KISKJA VÄLJAS: Eestis käsitletakse ohtlikke  psühhopaatkurjategijaid tavaliste kriminaalidena

"Ei oska muud soovitada, kui et – jookse!" kõlab psühholoog Ülli Kukumägi lihtne soovitus nendele, kes on psühhopaadi tunnustega inimesega kas eraelulises või töises suhtes. Üsna palju leidub aga psühhopaatide ohvreid, kes pole ära jooksnud, vaid nende käe läbi surma saanud.

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt - filmi- ja kirjandusmaailma tuntuid psühhopaat ja inimsööja Hannibal Lecter

KISKJA VÄLJAS: Eestis käsitletakse ohtlikke psühhopaatkurjategijaid tavaliste kriminaalidena

Virkko Lepassalu

"Ei oska muud soovitada, kui et – jookse!" kõlab psühholoog Ülli Kukumägi lihtne soovitus nendele, kes on psühhopaadi tunnustega inimesega kas eraelulises või töises suhtes. Üsna palju leidub aga psühhopaatide ohvreid, kes pole ära jooksnud, vaid nende käe läbi surma saanud.

Erinevalt nendest psühhopaadi joontega tegelastest, kes piirduvad manipuleerimise ja oma ego pealesurumisega, leidub ohtralt psühhopaate nimelt kurjategijate, eriti raskete või vägivaldsete hulgas. Kuigi paljudes riikides, näiteks USA-s või Norras selgitatakse kurjategijate hulgas psühhopaadid välja, et järgmisi kuritegusid ära hoida ja nende käitumist suunata, siis Eesti õigussüsteemis süsteemselt sellist analüüsi ei rakendata. Samas võimaldavat psühhopaatide n-ö arvele võtmine prognoosida, kui suur on võimalus, et näiteks raske kurjategija paneb vabaduses toime uue kuriteo.


Seega – kas me tahame võidelda ainult kuritegevusega või siiski ka põhjustega?


Konkurentsiühiskond toodab psühhopaate


"Eesti sarimõrvar on kahekümnendais eluaastais, madala haridustasemega, sagedasti töökohti vahetav ning alkoholiprobleemidega," sedastab üks aastatetagune politseiajakiri. Siia jääb üle lisada, et 99% tõenäosusega on sarimõrvar ühtlasi psühhopaat, mis on märksa olulisem tunnus kui alkoholism või harimatus.


Kohtupsühhiaatrid tõdevad, et näiteks kõik pedofiilid jt seksuaalkurjategijad pole psühhopaadid, küll evib suurem osa neist mingeid psühhopaadi tunnuseid. Vägistajatel leidub neid isegi rohkem kui pedofiilidel. Lühidalt kokku võetuna pole psühhopaatia vaimuhaigus, sest siis istuksid sarimõrvarid ja osa  pedofiile süüdimatuna mitte vangi-, vaid hullumajas. Tegemist on isiksuse häirega. Seda iseloomustab empaatia täielik puudumine, manipuleerimine, elamine reegli järgi: kui see on mulle hea, siis järelikult on see õige.


Raskete kurjategijate psühhopaatsuse teema on Eestis seda olulisem, et justiitsministeeriumi eelnõu järgi lüheneks praeguselt 30 aastalt 25 aastani periood, mille järel võib eluaegse vangi tingimisi vabastada. Eestis on eluaegseid läbi aegade vangis istunuid suurusjärgus 30-40 ja suurem osa neist kujutavad endast ilmselt psühhopaate.


Psühholoog Ülli Kukumägi toob paralleeli: kui mingeid psühhopaatseid jooni võib leida paljudel inimestel, siis see on justnagu nohu. Aga rasket psühhopaatiat võib võrrelda gripiga, ja see võib juba kaasa tuua hukkunuid. Muidugi – valdavalt ei arene nohu gripiks ja klassikaliselt arvatakse psühhopaate olevat  protsent-kaks elanikkonnast. Kukumägi vaidleb siin vastu, pakkudes protsendiks 7-9, nagu viitavat mõned alternatiivsed uuringud. Käibetõde ütleb, et valdavalt on nn mittekriminaalsete psühhopaatide näol tegemist edukate ja sarmikate inimestega, sh tippjuhtidega, sest nad oskavad end kaastundeta kehtestada. Mis muidugi ei tähenda, et iga karjääri tegemisel õnnestunud inimene oleks psühhopaat.


"Mõneti on nad võrreldavad madudega – paljud kardavad neid. Kolmveerand aga ei ole mürgised, kui arvata välja boad ja püütonid, kes tegelevad poomisega," väidab teemasse süvenenud noor semiootik Taavi Novek, kes psühhopaatia vormist sotsiopaatiast pika essee-laadse uurimuse kirjutanud.


Eesti olukord, kus kriminaalidest psühhopaatidele suuremat tähelepanu ei pöörata, on seda kummalisem, et nagu psühhopaatia uurijad on viidanud, tekitab psühhopaate just edu saavutamisele orienteeritud konkurentsiühiskond. Aga just sellist süvaturumajanduslikku ja edukultuslikku ühiskonnamudelit on meil 90ndate algusest rakendatud. Kui nn tavalist inimest kiired muutused nii ühiskonnas kui tema enda elus pigem väsitavad ja kurnavad, siis psühhopaatidele, vastupidi, lisavad elujõudu.


Psühhopaatia kui meelelahutus


Tänapäeva meediakäsitluse kaudu on psühhopaatia-nimeline vaimne häire muudetud millekski meelelahutuse sarnaseks. Väljaannete "pehmetelt" lehekülgedelt võib leida kõikvõimalikke teste, kuidas psühhopaatiat diagnoosida, seda ära tunda endal, ülemusel või elukaaslasel. Tubli annuse isetegevuslike psühhopaatiatestide levikusse on andnud mõistagi Hannibal Lecteri tegelaskuju. Sajandivahetusel asus psühhopaadist psühhiaater-sarimõrvar-inimsööja maailmas Hollywoodi vahendusel võidukäiku tegema.


"Keegi ei taha üldiselt kuulda sotsiopaatidest või psühhopaatidest," võtab Taavi Novek, kes sotsio- või psühhopaatidest uurimuse kirjutanud, ühiskonna tänase tüdimuse kokku. "Psühhopaat on eemalepeletav sõnakõlks, mis läbib paljusid seriaale ja tavaütlusi. Mingi tegelane, kes kuskil suurlinnas kurja teeb ja kellega tegeleb FBI. Ausalt öeldes on nad igal pool, nende maneerid on levinud ka teiste inimeste väljendus- ja keelekasutusse. Ka mõni mu tuttav on ilmselt sotsiopaat."  


Seega: kuna psühhopaat on massikultuuris pigem popp, kiputakse neid – kohati alateadlikult – järele ahvima, sest nad evivad sageli nn eduka inimese kõiki tunnuseid.


Kusagil sõnakõlksude ja meelelahutuse klišeede varjus elavad aga "raskemate juhtumite psühhopaadid" ja nende ohvrid (muidugi need, keda pole tapetud) oma päriselu. Sarimõrvarid, kes tavaliselt on ühtlasi psühhopaadid, tapavad vähimagi kõhkluseta, igasuguse näiva põhjuseta.


Normaalse inimese kriteeriumide järgi on nad erakordselt julmad. Lecteri-sarnase võluva elegantsiga nad ei hiilga, pigem sarnanevad tavalise, n-ö lihtinimesega tänavalt. Mitte kusagil ei ole korraga koos nii palju psühhopaate kui vanglate range režiimiga osakondades, on tõdenud kanadalasest kohtupsühhiaater Robert Hare. Hinnanguliselt langevat 50 protsenti rasketest isikuvastastest kuritegudest psühhopaatide arvele.


Jättes kõrvale Lecteri-filmide judisema paneva poole, nähtub nendest siiski oluline Ühendriikide õigussüsteemi sõnum. Psühhopaatiat on seoses kuritegevusega oluline käsitleda, ja meil tegelevad sellega FBI parimad jõud süvitsi. Kas keegi kujutaks ette, et meil oleks süvenenud terve meeskond  sarimõrvar Aleksander Rubeli analüüsimisse ja käitumise ennustamisse enne, kui ta 2006. a vangist nelja tuule poole minna lasti? Kuus inimest oli Rubel tapnud alaealisena. Seetõttu tuli tal istuda vaid kaheksa aastat. Kas allutada ta ehk teatud ajaks käitumiskontrollile? Ilmselt ei peetud sellise küsimuse esitamist isegi teoorias kohaseks. Oli Rubel ju oma aja ausalt ära istunud. Nõnda nagu ka pedofiil Eluka puhul, piirdus ühiskonna reaktsioon tema vangist lahtilaskmisel lühikese, paanilisevõitu tõdemusega: appi, ta lastakse välja!


Kohtupsühhiaater: see on kultuuri küsimus


Eesti õigussüsteemis aga puudub, nagu justiitsministeeriumi üks uurimus on tunnistanud, psühhopaatiale süsteemne lähenemine. Võib-olla oleksid nii Rubel kui ka Elukas näiteks mõneks ajaks ohutumad koos jalavõruga? Muide, uurijad möönavad, et psühhopaadid kui tavaliselt intelligentsed inimesed saavad väga hästi aru, et vangimajas on igav ja kinnikukkumise võimaluse korral nad parem ei riski. Igavus tähendab nende jaoks mõjuvõimu kadumist, märgib Taavi Novek. Eestis seega Hannibal Lecterile meeldiks: keegi ei ütleks välja, et ta on psühhopaat.

 
"Tegemist on kultuuriruumi küsimusega," põhjendab Soomes töötav kohtupsühhiaater Alo Jüriloo, miks Eestis psühhopaatidest kurjategijaid erilist tähelepanu ei pälvi.


Jüriloo on psühhiaatriaga tegelenud juba 27 aastat, neist viimased 15 vangide vaimse tervisega. Saksa kultuuriruumis, kuhu meiegi kuulume, valitsevat Jüriloo sõnul suhtumine, et psühhopaatia ametlik määrang võib tekitada inimese kohale vahel ka alusetu varju. Teisiti öeldes lähtutakse põhimõttest, et parem las mõni kurjategija pääseb, kui üht süütult kinni hoida või kinni panna.


"Ka Soomes psühhopaatiat süsteemselt ei hinnata, ja isegi kui hinnataks, siis mis edasi," lausub Jüriloo. "Neid ei saa ju ravida. Tõsi küll, inimese käitumist saame me mõjutada seaduskuulekuse suunas. Kuid samas pole meil illusioone, et saaksime inimest parandada. Seetõttu lastakse nad ka Soomes pärast karistusaega kõik välja. Samas mina ise pooldan ka neile lisakäitumiskontrolli ja -abi. Aga tuleb tunnistada, et jah, ega me ei oska kuritegusid ära hoida."  


Kohtupsühhiaatritelt oodatakse Jüriloo sõnul oskust prognoosida, kas kuritegu võib sündida. Kuid inimkäitumise ennustamine on väga raske vilunud kohtupsühhiaatrilegi. Sealtkaudu jõuame ka inimõigusteni: ei saa kedagi kinni pidada enne, kui midagi on juhtunud. "Me oskame siiski anda hinnangu isiku riskitaseme kohta ja soovitusi, mida teha riski vähendamiseks," väidab Jüriloo.  
Ent ehk oleks riski vähendamise soovitustestki kuritegude ärahoidmisel abi? Näiteks meie justiitsministeeriumi mõne aasta taguses uurimuses väidetakse samuti: "Psühhopaatia ning kuritegeliku käitumise seoste uurimine lubab väita, et psühhopaatia on üks paremaid retsidiivsuse ennustajaid." Sealsamas on veel kirjas, et psühhopaatiat ning selle elemente on võimalik kasutada, et disainida nüüdisaegseid kuriteoennetuse tööriistu ning luua täpsemaid riskihindamise mehhanisme tulevaste õigusrikkumiste jaoks. Näiteks Ühendriikide vanglapopulatsioonist moodustavad psühhopaadid 25%. Ebanormaalne või hälbiv seksuaalne huvi, varasemad kuriteod ja psühhopaatia ennustavad kõige paremini uue seksuaalkuriteo toimepanemise tõenäosust, tõdetakse uurimuses.


Maailmas on psühhopaatia ja kuritegevuse seoste uurimisega tegeldud juba palju aastakümneid. Sealhulgas on palju uuritud, kui palju peab paika psühhopaatiatunnuste niinimetatud kontrollnimekiri (ingl k lühendiga PCL-R), mille peamine autor on tuntud kanadalasest kohtupsühhiaater Robert Hare (s 1934).   


Valdavalt on uuritud vanglaasukaid. Mõni uurimus väidab, et PCL-i ja teise versiooni PCL-R-i võime ennustada allumist ravile on olnud nii märkimisväärne Põhja-Ameerikas kui ka Inglismaal, et sellest tulenevalt on Inglismaa vanglasüsteemis arendatud uusi raviprogramme psühhopaatiliste kurjategijate jaoks.  


Näiteks 1996. a uuriti ka Hispaanias kurjategijate psühhopaatia seost vägivallaga. Vangid jagati kolme gruppi, kus esimese moodustasid PCL-R mõõdikul madalaima skoori saanud kinnipeetavad, teise keskmise skooriga ja kolmanda PCL-R mõõdikul kõrgeima skoori saanud tegelased. Viimased paistsid silma tõsiste vanglareeglite rikkumistega ja rikkumiste arvuga.


Üks teenekamaid psühhopaatia uurijaid Robert Hare on viidanud ka FBI uurimusele, mille järgi ligi pooled politseinikutapjatest olid psühhopaadid. Üks Hare`i õpilastest on leidnud, et 80% PCL-mõõdiku järgi kõrge taseme saavutanutest sattus uuesti vangi.  
Mida selle teadmisega peale hakata? Võib-olla lasta võimalikud keerulisemad juhtumid vangist pärast karistusaja lõppu lahti näiteks jalavõruga? Kohtupsühhiaater Alo Jüriloo meenutab Robert Hare´i mõtteavaldust, et ehk tuleks ohtlikumad psühhopaadid kiibistada. Psühholoog Margus Veem aga tõdeb, et PCL-R aitab tõepoolest ennustada, millised isikud võivad vabanemise järel uusi kuritegusid ette võtta.


Igavus, psühhopaadi vaenlane


"Suurema riskiga isikute puhul tuleb seega ette võtta rohkem meetmeid: mida suurem risk, seda rohkem tuleb selle isikuga vabaduses olles tegeleda," märgib Veem. "Alates nõustamistest ja lõpetades igasuguste kriisiprogrammidega."


Veem ütleb, et tema arvates oleks Hare´i testi ehk PCL-R-i kasutuselevõtt Eestis õige. Ainult et see kujuneks kulukaks. Kõigepealt tuleks teha sissejuhatavaid teadusuuringuid. Ja seejärel tuleks iga PCL-Ri testi kasutamise järel maksta autoritele suurusjärgus mõnisada dollarit autoritasu iga kasutuskorra pealt. Samas poleks suuremat mõtet testida pisivargaid, vaid ilmselt tuleks rõhk pöörata vägivalda kasutanud kurjategijatele – alates olme- või perevägivallatsejatest kuni tapjateni.


Mõistagi on Hare´i süsteemi kritiseeritud, muuhulgas pealiskaudsuse või eksimisvõimaluste pärast, millele viitab ka psühhiaater Jüriloo. Ent väidet psühhopaatide märkimisväärset hulka vägivallakurjategijate hulgas pole ümber lükatud. Kui Eesti sooviks leida mingit "oma teed" krimnaalpsühopaatia kohalt, oleks seegi võimalus, ehkki lõhnaks jalgratta leiutamise järele.


Mõnedki eksperdid ütlevad, et psühhopaadi suurimaks vaenlaseks, olgu tegemist kriminaali või olmepsühhopaadiga, on igavus. Jätta mõni psühhopaadist kurjategija omaette – väga suure tõenäosusega läheb ta uuele ringile mitte (peamiselt) põhjusel, et oleks vaja elatusvahendeid või naudinguid või et ta tahaks kellegi kulul rikkaks saada, vaid lihtsalt igavusest. Üks tunnustatumaid psühhopaatia uurijaid Robert Hare on naljatanud, et kui ta saaks suure raha eest oma katsealused vabadusse lasta, siis ta hakkaks börsil terasema pilguga ringi vaatama. Tõenäoliselt kohtaks ta neid seal.

 

 

Psühholoog: vägivalda näitav massikultuur soodustab psühhopaatiat


"Järjest enam toodetakse ääretult julma või vägivaldse sisuga filme, aga tekib küsimus, et kes käivad neid vaatamas," viitab psühholoog Ülli Kukumägi, et tapmisi demonstreeriv massikultuur soodustab või kultiveerib psühhopaatiat.


Tema sõnul on psühhopaatia levikut uuritud, ja seda on võimalik jälgida näiteks Facebookis ja teistes sotsiaalvõrgustikes. Mõistagi tegeldakse seal suures osas kas iseenda või kellegi või millegi muu turundamisega, aga ohu märgiks on, kui postitatakse valdavalt pilt vaid iseendast. Nartsissismil on tavaliselt seos psühhopaatiaga, sest enese ego on sel juhul ääretult oluline.
Kukumägi toob aga välja teisigi tunnuseid, mis võivad viidata psühhopaatiale. Kui valetamisega vahele jäädakse, ei tunta piinlikkust ega kohmetust, vaid pööratakse asi sujuvalt naljaks või viiakse jutt mujale. Teine inimene seda muidugi ei näe, aga psühhopaate iseloomustavat sageli märksa aeglasem südamerütm. Kui tavainimene võib seetõttu raske kuriteo sooritamisel ärevusest "pildi tasku panna", siis psühhopaadil seda ohtu pole. Tavanäitena tuuakse nn mittekriminaalse psühhopaadi puhul veel, et ta võib rahus tippjuhina koondada või ohverdada tuhandeid inimesi ilma, et see teda karvavõrdki häiriks. Siit omakorda paralleel suurte väejuhtidega, riigijuhtidega jne. Laste puhul on ohu märgiks julmus loomade vastu. Nad ei tunne pärast mingeid süümepiinu. Väidetavalt on psühhopaatidel puudulikult arenenud nii maitsemeel kui lõhna- ja valutundlikkus. Psühhopaatia kalduvustega inimestel puudub püsivus: nad vahetavad sageli töökohti. Seetõttu pakuvad uurijatele tänuväärset materjali tööbüroode alalised kliendid.


Psühhopaadid üldiselt naudivad Kukumägi sõnul teiste kiusamist. Näiteks võib tuua mõne majaelaniku, kes külmadele vaatamata kangekaelselt koridori akent pärani tahab hoida ja keda teiste arvamus ei huvita. Või keegi, kes n-ö tipptunnil on kortermajas  lifti hõivanud, sellega üles-alla sõidab ja lustlikult vilistab.

 

 

 

Enda põhjustatud surm ja vägivald ei tekita psühhopaadile süümepiinu


Maailma ilmselt tuntuim psühhopaatia-uurija, Briti Columbia Ülikooli emeriitprofessor Robert D. Hare on välja töötanud PCL (Psychopathy Checklist) ehk psühhopaatiliste omaduste kontrollnimekirja, mis peaks kindlaks määrama isiksuse kalduvuse psühhopaatiale.


Testi kasutavad USA kohtud surmanuhtluse määramisel:  kuna psühhopaatiat peetakse üldiselt ravimatuks, kõnelevad psühhopaatia tunnused raskete kuritegude puhul pigem elektritoolile saatmise poolt. Mõnede uuringute järgi on võimalik psühhopaatiat tuvastada lisaks testile aju skanneerimise kaudu.


Muuhulgas vaadeldakse testi käigus, kas uuritaval võib esineda järgmisi omadusi:


• pealiskaudne sarmikus ja meeldiv kõneoskus ehk libekeelsus;


• tohutu eneseuhkus ja kõrgendatud enesehinnang, ületähtsustatud ettekujutus enda olulisusest;


• patoloogiline valetamine ja demagoogia – nad on väga loomulikud valetajad ning peavad end võimekamaks kui tegelikult on;


• inimestega manipuleerimine, nende meelitamine ja kontrollivajadus – teisi üritatakse panna tegema asju, mida nad muidu ei teeks;


• süümepiinade või süütunnete puudumine; võimetus tunda süüd ja kahetsust, võib süüdistada hoopis ohvrit;


• tunnete teesklemine või vähene tundelisus, tihti puudub võime suheteks;


• kalkus või empaatiavõime puudumine – surm, vigastused, tapmised jätavad psühhopaadi emotsioonituks.

Laadimine...Laadimine...