Ära satu piinlikku olukorda: millal, kui palju ja kus maksta jootraha?

Millistes riikides on jootraha maksmine kelneritele, juuksuritele, taksojuhtidele ja paljude teiste ametite esindajatele kohustuslik ning millistes see lausa teenindajat solvab, selgitab Ettevõtluskõrgkooli Mainor turismi- ja restoraniettevõtluse õppejõud Anne Roosipõld.

Pilt: Scanpix

Ära satu piinlikku olukorda: millal, kui palju ja kus maksta jootraha?

Millistes riikides on jootraha maksmine kelneritele, juuksuritele, taksojuhtidele ja paljude teiste ametite esindajatele kohustuslik ning millistes see lausa teenindajat solvab, selgitab Ettevõtluskõrgkooli Mainor turismi- ja restoraniettevõtluse õppejõud Anne Roosipõld.

Tõenäoliselt on jootraha andmine pärit 16. sajandi Inglismaalt, kus kohvikutes ja hiljem ka pubides olid messingist urnid kirjaga „To insure promptitude“ (kindlustamaks õigeaegsuse). 18.sajandil kasutati Londoni kohvikutes kasti sildiga T.I.P. (To insure promptness - tagamaks kiiruse), kuhu panid inimesed, kes tahtsid erilist teenindust, mõne mündi.

 

Kolm kõige olulisemat põhjust, miks inimesed jootraha maksavad on teenindajale tänulikkuse näitamine ja sissetuleku täiendamine ning sotsiaalse normi järgimine. Jootraha antakse ka negatiivsetel põhjustel, aga need on vähemolulised. Näiteks vältida süütunnet ja häbi, kartus saada teenindaja halva tuju osaliseks ning vältida tulevikus viletsat teenindust.

 

Jootraha etikett erinevates riikides

 

Riigid, kus jootraha maksmine on solvav:

 

Jaapanis ei maksta jootraha kunagi! Jootraha andmine nii restoranis, ilusalongis, taksos või mujal kohtades solvab teenindajaid. Hind on hind, sellele pole vaja enam midagi lisada! Sama kehtib ka Lõuna-Koreas.

 

Hiinas ei ole samuti kombeks jootraha anda. Küll aga on hakatud lisama kõrgetasemelistes restoranides arvele 10-15% teenustasu.

 

Riigid, kus jootraha maksmine ei ole kombeks:

 

Singapuris on tavaliselt arvele juba lisatud 10% teenustasu. Kohalikud ei jäta kunagi jootraha, aga turistid võivad.

 

Hong-Kongis on tavaliselt 10-15% teenustasu juba arvele lisatud. Siiski on viisakas hea teeninduse puhul jätta mõni dollar teenindajale.

 

Omaanis ja Kataris ei ole jootraha maksmine kombeks. Küll aga on teenindajatel hea meel, kui turistid seda teevad. Keskmine summa, mida turistid jätavad, jääb 10% piiresse.

 

Prantsusmaal tähendab service compris, et teenustasu on arvele lisatud. Üldiselt jootraha ei oodata, aga kohalikud jätavad vahel kelnerile 10% ringis.

 

Iisraelis on jootraha lisatud juba arve sisse. Ühe kohaliku seekli võib siiski hea teeninduse puhul kelnerile jätta.

 

Soomes üldiselt jootraha maksmist ei oodata, küll aga võib seda teha 10-15% arvest.

 

Riigid, kus jootraha maksmist väga oodatakse:

 

Indias oodatakse jootraha maksmist igal pool ja 10% arvest on küllaldane.

 

Filipiinidel tuleks kontrollida, kas arvesse on juba lisatud teenustasu. Kui jah, siis piisab 1-2 dollarist. Kui ei, siis oleks hea jätta teenindajale 10% arvest või isegi veidi rohkem.

 

Namiibias ei ole jootraha maksmine küll kohustuslik, kuid seda oodatakse. Jootraha võiks maksta mitte vähem kui 10% arvest, aga tavaliselt mitte üle 100 Namiibia dollari.

 

Türgis (nagu ka Eestis) oodatakse jootraha maksmist sularahas. Keskmiselt makstakse 10% või isegi veidi rohkem.

 

Riik, kus jootraha maksmine on kirjutamata reegel:

 

USAs tuleks jootraha maksta alati. Ametlikult ei ole küll kuskil fikseeritud, aga see on see kirjutamata reegel ja soovituslik jootraha summa on viimastel aastatel tõusnud. Nii on nüüd restoranides soovituslik jootraha määr 20% endise 15% asemel. Erilise, esmaklassilise teeninduse eest soovitatakse maksta isegi 25% summast. Kui mõni klient maksab aga 10%, siis ei ole ta ilmselt üldse teenindusega rahul. Kui külastajate seltskond on üle kuue või üle kaheksa inimese, siis lisatakse jootraha (tavaliselt 18%) automaatselt arvele.

 

Endale kindlustunde tekitamiseks on hea enne reisi kohalikud viisakuskombed selgeks teha. Infot leiab nii internetist kui TripAdvisorit lugedes.

Laadimine...Laadimine...