Arhitektuurimaailma superstaar: linnades on liialt palju raisatud alasid

Arhitektuurimaailma superstaar Patrik Schumacher kutsub üles loobuma kinnistunud arusaamadest linnaruumis. "Ela ise ja lase teistel elada," kõlas Tallinna loengus üks tema üleskutsetest, sest Shumacheri, arhitektuurimaailma teisitimõtleja arvates on arhitektuur sageli jäetud vabaduseta ning liialt reglementeeritud.

Pilt: Albert Truuväärt

Arhitektuurimaailma superstaar: linnades on liialt palju raisatud alasid

Virkko Lepassalu

Arhitektuurimaailma superstaar Patrik Schumacher kutsub üles loobuma kinnistunud arusaamadest linnaruumis. "Ela ise ja lase teistel elada," kõlas Tallinna loengus üks tema üleskutsetest, sest Shumacheri, arhitektuurimaailma teisitimõtleja arvates on arhitektuur sageli jäetud vabaduseta ning liialt reglementeeritud.

12images

Schumacher juhib ühte maailma tuntuimat arhitektuuribürood Zaha Hadid Architects, mille märkimisväärsemad tööd tunduvad suisa ebamaistena, et mitte öelda ufolikena. Need voolavate joonte ning ohtrate klaaspindadega hooned – näiteks kontserdisaalid jm esindushooned - nõuavad endi ümber ohtralt avarust ja sümboliseerivad nõnda Schumacheri ühte ideed: arhitektide vabadust. 

Arhitektuur kujundab inimest

"Inimese ja ühiskonna areng on selgelt seotud arhitektuuri arenguga," väidab Schumacher. Muuhulgas rääkis ta kunstiakadeemias, viimseni täistuubitud saalis peetud loengus, et kui kõneleda arhitektuuri vabadusest, siis ei ohusta seda isegi mitte kapital otse, vaid selle koostöö lühinägeliku poliitikaga. Kapital ei saaks ju survet avaldada ilma poliitikata.

Õigupoolest ei paista Schumacher endast kaugeltki kujutavat suur- või  globaalkapitali eestkõnelejat, ehkki tema büroo klientideks on maailma suurriikide vägevad. Schumacheri teooria arhitektuuri vabadusest, mida ta loengus esitas, kujutas endast arhitekti kui looja kaitsmist. Lihtsustatult: mida vabamad käed saavad loomingus arhitektid, seda stabiilsem ühiskond tekib vastutasuks. "Kui rünnatakse hoonet, rünnatakse samal ajal ka inimest," sõnas ta, tuues näiteks Prantsuse revolutsiooni-aegse Bastille´i ründamise, mis oli saanud justkui võimu sümboliks ja mõistagi ei kujutanud endast arhitekti n-ö vaba töö näidist. 

Ometi on Schumacher vabaduse eestkõnelejana ühtlasi tuntud ka kui üks vihatumaid arhitekte. Loengul ei olnud sellest juttu, kuid tema esinemine 2016. a Berliinis arhitektuurifoorumil põhjustas tormi, kui ta Londoni muredest rääkides pani ette loobuda sotsiaalelamuehitusest ning tänavad erastada. Osa Londoni Hyde pargist soovitas ta loovutada arendajatele. Isegi Londoni linnapea Sadiq Kahn isiklikult teatas, et Schumacher asuvat oma seisukohtadega valel teel. Umbes samasugune torm tekiks Eestis, kui keegi soovitaks Kadrioru parki elamuid rajada.

Ometi pole Schumacher kaugeltki fanaatiline suurkapitalist või kapitali teener, ja kaugeltki mitte ajaloolise arhitektuuri või roheliste alade vastane. Tema filosoofia juurde kuulub lihtsalt seisukoht, et liiga suur osa linnade avalikust ruumist teenib bürokraatide, mitte linnaelanike huve ja seda saaks, kui osa neist aladest loovutada ettevõtjatele, märksa kasulikumalt ja tavainimeste hüvanguks kasutada. Veelgi enam: sealtkaudu saaks Schumacheri arvates vaesust märksa tõhusamalt vähendada kui praegu levinud meetoditega. Ta nimetas selliseid alasid linnas "raisatuteks". Just seal leiduvat Schumacheri arvates elamuasemenappuse põhjus, et suuri osi linnast kaitstakse asjatult ja nende kasutuselevõtt langetaks kinnisvarahindu märgatavalt.

Schumacher eri loobunud aga oma seisukohtadest isegi siis, kui tema vastaseid miitinguid peeti, teda fašistiks kiruti ja mõned kolleegid kutsusid üles temaga suhtlemisest loobuma.

Vihatud ja armastatud

Schumacheri loeng, mis ta pidas kunstiakadeemias, kandis pealkirja "Arhitektuuri panus inimvabaduse edendamisse". Selle käigus läbis kõneleja kõik ajastud, alates orjandusest. Tänasesse päeva välja jõudes tegi Schumacher järelduse, et tuleviku linnad on kollektiivsed ajud. Kui varem iseloomustasid linna kõikvõimalikud piirid või piirded linna sees, umbes nagu spordiväljakul, kus on eraldatud alad, siis nüüdne linn peaks töötama umbes nagu avatud kontor. Piirid peksid olema pigem psühholoogilist laadi, inimeste omavaheline suhtlemine märksa tihedam. "Piire me tõmbame pigem sõnaliselt, mitte ehitatud tõketega," kõneles ta.

Ühe huvitavama näitena kaasaegsest arhitektuurist tõi Schumacher meekärje-tüüpi kortermajad, kuhu saab kõrgusesse või laiusesse kortermooduleid vastavalt vajadusele lisada, või siis vastupidi, ja seega ei kuulutata majaehitust lindilõikamise järel lõppenuks.

Schumacher on seega peamiselt visionäär, kes vaatab suurlinnu ja suurehitisi kõrgelt, analüüsides suurlinnade arhitektuuri ajaloo kaudu. Enda stiili nimetab ta parameetrilisuseks (ingl k parametricism), mis ühendaks endast paljusid möödunud aja stiile, millest üks siis nendevahelise "sõja" käigus pisut enam domineerima pääseks. Igal juhul ei ole 2016. a Berliini-Londoni skandaal, Schumacheri populaarsust vähendanud, pigem juurde kasvatanud. Seda vaatamata, et ta esineb vägagi antagonistlikel seisukohtadel, vastandades end demonstratiivselt laiemale arhitektuurikogukonnale.

Tänu mõjukatele klientidele saab ta seda endale lubada. ZHA tuntuimate tööde hulka kuuluvad Bakuus asuv Heidar Alijevi kultuurikeskus (2013), Londoni olümpiaujula (2012), MAXXI 21. sajandi kunsti muuseum Roomas (2009) ja Guangzhou ooperimaja Hiinas (2010), lisaks mitmed kultuuriehitused Venemaa suurlinnades.

Laadimine...Laadimine...