Politsei: on kriitilise tähtsusega, kuidas toetatakse ohvrit esimese 48 tunni jooksul

"Sageli on alles tõsine surmahirm murdepunktiks, kus ohver on valmis abi paluma ja seda ka vastu võtma," rääkis Politsei- ja Piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkorrakaitseametnik Kati Arumäe.

Pilt: Pixabay

Politsei: on kriitilise tähtsusega, kuidas toetatakse ohvrit esimese 48 tunni jooksul

Meelis Piller

"Sageli on alles tõsine surmahirm murdepunktiks, kus ohver on valmis abi paluma ja seda ka vastu võtma," rääkis Politsei- ja Piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkorrakaitseametnik Kati Arumäe.

Psühholoog Voldemar Kolga rääkis, et koduvägivalla probleem on suurenenud, kuna inimesed on julgemaks saanud ja sellest rääkima hakanud. "Nõndanimetatud vanas ühiskonnas oli selge piir kodu ja ühiskonna vahel – mis toimus kodus, see pole kellegi asi," selgitas Kolga. "Aga nüüd, üldise filosoofia ja moraali muutumisega – siin võib isegi viidata sotsioloog Max Weberile, kuigi ta elas juba rohkem kui 100 aastat tagasi, siis tänu temale lammutati seda piiri, et kodu saab avalikuks. See ei kõla muidugi hästi paljudele inimestele. Aga selline asi on juhtunud."

Mis kodus toimub, see ei ole enam ainult inimese enda asi, vaid see on terve ühiskonna asi. Kolga selgitas, et see on ka põhjus, miks sarnaseid probleeme ei olnud 50. aastatel – see ei tähenda, et tol ajal koduvägivalda ei olnud, lihtsalt ühiskondlik moraal oli teistsugune. "Nii nagu praegu see juhtum. See naine, kes sellesse on tõmmatud, räägib et midagi pole olnud – täpselt 50. aastate käitumine – see on minu enda asi, see ei puuduta teid kui ajakirjanikke. Aga ühiskond on muutunud."

Kolga ütles, et ta ei tea, kas see on hea või halb. "Ma ei oska hinnangut anda. Võib-olla kodu peabki olema selline salajane koht ja see on ainult minu asi, kui ma oma naisel käeluu ära murran, mis see sind puudutab." Aga ühiskonnas on tekkinud teine mentaliteet ja see on laiemas perspektiivis piiride ära kadumine. "Praegu on siin räägitud punastest joontest, need on kadunud. Nagu riikidevahelised piirid – neid õieti ei ole, vähemalt Euroopa liidus, nii pole piire kodu ja ühiskonna vahel."

Ohver ei ole sageli nõus rääkima

Politsei- ja Piirivalveameti ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhtivkorrakaitseametnik Kati Arumäe sõnul on lähisuhtevägivalla puhul tähtis mitte üksinda jääda, sest tavapärane on see, et vägivald hakkab korduma ja enamasti läheb aina hullemaks. Arumäe rõhutab, et väga oluline roll on just kõrvalseisjatel. Seega tuleb meid ümbritsevasse suhtuda tähelepanelikult ja märgata oma lähedaste-tuttavate-sõpradega toimuvat.

"Näeme seda, et ohvrid julgevad koduseinte vahel toimuvast vägivallast küll rohkem teada anda, kuid endiselt on väga palju neid juhtumeid, mis meieni ei jõua. Üsna sagedad on siiski juhtumid, kus ohver ei ole sellest ise valmis teada andma ega rääkima," ütles Arumäe. "Saades teada, et keegi peab kannatama oma kodus vägivalla all ja ohver sellest ringist enam ise välja tulla ei oska, siis tuleb sellest igal juhul teada anda. Näeme praegu, et järjest rohkem annavadki meile neist juhtumeist teada just kõrvalseisjad. Inimesed on hakanud mõistma, et vägivald ei ole kellegi eraasi ega üksikisiku probleem või mure."

Murdepunktiks surmahirm

Arumäe sõnul nähakse sageli, et alles tõsine surmahirm on murdepunktiks, kus ohver on valmis abi paluma ja seda ka vastu võtma. "Seepärast on kriitilise tähtsusega see, kuidas toetatakse ohvrit esimese 48 tunni jooksul," selgitas Arumäe. "Kohese sekkumise ja kannatanule tõhusa kaitse loomise vajadust tõestas väga hästi 2017. aasta lõpus ja 2018. aasta alguses Pärnus läbi viidud lähisuhtevägivalla pilootprojekt, mille käigus tõhustati asutuste vahelist infovahetust ja kannatanule pakutavat kaitset. Projekti ajal ilmsiks tulnud juhtumite puhul oli eesmärgiks eemaldada eelkõige vägivallatseja."

Arumäe rääkis, et erilist tähelepanu tuleb pöörata lastele, kes on näinud või kogenud vägivalda, sest sellistest lastest võivad tulevikus suure tõenäosusega saada ise vägivalla ohvrid või vägivallatsejad.

Lähisuhtevägivald on mitmetahuline ja keeruline probleem ning neid juhtumeid tuleb lahendada koostöös partneritega. "Väga suur roll on sotsiaalkindlustusameti ohvriabil ja kohalikel omavalitsustel. Piltlikult öeldes, kui politseinikud viivad vägivallatseja kodust ära, siis see ei lahenda tavaliselt probleemi pikemas perspektiivis," selgitas Arumäe. "Oluline on nende peredega süsteemne tegelemine ja loomulikult see, et me kõik hooliksime ja märkaksime rohkem ning vajadusel annaksime toimuvast vägivallast teada."

Üldist statistikat:

  • Politsei saab iga päev mitukümmend väljakutset seoses lähisuhtevägivallaga

  • Sel aastal on politsei saanud 800-900 lähisuhtevägivalla väljakutset kuus

  • Lähisuhtevägivalla kutsetele sõidavad politseinikud enim nädalavahetuseti ja õhtusel ajal

  • Vägivald koduseinte vahel suureneb pühade ajal, mis veedetakse sageli koos alkoholiga

  • Kolmandikul juhtudest on lähisuhtevägivalla pealtnägijaks või ohvriks laps

    • Ligi pooled kannatanutest on vägivalla ohvriks viimase viie aasta jooksul langenud korduvalt

    • Tüüpiline lähisuhtevägivalla toimepanija on 27-47-aastane põhi- või kesk(eri)haridusega mees

    • Tüüpiline ohver aga 25-46-aastane keskharidusega naine

    • Üle poolte juhtumite puhul on vägivallatseja joobes

Kuidas sekkuda?

  • Kuuldes näiteks kõrvalkorterist kisa, sõimu või appihüüdeid või nähes vägivalla kasutamist, helista hädaabinumbril 112.

  • Vägivallatseja võib rünnata ka kõrvalist isikut, seega ei pruugi olla mõistlik minna ise tüli lahendama.

  • Kui puutud ohvriga kokku, räägi temaga. Aita ohvril mõista, et tema ei ole vägivallatsemises süüdi.

  • Julgusta otsima abi ja pöörduma politseisse, ohvriabisse, naiste tugikeskusesse või arsti poole, et fikseerida füüsilise vägivalla tagajärjed.

  • Ära anna hinnanguid, aita leida kontakt ja abi!

 

Laadimine...Laadimine...