3 kommentaari

X

Vasta kommentaarile

Seni kuni loeme neid ÜLBETEKS, ei muutu hoiak. Kust võtate, et tegelane oli ülbe? Kõik ei ole must-valge. Arutatakse juba tasereid ja muid sandistamiseriistu, aga unustatakse ära, et hirmul inimene, haige inimene, on rajalt mahavõetav mitte ainultkarjuvate käskluste vaid ka oskusliku sõnavahetusega ja hirmu vähendamise abil sageli. Karjuv politseinik suurendas ohutunnet, hirmu. Elu ei ole ainult äärmustes käitumine, kas lasen maha või teen pai. Kõigepealt oleks hoiakut vaja muuta elu austamise suunas, edasi mitmeti oma oskusi täiendada. Ma ei usu, et politsei peaks olema ainult raske karistav organ.
Olen ise vastupidist kogenud kui politsei peatas mu auto. Esimesena mõtlesin, et mida küll valesti ometi tegin. Politsei istus aga autosse ja palus mind Mustamäelt linna viia. Kui maha läks, tänas ja ütles, et sõidan kindlalt. Mul on olnud ka vastupidine kogemus, aga see selleks.

W.

Vasta kommentaarile

Olen lugenud kommentaare kus tehakse politseile etteheiteid ning mõtiskletakse teiste lahenduste üle. Üks asi on kommenteerida juhtumit turvalises keskkonnas oma arvuti taga, sootuks teine aga reaalne olukord, kus otsused tuleb langetada kiirelt.
Mina ei arva, et politseinik valesti talitas. See on ka hoiatuseks teistele kes soovivad oma allumatust demonstreerida. Ülbeid tegelasi on meil piisavalt.

Vaba vaatleja postitas:

Otsuseid ei tulnud langetada sugugi nii kiiresti. Olukord ei olnud politseile ootamatu. See noormees ei ähvardanud ega rünnanud seni ju kedagi, ehk oht inimestele tänaval oli pigem potensiaalne kui otsene ehk keegi polnud politsei saabudes veel otseses vahetus ohus, et oleks olnud vajadus viivitamata erakordseid meetmeid rakendada. Kuid siiski piirdus kõik vaid kiire formaalse hoiatuse ja tulistamisega ilma, et oleks tehtud isegi katset seda kuidagi enne teisiti lahendada näiteks rääkides rahustada, tähelepanu kõrvale juhtides selja tagant läheneda üritada jne. Jah võib ju muidugi öelda, et politsei tegutses vastavalt määrustele ja kõik oleks nagu korras, kuid ausalt öeldes mind hirmutab natuke elada ühiskonnas kus täidetakse robotlikult vaid määruseid. See on just selline ühiskond, mille eest meid hoiatas Orwell oma raamatus 1984. Kui aga rääkida turvaliselt arvuti taga istumisest, siis olin juhtumisi alles kuusteist, kui mind ründas samuti kahe noaga minust mõni aastat vanem vanglast vabanenud poolsegane tüüp ja selja taga polnud paraku ka sammugi vaba maad, et sealt lihtsalt põgeneda. Polnud ka muud relva erinevalt antud politseinikest peale paljaste käte nagu ka kedagi, kes oleks võinud kuidagi toeks olla. Nii tuli end lihtsalt mõne loetud sekundiga rahulikuks sundida ja kui ründaja juba piisavalt lähedale jõudis ja korraks käed nugadega langetas, talle kogu jõust vastu nina virutada. Ja see mind tookord päästiski, ilma et sealjuures isegi kriimustada oleksin saanud. Nii, et pole need asjad alati sugugi nii hirmsad, kui vaid oma hirmudest üle suudad olla. Ja politsei peaks seda küll suutma, muidu ei tasuks sinna tööle minnagi. On teisigi, palju rahulikumaid ja ohutumaid töökohti. Kus ei pea pealegi ka peale mõnd vormiliselt määrustekohast otsust elama edaspidi teadmisega, et paraku oli selle otsuse hinnaks haige inimese elu, mille mõni teine tema asemel oleks suutnud ehk veel ka päästa.

Laadimine...Laadimine...