevad tervise tüsistused. Ilmnevad närvitalituse häired, raugastumine toimub varakult. Narkomaani teele asudes hävitab inimene järk-järgult oma parimad kõlbelised omadused, muutub vaimselt tasakaalutuks, tahtejõuetuks, kaotab sõbrad, seejärel perekonna, ei suuda ametit pidada või unustab varasemad oskused, jääb töötuks. Ta satub paratamatult kuritegelike inimeste vaatevälja ning sageli asub kriminaalse keskkonna psühholoogilise surve all kuritegevuse teele. Narkomaan toob endale ja tuttavatele kaela tohutul hulgas õnnetusi, degradeerub järkjärgult isiksusena ning lõpus laastab aeglaselt ja kindlalt oma keha.

Kõik narkootilised ained põhjustavad uima. Seejärel tekib pidevalt kasvav narkonälg, mis annab tunnistust sõltuvuse tekkimisest. Narkootikumide pruukimisel kiirendab organismi füüsilist ja psüühilist kurnatust, mille lõpptulemuseks on enneaegne surm. Narkootilised ained kutsuvad esile mitut liiki teadvusehälbeid. Mõned narkomaanid tunnevad masendust, seletamatut hirmu, mis mõnikord läheb üle paanikaks, neid piinavad koledad nägemused, nn flashback´i sündroom – naasmisesähvatus: äkitselt tekkivad illusioonid, hallutsinatsioonid – koguni kuid või aastaid hiljem pärast kas või ühekordset ecstasy, amfetamiini või LSD annuse manustamist.

Kuidas lapsed satuvad narkomaanide kampade liikmeks?
Seesugused kambad tõmbavad enda hulka just selliseid noori, kelle kasvatamisega vanemad on puudulikult tegelenud, jätavad neile palju vabadust ega tunne huvi, mismoodi lapsed oma aega veedavad.

Koolides, kus aktiivselt tegutsevad spordisektsioonid, huvialaringid, lastestuudiod, teatrid, kus vaba aeg on hästi sisustatud, puututakse laste ja noorte narkomaaniaga vähe kokku.

Neis koolides, kus vaba aja sisustamisega ei tegeleta ja lapsed on jäetud omapäi, üritusi aga viiakse läbi formaalselt, seal narkomaania lokkab ja lõhnab. Sellistes oludes janunevad noorukid, kes otsivad seiklusi ja eredaid elamusi, tegutsemise järele, ei oska aga oma tegevust ja käitumist läbi mõelda ja planeerida ning elavad n-ö üks päev korraga.

Koolis on nende seisund halb, kuna nad ei näita üles huvi õppimise vastu ja on püsimatud. Õpiedu puudumist kompenseeritakse püüdega kaasõpilastele mõju avaldada isepäisuse, toorutsemise, jõu abil ja käitumistavasid eirates. Õpetajate vastu ollakse ülbe, väljakutsuv. Õpetajad pole sellise käitumisega mõistagi rahul ning karistuseks ei luba seesuguseid õpilasi huvitavatele ja põnevatele üritustele, et nad seal pahandust ei teeks ega demoraliseeriks teisi õpilasi oma halva eeskujuga.

Kus laste narkokambad kogunevad?
Tavaliselt elavad narkomaanid oma vanemate ülalpidamisel ning saavad õhtuti kokku kohvikus, pargis, väljakul, kangialustes ja räämas korterites. Seal hangivad nad narkootikume ja manustavad neid, ajavad juttu, kuulavad muusikat või on lihtsalt narkouimas vait. On ka selliseid kampu, mis on moodustunud “narkopere” põhimõttel: koos elab 5-6 või 10-15 inimest, nad hangivad narkootikume, jagavad omavahel nappi toidupoolist, mis pole sugugi alati ausalt ja raha eest ostetud.

Enamasti pesitsevad seesugused narkokambad tühjades barakkides, majade või hoonete varemetes, mis kuuluvad lammutamisele ja seavad seal sisse oma urkad. Sealsed elutingimused on vastuolus igasuguse ettekujutusega inimese eluasemest.

Kas on tihti nii, et ühest tragöödiast pääsemist otsides satutakse teise – narkootikumide küüsi?
Perekonnapatoloogia on üks iseloomulikke põhjuseid, mis mõningaid noorukeid tõukab narkootikume pruukima. Enamasti on seesugused perekonnad formaalselt või ka tegelikult lagunenud, vanemad moraalselt alla käinud ja alkohoolikud. Sellistes perekondades on lakkamatud tülid ja tõsised emotsionaalsed kriisid paratamatud. Sellistest peredest noorukid ei tohiks pead kaotada, tuleb õppida orienteeruma, kust ja kellelt abi ja nõu küsida.

Palju rohkem on noorukitel aga pereprobleeme, mis kõrvalt vähem silma torkavad, ning selliste perede laste suhet mõnuainetega pole sugugi alati lihtne tuvastada. See käib nn headest kodudest pärit noorukite kohta, kus lastele antakse alati taskuraha ja nende vanemaid peetakse korralikeks inimesteks. Osutub, et ka sellised pered pole dramaatiliste olukordade vastu kindlustatud. Ka armastavad vanemad, kes hoolitsevad oma laste olmetingimuste eest, ei hooli tihtipeale nende tunnetest ja arenguvajadustest. Siis võivad tekkida konfliktid ja noorukit tabab hingeline murrang, mis piirneb depressiooniga.

Täiskasvanute pilkavalt üleolev suhtumine noorukite esmakordsetesse armumisilmingutesse põhjustab sügavaid konflikte ja tõukab nad ohtlikule teele. Ei tohi ignoreerida noorukite emotsionaalseid probleeme, need võivad põhjustada ootamatu ja sügava muutuse suhtumises ellu, inimestesse ja maailma ning tuua kaasa kiindumuse narkootikumidesse.

Millised on narkootikumide tarvitamise põhjused noorte seas?
Narkootikume pruukima hakanud toovad motiivideks: 60-65% – uuudishimust, 14% – kamba, tuttavate mõju, 13% – järeleahvimine ja 3% märkis põhjuseks rasked läbielamused.

Milles on narkomaania tragöödia? Kas sellest põrgust on väljapääsu?
Võib jääda mulje, et just narkomaani lähedased põevad seda tragöödiat tema asemel, mitte aga “õndsust” janunev nooruk ise. See pole nii, sest narkosõltuvusse sattudes algul tihtipeale ei taheta nende pruukimisele lõppu teha. Ometi tekib narkomaani elus varem või hiljem hetk, kui ta tahaks seda maha jätta.

Kahjuks juhtub nii, et püüd hädale lõppu teha tuleb liiga hilja, kui inimene on juba oma tervise laastanud ja muutunud tahtejõuetuks olendiks. Pahelisest kirest õnnestub ise väga harva jagu saada, kuna paadunud narkomaan tavaliselt ei suuda siiralt soovist hoolimata ilma asjatundliku abita selles põrguringist välja murda. Sellisel puhul on tragöödia ootuspärane tulemus tema enda valitud narkosõltlase eluviisi pärast. Psühholoogiline sõltuvus on tugevam kui füüsiline ning sellest vabanemine nõuab psühholoogi hoolikat tööd. Ühekordsed meetodid ja mingid 2-4-nädalased sõltuvusest lahtisaamise kursused ei aita. Selles seisneb mitte ainult narkosõltlaste lähedaste, vaid ka nende endi tragöödia: hättasattunu tahab kiindumusest vabaneda, aga ei näe moodust tugevast sisemisest kihust jagusaamiseks.