BASKINI TEATRI LOOJAD: Komöödiat tuleb teha sama tõsiselt kui draamat, mitte laval tola mängida

"Nalja saab teha ka ropendamata ja ilusas puhtas eesti keeles – meil on ikkagi rahvusriik ja just teater peab hoidma eesti keelt," ütleb Baskini teatri lavastaja Eero Spriit. Teatri kauaaegse näitleja Ene Järvise sõnul on hea huumor igal ajal arusaadav. "Hea nali on alati hea," nendib ta. "Ja hea nali algab sellest, kui inimene tunneb laval ära iseenda."

Pilt: Teet Malsroos

BASKINI TEATRI LOOJAD: Komöödiat tuleb teha sama tõsiselt kui draamat, mitte laval tola mängida

Ivo Karlep

"Nalja saab teha ka ropendamata ja ilusas puhtas eesti keeles – meil on ikkagi rahvusriik ja just teater peab hoidma eesti keelt," ütleb Baskini teatri lavastaja Eero Spriit. Teatri kauaaegse näitleja Ene Järvise sõnul on hea huumor igal ajal arusaadav. "Hea nali on alati hea," nendib ta. "Ja hea nali algab sellest, kui inimene tunneb laval ära iseenda."

Möödunud nädalal andis Vana Baskini teater teada, et peab rahapuudusel tegevuse lõpetama, kuid seejärel otsustas Tallinn teatri tegevust toetama asuda. Pealinn kutsus Eesti ainukese huumoriteatri võtmetegijad arutlema teatri olemuse üle.


Huumorit tahaksid teha kõik teatrid, aga ometi on Vana Baskini teater meil ainus tõsine komöödiateater. Milline on teie teatri roll Eesti teatrimaastikul?


Vana Baskini teatri direktor Aarne Valmis (AV):
Meie eesmärk on teha häid komöödiaetendusi. Olgu siis autoriks  meie oma Eesti või mõni rajatagune kirjutaja. Praegu ongi meil huvitav olukord, et repertuaaris on nii Eesti autori kui ka Vene autori tükk, kohe tuleb Soome autor ja ka Rootsi autor. Nii et näitame naabrite parimaid komöödiaid ka. Lisaks oleme selline teater, kes palju ringi liigub. Oleme kogu aeg ratastel. See eristab meid kindlasti kõigist teistest teatritest, kes on ju paiksemad.


Kui aga rääkida rahast, siis oleme oma publikunumbritele vaatamata teater, mis võrreldes teistega saab kordades vähem riigi toetust.
Vana Baskini teatri näitleja Ene Järvis (EJ): Minule on Vana Baskini teater olnud nagu omamoodi perekond. Kõik, ka tehnilise meeskonna liikmed, annavad alati endast maksimumi, et asi õnnestuks. Meil on lausa geniaalsed näitlejad ja see on teater, mille laval on alati hea olla. Sest sa tunned, et kõik kolleegid  toetavad sind. Keegi teine ei tee nii tõsiselt huumorit. See tähendab, et publikut alahindamata, latti alla laskmata. Oleks olnud ikka väga kahju, kui teater peaks lõpetama ja ma neid inimesi enam ei näeks. Vahepeal oli mul selline tunne, et olen kaotamas oma peret. Aga nüüd kuulsin rõõmuga, et asi läheb ikka edasi. Show must go on!


Millised näidendid Vana Baskini teatri lavale jõuavad, mis on nende sõnum?


Vana Baskini teatri lavastaja Eero Spriit (ES): Vana Baskini teatris on lavastatud tuntud Euroopa autoreid ja nende klassikalisi komöödiaid. Teatrit iseloomustab just üldinimlike komöödiate lavastamine. Teatri eelkäija Vanalinnastuudio oli nõukogude ajal satiiriline ja ühiskonnakriitiline. Just sellega võideti sel ajal suur publikuhuvi. Nüüd ei ole Vana Baskini teater enam selliseid ühiskondlikult kriitilisi näitemänge teinud. Seda kriitikat on juba ajakirjanduses ja veebis nii palju, et see väsitab inimesed ära. Tahetakse rohkem üldinimlikku nalja ja suhetekomöödiaid. Ühiskonnakriitikat ja satiiri pakuvad praegu ka stand-up komöödiad. Vana Baskini teater on ikka otsinud sellist repertuaari, mis on üldinimlik. Ja mitte isegi ainult komöödiaid, vaid poolenisti ka draamateoseid. No näiteks Eesti autori Piret Jaaksi algupärand "Öökuninganna", mille hiljuti repertuaari võtsime. Viimastel aastatel oleme üldse püüdnud vältida sellist situatsioonikoomikat, milles näitlejad käivad ühest uksest sisse ja teisest välja ning satuvad valede partneritega hotellis vooditesse – nagu need kuulsate situatsioonikomöödiate stseenid on.


Kui palju on aastatega eestlaste huumoritaju muutunud – noored paistavad hindavat rohkem absurdihuumorit?


ES: Ei tea, kas see nii ikka on, et noored ainult absurdi hindavad. Meie etendus "Kas hakkame seksima?" on ju ka absurdi peale üles ehitatud. Aga sellele vaatamata on tegu nende suhetega, mis mehe ja naise vahel ikka eksisteerivad, aga millest tihti ei räägita. Noored jälgivad palju ka stand-up koomikuid ja nende puhul tuleb sageli ette žargooni ja otse robustset sõnakasutust. Ma olen näinud mõnest videost, kuidas noorem publik reageerib sellise sõnakasutuse peale elavalt. Selles osas erineb küll nooremate ja vanema põlvkonna suhtumine huumorisse. Vana Baskini teater aga otsib ikka selliseid tükke, milles neid vulgaarsusi ei ole. Üks tükk oli meil "Minu girlfriend on eestlane", kus ei öeldud isegi sõna kurat. Seda etendust võisid vaadata ka lapsed ja see rääkis samuti mehe ja naise vahelistest suhetest. Rahvas naeris mis hirmus. Saab küll teha nalja ilma ropendamata.


Kuna inglise keele pealetung on väga tugev, siis noored kasutavad nii ingliskeelseid sõnu ja väljendeid kui ka neist tuletatud žargooni. Meil on ikkagi rahvusriik ja just teater peab alal hoidma oma keele puhtust. Ma jälgin ka tõlgete puhul, mida me kasutame, et oleks ikka puhas eesti keel. Muidugi, kui laval on selline punkar, kes enam eesti keelt õieti ei oskagi, siis laseme tal oma pudikeelt tarvitada.


Uskuge mind, ka puhtas eesti keeles saab nalja visata ja olla lõbus!


EJ: Minu arust on hea nali igal ajal hea. Selles suhtes inimesed küll ei muutu. Ma vaatan kas või iseennast. Ma naersin kahekümneselt samade asjade üle kui praegu, seitsmekümneselt. Kui on ikka naljaks, siis on naljakas. Ja need allapoole vööd naljad – need nüüd küll kõige naljakamad ei ole! Hea nali algab siis, kui inimene tunneb saalis ära iseenda või on lihtsalt tekstikoomika, siis ta naerab südamest. See minu meelest ajaga ei muutu. Vähemalt minu puhul on küll nii.


AV: Helgi Sallo on öelnud, et meie teatri huumoril ja komöödial on alati algus ja lõpp. Vaataja saab sellest naljast aru. Aga paljud tänapäeva naljategemised on sellised, et raske on mõista, kus on algus ja lõpp. Tõenäoliselt ongi naljast aru saamine iga inimese puhul erinev. Mõnele on mingi absurdielement väga naljakas, aga teisele üldse mitte. Ka kunstis on proovitud igasuguseid asju. Mõnele oli ka see naljakas, kui kunstnik lasi junni purki, aga teiste jaoks oli see lihtsalt rõve. Sellist piiride kompamist meie ei tee, et katsetaksime oma publiku peal, kuhumaani võib minna. Meie tahame teha head komöödiat. Muidugi võib üks komöödia laval olla tuumakam ja teine vähem tuumakas.


Aga millist nalja siis meie publik teilt ootab ja kas teised teatrid püüavad ka tungida teie pärusmaale, leiba käest ära võtta?


AV: Häid komöödiaid on mängitud ju kõigis teatrites, aga ma ei julge küll öelda, et see meie leiva käest ära võtaks. Millegipärast arvatakse, et komöödiat on lihtne teha, kui on suurepärased näitlejad ja lavastajad. Just teatrikriitikud on millegipärast arvamusel, et komöödia polegi õige teater. Aga tegelikult on pigem vastupidi. See on väga raske leib. Ka meie saame draamatükiga kergemini hakkama, aga hea komöödia ... selle lavaküpseks saamisega läheb palju rohkem aega. Üliharva on juhtunud, et komöödia eest saab mõni näitleja olgu meil või ka laias maailmas mingi preemia või tunnustuse osaliseks. Auhinnad tulevad ikka draamatükkide eest. Komöödia ei ole paljude kriitikute jaoks tõsiseltvõetav kunst.


ES: Tahame inimestele pakkuda ikka midagi, milles oleks ka hingeline osa sees. Näiteks inglase Mike Yeamani  tükk "Õnnenumber". Kui  Helgi Sallo lahkus seal ootamatult lavalt, olid publikul isegi pisarad silmis. Rahvas on olnud väga tänulik, et pakume lihtsa naerutamise kõrval ka emotsionaalseid hetki. Ja meie omapära on see, et me käime ka väikestes kohtades. Oleme sõna otseses mõttes teater ratastel. Läheme oma tükkidega ka siis, kui on ette teada, et publikut pole väga palju ja etendus võib minna miinusesse. Nendes väikestes kohtades Lõuna-Eestis, näiteks Tsoorus, polegi kuigi palju kultuurihuvilisi inimesi, seal ei saagi neid nii palju kokku tulla, et saal oleks täis. Vana Baskini teater käib täiesti teadlikult andmas ka niisuguseid etendusi, millest on teada, et rahalist tulu ei tule. Eks siis suuremates linnades teeme selle tasa. Vanemuise väikeses majas lähevad Vana Baskini etendused ikka täissaalile. Kuressaare linnateatri majas olid "Öökuninganna" kaks etendust täiesti välja müüdud. Aga väljapool suuri linnu on inimesed väga tänulikud, kui Vana Baskini teater tuleb. Komöödiat tuleb mängida niisama tõsiselt nagu draamat. Ega siis lava peal ei tehta teatris tola. Selles mõttes peab publikuga aus mäng olema. Ja siis on ka see asi naljakas. Kui tuleb lavale mingi tola, siis inimesed vaatavad, et mis tal viga on. Ja see ei ole naljakas.


EJ: Nali algab siis, kui inimene end laval olijaga samastab. Kui ta tunneb ära iseennast, naabrimehe ja naabrinaise. Nagu meie selles pereelust rääkivas tükis "On alles perekond". Ma olen täiesti kindel, et saalis pole inimest, kes poleks kogenud neid situatsioone. Ja sellepärast on see naljakas.


Kas teil teatris omavahel ka nalja saab või olete päris elus väga tõsised inimesed?


EJ: Isegi need pikad bussisõidud on tänu sellele talutavad, et meil on nii suurepärased kolleegid, kes pole surmtõsised. Näiteks Ivo Eensalu, kui tema on bussis, siis ei hakka küll kunagi igav. Meil saab ikka kohe kõvasti nalja ka omavahel, mitte ainult laval. See hoiab vaimu üleval.
ES: Meie oleme ikka lõbus rahvas. Mina arvan, et teatrit peab tegema rõõmuga, mitte valuga. Lavastajana ma loon ikka proovis sellise meeleolu, et kõik teevad oma tööd rõõmsana. Kui tekib pingestatud olukord, siis on lavastaja ülesanne see kohe ära lahendada. Meil on palju ka külalisnäitlejaid ja seegi loob alati toreda õhkkonna.


Kui nüüd Eino Baskin kusagilt pilvepiirilt või kus ta iganes praegu on, vaatab, siis ka tema muigab ja on rahul?


ES: Mina usun küll. Ja muide, meie viimased lavastused "Kas hakkame seksima?" ja "Öökuninganna" on ikka väga suure publikuhuviga olnud.


Eino Baskin on huumorimehena, näitlejana ja lavastajana meie kultuuri väga suure jälje jätnud. Me võime nüüd rääkida komöödiateatrist meie teatrikultuuris. Me pole isegi täiesti teadlikult pannud oma tükkide ajalehereklaamidesse lavastajate nimesid, sest kaubamärk Vana Baskini teater räägib ise enda eest. Seisame ikka Eino Baskini suure vihmavarju all ja kanname edasi tema mälestust. Eino Baskin oli ju estraadil ka suur improviseerija ja tema naljadel oli alati väga tugev puänt. Enne seda tavatses ta pidada pausi, selle ajal hakkas rahvas juba naerma, lootes, et ta ütleb nüüd ühe sõna, aga ta ütles hoopis kolmanda sõna. See on oskus, mida tavalistel draamanäitlejatel tihtipeale ei ole. Kui ma proovis vahel mõnda näitlejat korrigeerin, siis ütlen tihti: aga vaadake, kuidas Baskin seda lauset ütleks. Huumori puänteerimise oskus oli Einol ikka suurepärane! Vähemalt seda annan mina küll edasi noorematele näitlejatele.


EJ: Eino Baskin oli selline vastuoluline kuju. Rahvas jumaldas ja kummardas teda ja teatud ringkonnad vihkasid. Nii oli tal eluaeg. Eesti kultuuri suurkuju on ta kahtlemata. Eks tema terviseprobleemid tulid ju ka sellest, et ta sai nii tugevaid tagasilööke. Kui tema trupp jäi lageda taeva alla, siis võttis ta seda väga isiklikult. Ta ju tõusis ka koomast üles ja see näitab, milline hing sellel inimesel oli. Temasugust meistrit ei ole teist meile peale kasvanud. Eino põhimõte oli ka see, et inimesi ei tohi ära väsitada. Kui sa teed ikka nelja-viietunnise tüki, siis nad surevad sinna saali ära. Peab olema nii, et esimene vaatus tund aega ja teine vaatus tund aega ja nende vahel vaheaeg. Vaat see on õige etenduse skeem. Ja tõesti see sobib. Inimene ei väsi ära, ei tule pissihäda ega mõnel suitsunälga, mõtted ei lähe rändama. Aga pane inimene pooleteiseks tunniks saali istuma, näiteks mul tekib küll soov, et issand, laske mind siit ometi välja. Pikaks venivas näidendis tekivad hõredad kohad, inimene hakkab vaatama kella ja mõtleb, et appi, see kestab veel mitu tundi. Me püüamegi teha nagu Eino soovitas – kahe tunniga saab lavalt kõik ära öelda.


AV: Einot rõõmustaks seegi, et möödunud aastal kasvas publiku huvi teatri vastu taas.


Publiku huvi kasvas, aga ometi otsustas ministeerium teid toetusest ilma jätta. Kas te saate aru, kuidas teatreid rahastatakse?


AV: Ma olen raskustega suutnud need kriteeriumid endale selgeks teha. Aga ma pole nendega nõus. Meile seatakse ette, et olgu mingeid koostööprojekte, mingeid õpitubasid, mingeid stuudioid. Tegelikult pole see kõik üldse teatri esmane ülesanne. Kõige tähtsam on ikka teha kvaliteetset teatrit, kvaliteetset meelelahutust. Mõned kriitikud väidavad, nagu meil oleks kohati madal kunstiline tase. Aga paljud vaatajad jälle räägivad, et hoopis NO99 teatris ei olnud mitte midagi, mis meenutaks teatrikunsti. Kadunukesest ei ole ilus küll halvasti rääkida, aga minu teada oli No99 teatris lõpuks saalis ainult paarkümmend inimest, kui sedagi. Aga see veel ei tähenda, et peaks teatri kinni panema. Igal teatril on oma poolehoidajad.


Veel on meile süüks pandud, et me pole suutnud oma teatri väljendusvormi avardada. See jutt paneb juba tõeliselt kokutama ja õhku ahmima. On ju teada, et need avangardistlikud trupid leiavad natuke publikut Tallinnas, veel vähem Tartus, aga mujal peaaegu üldse mitte. Aga elu on tõestanud, et häid komöödiaid on võimalik mängida Tallinnas, Tartus, Kihnu saarel ja igal pool mujal, terves Eestis.


EJ: Need, kes raha jagavad, võivad ju aru saada, et inimestel on sellist teatrit vaja, aga raha jagamine on selline, kuidas nüüd öelda… oli teisigi, kes ilma jäid. Ega Variuse teater näiteks ei saanud ka sentigi. Ja öelda, et nemad on komöödiateater, seda ka kuidagi ei saa. Nemad püüavad harida inimesi, tutvustades Eesti kultuurilugu. Kas ka seda ei peeta meil kunstiks?


Uued noored mehed ja naised tulevad peale, tahavad ka oma teatrit teha. Nendega on võib-olla jagajatel mingi lähem side…Aga juba austusest maestro Baskini vastu võiks Vana Baskini teatrit toetada. Korra juba tema elutööd püüti lammutada, nüüd siis jälle! Ma tahan lausa hüüda: kuulge, inimesed, austage ikka meie suurkujusid natukene!


ES: Me peame oma head kunstilist taset hoidma märksa vähemate võimalustega kui need teatrid, kes saavad suuremat riigi toetust. Eriti torkab see silma muidugi lavakujunduse puhul. Aga ega siis näitlejate kvaliteet sellest ei muutu, kui suurt toetust riik ühele või teisele teatrile maksab. Helgi Sallo esineb ikka ühtviisi hästi nii Estonia kui Vana Baskini teatri laval. Ja ega need riiklikud hindajad ei käigi Vana Baskini teatri etendusi vaatamas. Üldse on nende seas väga levinud arvamus, et komöödiat teeb mingi madalama sordi teater. Nad eksivad. Mingit tõsidraamat ja lüürikat, mis tädidel klimbi kurku toob ja paneb õhkama: ohh, kui ilus, on lavale märksa lihtsam seada kui lõikava naljaga komöödiat.


Kas Baskini teatri tegevust ei tunnustatud ka seetõttu, et ta oli ekslinnapea kauaaegne sõber – oli see kius?


AV: Eino Baskinile tahtsid elutööpreemiat anda Linnateater, Vanemuine, näitlejate liit, lavastajate liit, etendusasutuste liit, Tartu Uus teater, Elmo Nüganen võttis sel teemal sõna ja nii edasi. Aga me ei jõudnudki kunagi nii kaugele. Kurb on see, et Eino selle suure töö eest, mis ta tegi, riigilt kunagi tunnustust ei saanudki. Kindlasti võib siin paika pidada see, et paljud lähtuvadki põhimõttest, et kui sa oled meie vaenlase sõber, siis sa oled ka meie vaenlane. Kuigi vaevalt see nüüd enam nii teravalt õhus on. Küsimuses oli see sõna – kius, ma ise poleks seda nii välja öelnud, aga jah, olen sellega nõus. Sest vaadakem tõsiasju. 2018. aastal oli meil publiku arvuks ümmarguselt 20 000. Von Krahli teatris on see arv veidi väiksem, ka VAT teater on olnud umbes sama publikuarvuga. Aga riigi toetus oli neile kümme korda suurem.  Igale NO teatri külastajale maksis riik 2017. aastal 36 eurot juurde, Von Krahli teatrile 25 ja Rakvere teatrile 18 eurot, Endla ja Eesti Draamateater said 15 eurot ja Vana Baskini teater sai siis 2 eurot toetust. See paneb ikka kukalt kratsima küll.


Enam te ei plaani pille kotti panna, uued lavastused on ka tulekul?


AV: Viimase nädala sündmused on olnud nii tormilised, et on sundinud meid plaane ümber tegema. See tore uudis, et Tallinna linnavalitsus paneb meile õla alla, lubab nüüd püsikulud, saalide üürid jpm kinni maksta. See andis väga palju jõudu, mis oli paraku otsa lõppemas. 8. märtsil ongi nüüd esietendus. Uues tükis "Garaaž" mängivad Tõnu Oja ja Andrus Eelmäe. Toome selle lavale koos Polygon teatriga ja see jutustab kahest kuuekümnendates aastates mehest, kes on tööl autoremonditöökojas. Nad kipuvad ajale jalgu jääma. Uus tehnika tuleb peale ja nende kliendibaas jääb üha väiksemaks. Aga nad püüavad ikka kuidagi veel peal püsida ja hakkavad Youtube´is oma äri promoma. See tükk on nagu meie elu – natuke kurb ja natuke lõbus. Aga kõik oleneb siiski sellest, kui hästi sa ise tegutsed. Minu enda ideaalkomöödia ongi selline, kus sa natuke naerad ja natuke nutad ja ühel hetkel kõlksuvad need emotsioonid täitsa kokku.


Suveks on meil uus Rootsi tükk "Kodutütred", mille lavastab Eero Spriit. Kaasa teevad Katrin Karisma ja Anne Veesaar. See tükk oli meil plaani võetud juba eelmise aasta lõpus, kui me veel kultuuriministeeriumi koledast otsusest ei teadnud. Nüüd mõtleme juba Tallinna toetuse valguses ka sügisese uue etenduse peale. Ja praegu lähevad eriti hästi "Öökuninganna", kus mängib Helgi Sallo ja mille lõpus rahvas alati püsti tõuseb, ning ka Vene tükk "Kas hakkame seksima?".


Kas teie jätkamise üks põhjus on ka see, et rahvas ikka armastab teid?


AV: Võib öelda hoopis nii, et nii suurt avalikkuse tähelepanu pole me mitte kunagi saanud kui praegu. Meil on ka enne juhtunud, et riik on peaaegu kogu raha ära võtnud ja siis jälle tagasi andnud. Kui me teatasime, et ei suuda enam jätkata, hakkasime saama toetavaid kõnesid. Küsiti, millisele kontole saame teile toetussummasid kanda. Pakuti ka igasugust muud abi.


Me saime isegi sõnumi ühelt inimeselt, kes teatas, et elab meile väga kaasa, kuigi me pole tema lemmikteater. Et ta peab maestro Eino Baskinist nii palju lugu, et väga tahab, et me oma tegevust ikka jätkaksime. Nii et isegi need, kes ei kuulu meie püsipubliku hulka, oskavad meie tegemistest lugu pidada. Me tunneme rahva poolehoidu ja see annab meile jõudu jätkata. Ja on ka näha, et meie piletite müük on viimastel päevadel silmanähtavalt suurenenud.


EJ: Minule meeldib, kui rahvas pärast etendust püsti tõuseb ja kõvasti plaksutab. Ju siis meeldis. Mul on olnud paar etendust, kus ma väga suure õhinaga ei kummardanud, sest kartsin, et äkki neile ei meeldinud või nad on pettunud. Aga see võib ainult minu sisetunne olla. Samas tükk "On alles perekond", millega teeme varsti oma viimase etenduse, on ikka päris hästi läinud.


ES: Tundub, et rahvas armastab meid isegi väga. Ja kui tekkis see rahastamise küsimus, siis olid inimesed valmis juba hakkama organiseerima korjandust meie toetuseks. Vaatame lootusrikkalt ka valimistele, saab näha, kas tuleb muudatusi, mis on meile soodsad.

 

 

 

Linn ulatas Vana Baskini teatrile raskel ajal abikäe

 
• Vana Baskini teatrit ähvardas äsja sulgemine, kuna kultuuriministeerium otsustas lõpetada oma regulaarse, 14 aastat makstud 30 000-eurose tegevustoetuse andmise teatrile. Seepeale otsustas linn anda teatrile ise oma esimesest lisaeelarvest 35 000 eurot.


• Linnapea Taavi Aas põhjendas, et legendaarse teatrimehe Eino Baskini viimane suur soov oli, et tema teater töötaks ja tegutseks veel vähemalt viis aastat pärast tema lahkumist. "Sellepärast leidsime, et linna kohus on austada maestro viimast soovi, ning toetame tema teatri tegevuse jätkamist 35 000 euroga," lausus Aas, lisades, et raha tuleb linna avalike suhete eelarvest.


• Linna toetuse eest peaks teater saama kaetud kõik oma püsikulud ehk raha, mis kulub dekoratsiooni- ja kostüümilaole, kontorile ja prooviruumidele, näitlejate bussile, dekoratsiooniautole jpm.

Laadimine...Laadimine...