ANDRES UIBO: Orelimängija amet on südamekirurgi omastki keerulisem

"Ameerika ajakiri Science uuris maailma kõige keerukamaid elukutseid ja selgus, et see on organisti oma," ütles jaanuaris algavat Bachfesti vedav orelimängija Andres Uibo. "Organisti keha töötab kogu aeg. See amet on isegi keerukam kui südamekirurgi oma. Kirurg saab isegi operatsiooni ajal korraks kellegagi konsulteerida, organist aga, eriti kui ta mängib peast, ei saa kontserdi ajal poolteist tundi kellegagi nõu pidada."

Pilt: Scanpix

ANDRES UIBO: Orelimängija amet on südamekirurgi omastki keerulisem

"Ameerika ajakiri Science uuris maailma kõige keerukamaid elukutseid ja selgus, et see on organisti oma," ütles jaanuaris algavat Bachfesti vedav orelimängija Andres Uibo. "Organisti keha töötab kogu aeg. See amet on isegi keerukam kui südamekirurgi oma. Kirurg saab isegi operatsiooni ajal korraks kellegagi konsulteerida, organist aga, eriti kui ta mängib peast, ei saa kontserdi ajal poolteist tundi kellegagi nõu pidada."

Uus aasta algab Tallinnas taas vägevate orelihelide saatel, sest tulemas on järjekordne Bachfest. "Kogu festival ei koosne muidugi ainult Bachi muusikast, kuid see annab tugevalt tooni," ütles Uibo.

Miks jookseb algava festivali kavast korduvalt läbi arv 333?

Algaval aastal tuleb väga suur tähtpäev, mida kogu maailmas tähistatakse, ehk siis möödub 333 aastat Johann Sebastian Bachi sünnist. Eks ole huvitav number? Muide, kogu Bachi looming põhineb numeroloogial ehk matemaatikal. Teine asi on, kas me tajume seda matemaatikat. Bachi muusika kohta on kirjutatud maailmas väga palju uurimustöid. Kui vaatame fuugasid, siis näeme seal uskumatut sügavust. Ei ole ühtegi teist heliloojat, kelle muusika muutuks kogu aeg üha kuulatavamaks. Bachi aaria kuulsast D-duur süidist pandi ühena kümnest asjast võimalikele teistele maavälistele mõistuslikele olenditele tutvustama inimkonda ja tema saavutusi. Bachi looming on läbi ajaloo üks suuremaid inimsoo saavutusi ja imesid.

Mis on tänavusel festivalil eriline?

Kuna Bachi looming on nii suur, siis saab tema loomingust juba üle 150 CD plaadi koostada. Kui palju kulub aega, et see kõik ära esitada? Seitsmest Bachi festivalist jääb küll väheks. Seepärast on iga festival olnud omanäoline, nagu saab olema seegi. Mõelge, ainuüksi kantaate on Bachil üle 200, igal aastal saame neist ette kanda vast kaks, heal juhul kolm. Kulub terve inimese eluiga, et kõik need ette kanda, rääkimata juba kõigist muudest teostest. Omaette küsimus on muidugi see, kuidas üks inimene üldse jõudis oma elus nii palju muusikat üles kirjutada.

Miks toimuvad kontserdid just Niguliste ja Jaani kirikus ning Estonia kontserdisaalis?

1. jaanuari kontsert on traditsiooniliselt Jaani kirikus, sest see on suur ruumikas kirik, kuhu mahub väga palju kuulajaid. Uusaastapäeval käib kontserdil alati hulk rahvast. Ühel aastal oli meil piletijärjekord üle väljaku Vabadussamba taha välja. Suur kirikuruum võimaldab ette kanda ka võimsaid teoseid – kantaate koos orkestri ja kooridega. Niguliste on väiksem, seal oleme keskendunud kammermuusikale ja orelimuusikale, mis Nigulistesse rohkem sobib.

Üks kammerkontsert on ka Kadrioru lossis. Nagu alati, esinen ka ise meelsasti muusikapeol ja soovin kõigile head nautimist. Tulge kuulama!

Kui raske on organisti-amet?

Tänapäeval saab panna inimesele igasuguseid klemme külge ja mõõta su organite tegevust. Ameerika ajakiri Science uuris maailma kõige keerukamaid elukutseid ja tuli välja, et see on on organisti oma. Keerukam isegi kui südamekirurgi amet. Kirurg saab isegi operatsiooni ajal korraks kellegagi konsulteerida või vaadata arvutist andmeid. Organist, eriti kui ta mängib peast, ei saa kontserdi ajal poolteist tundi kellegagi nõu pidada. Jälgima peab klahve ja registreid, terve organisti keha töötab kogu aeg, nii käed kui ka jalad. Kirurgiks ei ole vaja hakata õppima hiljemalt kuueaastaselt ja pole vaja iga päev vähemalt kuus tundi harjutada. Arst lõpetab seitsme aastaga ülikooli, siis praktiseerib paar aastat ja ongi kirurg. Aga pillimängijana pole sa pärast üheksat aastat harjutamist veel keegi.

Ka dirigendi elu on palju lihtsam. Herbert von Karajan näitas vanas eas lõpuks silmadega, millal peab sisse astuma. Organist midagi sellist endale lubada ei või.

Milliste uuendustega on Eesti orelimuusika maailmas läbi löönud?

Mäletan meie kunagist plaadisarja "Eesti orelid". See oli maailmas esimene selline orelimuusika sari. Meie järgi hakkasid tegema tšehhid, hollandlased, prantslased ja teisedki oma orelite plaate. See on huvitav, et oreliplaatide traditsioon sai alguse mitte vabas maailmas, vaid Nõukogude Eestis. Tol ajal oli meil kaks asja, mis maailmas müüsid – Hortus Musicuse plaadid ja orelid. Neid mõlemaid oli raske kätte saada. Kui uus saadetis grammofoniplaate poodi tuli, oli pikk saba ja kõik müüdi kohe läbi. Inimesed kogusid neid üle maailma ja plaadifirma Melodija teenis nende pealt hästi. Sellega finantseeriti teisi projekte.

Orelit peetakse kiriku pilliks. Kas on tõsi, et sellele vaatamata olid nõukogude ajal orelikontsertidele pääsemiseks pikad sabad ukse taga?

Nõukaajal oli orelimuusika tõesti moes, seda tõestavad ka minu toonased esinemised. Venemaal oli tung orelikontserdile tohutu suur, nii et piletit naljalt saada ei olnud. Orel oli Eestis kirikupill juba kultuuritraditsiooni poolest. Venemaal see nii polnud. Vene kirikus ju lauldakse. Mäletan, et omal ajal oli meie maestrol ja minu õpetajal Hugo Lepnurmel suur pahandus parteimeestega. Nad kõrvaldasid ta isegi konservatooriumist töölt selle eest, et ta mängis kirikus, tema ees suleti kontserdisaalide uksed. Ja siis tuli korraga Moskvast kutse, et Lepnurm peab seal kontserdi andma. Kui selgus, et ta on Eestis hoopis rajalt maha võetud, saadeti Moskvast kuri kiri siia, et Lepnurm tuleb kohe tööle ennistada ja tema tagakiusamine peab lõppema. Jala tahapanek käis ikka siin kohapeal. Oli päevi, mil Venemaal käies tuli anda mitu kontserti, ühel päeval, mäletan, oli isegi kaheksa esinemist. Samamoodi on Venemaal ka praegu. Olen käinud Moskvas ja saalid on täis. Samamoodi Peterburis. Ega Venemaal praegugi ilma tutvusteta orelikontserdile ei pääse.

Kui suur huvi on tänapäeva noortel organistiameti vastu?

Eks ma ise kasvatan neid! Mul on praegu kuus tudengit, kokku on neid olnud 25. Näiteks Jaani kiriku mõlemad organistid on minu õpilased. Kõik nad esinevad tihti, mängivad teenistustel ja annavad kontserte.

Aga muidugi, ega muusikaõpingute vastu üldse praegu liiga suurt huvi ei valitse. Moodne aeg on siin teinud oma töö ja kõik tahavad kiiresti rikkaks saada. Kui sa tänapäeval alustad klaverimängu kuueaastaselt, siis võib öelda, et oled juba hiljaks jäänud. Kui lõpetad magistrina, siis oled 23-aastane. See teeb juba 17 aastat õppimist. Iga päev peab 6-7 tundi harjutama. Paljud muud asjad tulevad ju tänapäeval palju kergemini kätte.

Mida ütleksite julgustuseks neile poistele-tüdrukutele, kes raskustest hoolimata orelimängijaks saamisest unistavad?

Kui selline soov on, siis maksab meeles pidada, et ka muusika alal kehtib põhimõte kümme protsenti annet ja 90 protsenti tööd. Peab olema usk endasse ja tõsine tahtmine end teostada. Ei pea olema fanaatik, see kõlab natuke nagu piiratud inimese kohta, aga pilli mängimist tuleb võtta tõsiselt. See pole päris selline muretu ja pealiskaudne eluviis, mida nüüdsel ajal millegipärast igal pool propageeritakse. Kui tegutsed ja usud endasse, siis saavutad palju. Inimesed rikutakse meil aga juba esimeste eluaastate jooksul ära. Tean enda kogemusest, et muusikute lastel on edumaa ainult tänu sellele, et neid on õigesti juhendatud ja nad on kogu aeg kasvanud muusika sees. Kõigil kahjuks seda võimalust ei ole, aga seda annab töö ja visadusega korvata.

Mis seisus on Eesti orelid? Kas võib rääkida just meie orelite omapärast?

Eesti orelid on toredad ja kõlavad vahvalt. Vanadel pillidel on enda kõla, milles on tunda meistrite omapära ja tajuda nende kätetööd. Vanasti ju ei tulnud need pillid tehasest nagu praegu. Nad pandi ikka kohapeal üles.

Ma ei ütleks ühegi kohta midagi halvasti. Aga kui peab lausa tegema mingi paremusjärjestuse, siis Tallinna vägevamad orelid on ikka Kaarlis kirikus ja Toomkirikus.

Kas ka tänapäeval leidub Eestis oma oreliehitajaid?

Eesti oreliehituse traditsioon on katkenud. Sellest on tõesti kahju, sest kuni 1940. aastani oli see täiesti olemas ning meil ehitati korralikke oreleid. Kuid seda toredam on teada, et üldiselt käib oreli kui pilli käsi tänapäeva maailmas hästi. Orelite ehitus ja orelimuusika Saksamaal on nüüdsest UNESCO maailmapärandi kaitse all, täpsemalt inimkonna mittemateriaal-se maailmapärandi nimekirjas! See, et orel on üks inimajaloo suuremaid saavutusi, mille ajalugu ulatub juba 2500 aasta taha, on olnud ammugi selge. Orel on kõige imelisem instrument, ja kui liita juurde veel Saksa orelimuusika – Bach, Buxtehude, Tunder jpt –, siis tõesti, tõesti, mis saab olla veel suurem? Ka Eestis on sel pikk traditsioon tänu arvukatele Saksa meistrite ehitatud orelitele.

Kas Tallinnas kuuleb piisavalt palju orelimuusikat ka festivalide vahelisel ajal?

Ma arvan, et kuuleb küll. Kõik kirikud korraldavad ise oma kontserdisarju. Toomkirikus on aasta ringi laupäeviti kontserdid, Nigulistes laupäeval ja pühapäeval, Pühavaimus esmaspäeviti, Kaarli kirikus teisipäeviti. Neid orelikontserte on päris palju. Eriti oluline on see suvel, kui meie linnas käib palju külalisi. On hea, et pea iga päev sünnib midagi nii, et pole vaja palju reklaami teha ja selleks suuri summasid kulutada. Need asjad jooksevad nagu iseenesest, see on nagu päevauudistega – keerad kell üheksa raadionuppu ja tuleb. Selline printsiip võimaldab ka säästa rohkem raha temaatiliste festivalide ja sisuliste asjade korraldamise jaoks.

Kuidas Bachfest omal ajal sündis?

Kuna ma ise olen juba 1981. aastast Niguliste kiriku organisti koha peal olnud, siis küpses Bachi festivali mõte mu peas aastate jooksul. Üheksakümnendatel alustasime Nigulistes orelipooltundidega igal laupäeval ja pühapäeval kell neli. Algul oli vähe kuulajaid, aga pikapeale tuli ikka rohkem ja rohkem inimesi, kuni kirik sai täis ilma igasuguse reklaamita. Panin tähele, et uue aasta saabudes, just jaanuari esimesel nädalal, käib hirmus palju rahvast. Laupäeval ja pühapäeval ajas Niguliste kiriku lõhki. Hakkasime siis iga päev neid orelipooltunde tegema. 2012. aastal sai otsustatud, et aasta alguses tuleb teha uus Bachi festival. Seda enam, et tol ajal oli jaanuari algus muusikasündmuste poolest täitsa tühi. Alles viimasel ajal on hakanud pärast uut aastat olema palju kontserte.

Pole mingi saladus, et rahvas tahab kõige meelsamini orelil kuulata mõnda Bachi pala.

 

Kuulata saab Ulla Krigulit ja Priit Aimlat

• Bachfestil esineb ligi 30 solisti, nende hulgas organistid Piret Aidulo, Ulla Krigul, Aivars Kale¯js, Tiit Kiik, Edouard Oganessian, Hartmut Rohmeyer, Tomi Satomaa ja Andres Uibo. 1. jaanuaril kell 18 algava uusaastakontserdi "Kuldne trompet" solistiks on trompetist Priit Aimla (pildil).

• J.S.Bachi kantaatides laulavad sopran Arete Teemets, kontratenor Ka Bo Chan, tenorid Endrik Üksvärav ja Kristjan Kannukene ning bass Andreas Väljamäe.

• Kontsertidel "Bach ja pojad" ning "BachFest gala" soleerivad viiulil Mari-Liis Uibo ja Arvo Leibur, tšellol Aare Tammesalu, haamerklaveril Ivo Sillamaa, klavessiinil Lembit Orgse, flöödil Oksana Sinkova ja Neeme Punder, oboel Olev Ainomäe, fagotil Peeter Sarapuu, kandlel Kristi Mühling ja kitarril Kirill Ogorodnikov.

• Festivalil osalevad ka kammerkoor Collegium Musicale ja festivaliorkester Concerto bachFest.

• Festivali toetab ka Tallinna linn, kava saab vaadata http://arsmusica.ee/bachfest/

Laadimine...Laadimine...