BORISS DUBOVIK: Sakslased on lasknud oma maal paljudel keskaja  hoonetel hävineda – kutsusin nad paremini hoitud Tallinna imetlema

"Tallinna majad on üle elanud sõdu ning epideemiaid, kuid linna süda on 14. sajandist ikka sama koha peal," ütleb Tallinna muinsuskaitse juht Boriss Dubovik, kelle sõnul on linnad nagu naised. "Mina armusin just Tallinna – see on koht minu südame jaoks," räägib Dubovik, kelle sõnul on hämmastaval kombel just Saksa linnad lasknud eraomandi "pühaduse" tõttu hävitada paljud sellised keskaegsed majad, mida Tallinnas eestlaste hoole tõttu õnneks kogu maailm imetleda saab.

Pilt: Albert Truuväärt

BORISS DUBOVIK: Sakslased on lasknud oma maal paljudel keskaja hoonetel hävineda – kutsusin nad paremini hoitud Tallinna imetlema (4)

Ivo Karlep

"Tallinna majad on üle elanud sõdu ning epideemiaid, kuid linna süda on 14. sajandist ikka sama koha peal," ütleb Tallinna muinsuskaitse juht Boriss Dubovik, kelle sõnul on linnad nagu naised. "Mina armusin just Tallinna – see on koht minu südame jaoks," räägib Dubovik, kelle sõnul on hämmastaval kombel just Saksa linnad lasknud eraomandi "pühaduse" tõttu hävitada paljud sellised keskaegsed majad, mida Tallinnas eestlaste hoole tõttu õnneks kogu maailm imetleda saab.

Ühel neist päikeselistest suve tulekut kuulutavatest aprillipäevadest istusime Boris Duboviku juhtimisel restaureeritud väikeses majas Raekoja platsil raeapteegi vastas. Kunagi asus seal rahvakunstimeistrite koondise UKU kauplus, kuid nüüd on seal end sisse seadnud Tallinna muinsuskaitsjad. Apteegi tänava poole jääb väike rõdu – Duboviku lemmik –, kuhu pääseb otse tema kabinetist. Seal, väikese laua juures pingil istudes on mõnus päikesepaistel juttu ajada.


Teid teatakse kui kauaaegset Tallinna muinsuskaitse pealikut. Kust pärineb nii suur huvi arhitektuurimälestiste vastu, et nende hoidmine sai lausa teie elutööks?


Esiteks ma tuletan meelde, et olen sündinud Lääne-Ukrainas Stryi linnas, mis asub Lvivi oblastis. Ja Lvivis on ka väga ilus vanalinn. Kuid seal hävis keskaegne gootika täielikult juba 16. sajandil. Selle asemel on nüüd renessansistiilis ja barokkstiilis kloostrikirikud ja muud ehitised. Kui ma aga esimest korda 1971. aastal Tallinna tulin, läks mulle see põhjamaine, ütlesin isegi lihtne ja tagasihodlik, mitte üle kaunistatud gootika  niivõrd hinge ja südamesse, et ma armusin sellesse. Võiks öelda, et linnadega on nagu naistega – kellele meeldib rohkem blond, kellele  tumedajuukseline. Mina armusin just Tallinna ja tundsin, et see koht on minu südame jaoks.


Olete oma raamatus "Vanalinn, minu lemmik!" öelnud, et teil on kaks isa – päris isa ja teine siis teie õpetaja Villem Raam, kes tegi teist selle inimese, kes praegu olete. Mida ta teile õpetas?


Esimest korda kohtusime Villem Raamiga 1972. aastal Aida tänaval asuva aidahoone uuringutel. Tegin oma esimesed sondaažid ja šurfid tema juhendamisel. Villem Raami suhtumine arhitektuuri ajaloosse avaldas mulle sügavat muljet. Ta ütles, et alati peab küsima, mis oli varem, mis oli alguses, mis tuli siis. Hooneid on mitmeid kordi ümber ehitatud, nad on nagu inimesed, kes on alates lapsepõlvest kuni täiskasvanuks saamiseni nii palju muutunud. Ja kui näeme seda, mis on praegu, siis peame alati mõtlema, kuidas see kõik on aja jooksul muutunud. Tallinn oli juba 14. sajandil linnamüüriga piiratud alal täis ehitatud. Tol ajal oli see linnamüür küll madalam kui praegu, aga ta ikkagi oli olemas. Oli sealsamas, kus me nüüdki veel paljudes kohtades seda näeme. Tallinna majad on seega üle elanud sajandeid kestnud muutusi. Nad on näinud linna tõuse ja langusi, epideemiaid ja sõdu, neid maju on ümber ehitatud, aga see linna süda on ikka sama koha peal. Villem õpetaski, et iga maja on sinu jaoks nagu uus raamat, ja kui sa alustad selle lugemist, siis sa ei tea, millega see lõpeb. Seepärast ongi sinu ülesanne see kõik välja uurida ja selgeks teha.


Hiljem lõpetasin Tartu Ülikooli ja hakkasin ise koostama neid välitööde aruandeid, meeles ikka Villem Raami õpetused, kuidas sellele kõigele peab lähenema.


Kuidas töötas muinsuskaitse nõukogude ajal ja kui palju on see tänapäeval muutunud?


No seda nõukaaegset ei saa praegusega võrrelda. Raha muinsuskaitseks peaaegu ei olnud, kui kas või meenutame, et Niguliste kirikut restaureeriti kolmkümmend aastat. Kõik ehitised aga kuulusid riigile. Nõukogude ajal ei olnud muinsuskaitse ka nii range nagu praegu.
Üheksakümnendatel oli muidugi raske, siis kõik erastati ja ega kellelgi ju raha ei olnud. Nüüd on olukord hoopis teine. Linna eelarves on muinsuskaitse jaoks olnud juba aastaid ikka väga suured investeeringud. Meenutan, et me tegime korda bastionikäigud, restaureerisime Neitsitorni, korrastasime linnamüüri lõike, praegu on juba peaaegu kõik linnamüüri tornid ehk 99% neist korda tehtud ja ka rahvale uudistamiseks avatud. Kõike ei jõuagi siin üles lugeda, muidu muuks jutuks enam aega ei  jäägi. Kogu see suur töö on tehtud Tallinna eelarve rahaga. Riigi käest on saadud tuge ainult Niguliste torni kordategemiseks ja Jaani kiriku remondi jaoks. Peaaegu kogu muinsuskaitsetöö on linnas ikka tehtud linnarahva maksuraha eest.


Millised trendid praegu üldse maailma muinsuskaitses valitsevad?


Käisin paari aasta eest Lübeckis, mis on kunagine hansalinnade isa ja peaks praegugi olema nagu meie ajalooline vaimne isa. Jalutasin mitu tundi vanalinnas ega märganud, et seal oleks muinsuste kaitset. Püütakse säilitada ainult mõned ajaloolised fassaadid. Sellesse, mis hoonete seest toimub, muinsuskaitse enam ei sekku. Raamatupoest leidsin raamatuid, mis kirjeldasid Lübecki vanalinna. Leidsin ühe väikese foto ühe ajaloolise maja sisetrepist. See oli täpselt samasugune nagu meie vanalinnas Vene 4 majas. Läksin siis seda maja otsima, tahtsin treppi pildistada. Koputasin aknale ja kuulsin, et see puutrepp oli hoopis naabrite poolel. Küsisin, mis tähendab, et oli. Selgus, et naabritele see vana kägisev trepp üldse ei meeldinud. Nad lammutasid selle ära ja ehitasid asemele betoontrepi. Samal õhtul oli raekoja uhkes saalis linnapea vastuvõtt ja ma küsisin kohalikelt muinsuskaitsjatelt, kuidas on võimalik, et niisugune ajaloomälestis lihtsalt lammutatakse. Kuidas üldse lastakse omanikul lõhkuda trepp, mis juba ongi omaette kunstiteos? Nad laiutasid käsi, et sinna ei saa  midagi teha. Küsisin, kuidas ei saa. Nemad vastu, et põhiseaduse järgi on eraomandus püha ja puutumatu. Küsisin, aga kuhu jääb ajalugu. See jäigi vastuseta.


Nii et muinsuskaitse reeglid on riigiti üsna erinevad?


Ma olen Tallinna puhul alati toonud näiteks, et siinne vanalinn koosneb kolmest osast. Üks on majade välisilme ja tänavad, teine on hoovid, millest kahjuks paljud on avalikkusele suletud, ja kolmas majade interjöörid, mis on veel suletum maailm. On säilinud gooti stiilis aknad, renessansistiilis ja baroksed aknasambakesed, see kõik on samuti uunikum nagu majade fassaadid. Aga enamus sellest kõigest on eravalduses. Kuidas me laseme seda kõike lammutada! See on samuti meie ajalugu. Ka nende ajalugu, kes elavad neis majades ja korterites. Kutsusin sakslasi Tallinna, et nad näeksid, kuidas meil on asjad korraldatud.


Teie kirjutatud raamatus on toredad pildid, milline nägi Viru tänav oma vanade gooti viilmajadega välja enne, kui sõjaeelse vabariigi ajal ehitati sinna kino BiBaBo hoone ja hakati  tänavat nii-öelda moderniseerima. Kas me võime loota, et vanalinnas on see aeg nüüd igaveseks möödas ja ajaloolisi maju enam ei lammutata?


Praegu on probleem tühjade kohtade täisehitamine. Need tühjad kohad tekkisid 1944. aasta pommitamisel. Üks näide on siinsamas muinsuskaitse osakonna maja kõrval Apteegi tänaval, kuhu hotell Telegraaf tahab hakata ehitama laiendust. Toetutakse sellele, et endises mahus võib uusi hooneid ehitada. Aga mina ei taha, et korduks viga, mis tehti De la Gardie kaubamajaga Viru tänaval. Seal oli enne mitu maja, nüüd on klaasist suur kaubamaja. Me arutasime hotelli omanikuga, et kui ta tahab ehitada, siis teeb täpselt sama laiuse ja katusekujuga majad, mis seal kunagi olid. Ma usun, et need õppetunnid, mille me üheksakümnendatel aastatel uute aegade tuhinas saime, on meile ikka midagi andnud.


Kas teie arvates on õige, et näiteks sõjas täiesti maatasa pommitatud Varssavi vanalinn taastati täpselt sellisena, nagu ta enne oli? Kas peaksime samuti käituma Harju tänavaga?


Nojah, Varssavi kohta ju öeldi kriitiliselt, et see pole enam mingi mälestis, see uuesti ehitatud nii-öelda vanalinn. Ma vaatasin neid vana Varssavi fotosid ja vanu linnaplaane, ja kui siis nägin sealset poolakate taastatud vanalinna, ütlesin neile restauraatoritele, et oleks mul müts, võtaksin selle teie ees maha ja kummardaksin sügavalt kogu selle töö eest, mis te olete teinud ajaloo jaoks, kõigi inimeste jaoks.
Kõik mu kolleegid räägivad siiamaani, et me peame Harju tänava ääre täis ehitama. Aga mina olen algusest peale rääkinud, et meil pole enam võimalik seda teha. Kui Vabaduse väljaku poolt tulla, siis on seal endine ministeeriumihoone, mis ehitati pärast sõda, ja siis kirjanike maja, samuti sõja järel ehitatud. Kui me tahaksime endisi maju taastada, peaksime esmalt need lammutama. Samuti endise Dünamo kaupluse maja, Sõpruse kino jpm, sest vanad ehitused läksid nagu laevanina kuni Suur-Karja tänavani. Harju tänav on muudetud laiemaks, kui ta oli enne sõda. Kas me ikka oleme selleks valmis? Vaadake, milline suurepärane vaade avaneb praegu Harju tänavalt nii Niguliste kirikule kui ka taamal olevatele keskaegsetele elamutele. Ja lisaks Toompeale.


Tõsi, mööda Harju tänavat liikudes avastad hetkega, et asud juba Raekoja platsil. See koht on muutunud vanalinna servaks, kuigi oli enne keskkoht.


Aga Nõelasilma tänav Niguliste juures taastati ikka…


See oli arhitekt Raul Vaiksoo idee, mida mina aitasin ellu viia. Nõelasilma tänav ja värav ongi selline vana Harju tänava osa elav sümbol. Seal on ka ekraan, mis näitab meile, mis õieti juhtus, ja mulla alt välja tulnud endisaegne tänavasillutis. See on nagu monument, väike mälestus vanast kadunud linnaruumist.


Kohus on sealse maatüki omaniku kaebuse peale otsustanud, et taastatud värav tuleb maha lõhkuda. Kuidas on see võimalik UNESCO kaitse all olevas piirkonnas?


Kohtu otsust ma kommenteerida ei saa. Aga tean, et linn tegeleb selle asjaga, ja kui ei õnnestu omanikuga kokku leppida selle maa ostmise asjus, siis on linna sunnitud kasutama teisi võimalusi. Ma ei kujuta ette, et seda tänavat, seda mälestusmärki hakatakse kunagi lammutama.


Kas teile on kunagi ka öeldud, et meil on liiga jäigad muinsuskaitse reeglid, mis lausa ahistavad omanikke?


Selle ahistamise jutu peale me mõtlesime välja, kuidas omanikega koostööd teha ja aidata neid muinsusväärtuste säilitamisel ja hoidmisel. Meil on muinsusväärtusega hoonete puhul õigus nõuda esialgset uuringut, aga omanik võib öelda, et tal pole selle tegemiseks raha, et ta ei hakka nagunii midagi ka konserveerima ega taastama. Siis ma mõtlesin, et kui on olemas elemendid, mida ei saa nagunii kuhugi mujale viia, näiteks lagi, et teemegi sellise korra, et pool restaureerimise rahast paneb omanik ja pool tuleb linna eelarvest. Omanikke veenab küll see jutt, kui nad on teavad, et saavad niimoodi väga unikaalse elamispinna. Sugugi mitte igas vanalinna korteris pole väga unikaalseid maalinguid ja teisi taastamist väärivaid detaile, aga kus on, seal tuleb need ka taastada ja niimoodi ajaloolist mälu hoida. See ei käi nii, et linn maksab omanikule, vaid me teeme kolme hinnapakkumise põhjal lepingu usaldusväärse firmaga tööde tegemiseks ja siis maksame talle tööde eest. Raha antakse kunstiväärtuse restaureerijale selleks, et see säiliks. See on väga hästi toiminud ja omanikud tulevad meiega kaasa. Nad küsivad nõu ja tahavad kaasa aidata mälestiste säilitamisel.


Linn on juba aastaid tunnustanud omanikke, kes on oma väärtuslikku kinnisvara korda teinud. Kas inimesed on siis hakanud kultuuripärandit rohkem hindama?


Just sinna ma tahtsingi välja jõuda. Me oleme omanikega saavutanud hea üksteisemõistmise ja inimesed on hakanud aru saama, et unikaalsete ehitiste omanikena pole muinsuskaitsjad neile tegelikult mingid kiusajad, vaid abilised ja toetajad, kes aitavad nende omandit õigel kombel vääristada. Ka sel kevadel maikuus tunnustame jälle tublimatest tublimaid omanikke, kes on meie ajaloo hoidmisele andnud omapoolse väärt panuse. Tallinna vanalinnas ei tea ma selliseid omanikke, kes muinsuskaitset kiruksid ja koostööd teha ei taha.


Maju, mis veel peavalu tekitavad, on jäänud alla kümne. Vähe, kui vaadata, kui palju neid üldse on. Selleks on eri põhjusi, näiteks Suur-Karja 12 maja on kümme aastat taastamise ootel, kuna kestis pikk kohtuprotsess abikaasade vahel, milles vaieldi, kellele see maja siis õieti kuulub. Selle aja jooksul ei saanud seal muidugi mitte midagi teha. Nüüd on see maja müüki pandud.


Mis hinde me siis praegu Tallinna vanalinna tervisele võiksime panna? On see rahuldav või hea?


No võib panna hindeks isegi hea. Kõige rohkem muret teevad mulle mitte need viimased kordategemata majad, vaid vanalinna tänavad. Nende kahekümne aasta jooksul, mis mina olen Tallinna muinsuskaitses töötanud, olen saanud korda teha, s.t asendanud vana sillutise ainult Viru, Kullasepa ja Harju tänaval. Kui me sellises tempos jätkame, siis läheb sada aastat, enne kui vanalinna tänavad on remonditud.
Hoolitsus vanalinna eest võiks avalduda ka pisiasjades, et rohi ära kitkuda sealt, kus seda olema ei pea, et pügada hekke ja muru, et hooldada pidevalt hinnalist arhitektuuripärandit. See ei ole odav nali. Kusagilt peab ju raha kõigi nende tööde tegemiseks tulema. Muidugi eeldusel, et seda maksuraha ei saa kasutada mitte kusagil mujal muude asjade jaoks.


Kuidas ikkagi tekivad vanalinna näiteks suvaliselt roosaks värvitud uksed?


Ma ei oska öelda, mis mõtted nende inimeste peas keerlesid, kes selle ajaloolise ukse roosaks värvisid. Inimesed on erinevad, võis olla tegemist nii ühe kui teisega. Õnneks pole ma oma ametiaja jooksul rohkem sellist asja näinud. (Naerab.) Muidugi ei tohi vanalinnas niimoodi käituda. Kui kõik hakkavad nii tegema, mis sellest vanalinnast siis saab?  


Mida üldse teha nende kõikide vanade ehitustega, mida me püüame säilitada? Neile ei saa ju anda tagasi endist funktsiooni.
Loomulikult elame 21. sajandil. Me ei saa ju rakendada puukütet jm, mis vanasti olid. Kuid kõike annab mõistuspäraselt teha, uut tehnoloogiat vanaga sobitada nii, et ei tekiks visuaalset konflikti. Näiteks endise Katariina Gildi hooneid rendib linn kunstnikele ja see koht on saanud turistide ja meie oma inimeste hulgas väga populaarseks, üheks vanalinna armastatumaks paigaks.


On teie arvates praegu Tallinnas juba liiga palju turiste? Kas nad koormavad vanalinna üle?


Mul meenub üks rahvusvaheline konverents Stockholmis, millel tõsteti üles küsimus turistide arvust. Paljud Kesk-Euroopa esindajad muretsesid, et mida nad veel võiksid pakkuda selleks, et ikka rohkem ja rohkem turiste neile tuleks. Mina võtsin ka sõna ja ütlesin, et muinsuskaitse seisukohalt on parem, et neid vanalinna nii palju aina juurde ei tuleks. Kõik muidugi naersid selle peale. See on tõsine probleem, et turistide arv viimasel ajal Tallinnas aina kasvab ja kasvab, aga vanalinn ju on ikka sama suur, nagu ta on kogu aeg olnud. Minu ametiruumid asuvad Raekoja platsil ja juba on üsna raske minna siit ringkäikudele. Saiakäigu kaudu liikumast olen suvel ammu loobunud. Muidugi ma saan aru, et oleks võimatu kätt ette panna, kusagile linnamüüri juurde vahimehed seisma ja öelda, et sada tuhat külastajat me laseme, aga nüüd, vabandage, on norm täis ja rohkem me kedagi enam sisse ei lase.


Paljudes Euroopa linnades on turismimaks. Näiteks hotelliarvele lisandub üks euro. Leedukad tegid seda Vilniuses kaks aastat tagasi. Kui turistid tahavad näha korras ja hoitud mälestisi meie vanalinnas, siis võiksid nad ka omalt poolt panustada. Miks peab kogu raskuse enda peale võtma Tallinna maksumaksja? Turismimaks tuleb lihtsalt ära teha!


Tallinnas on nii, et ükskõik kus sa labida lööd, ikka tuleb sealt midagi põnevat välja. Kui palju sellest võiks olla jäetud linnarahvale vaatamiseks ja kui palju peaks pärast uurimistööd taas mulla alla matma?


Meil on Tallinnas väga hea noor linnaarheoloog, kes jälgib kõiki kaevamisi ja töid, mis arheoloogia vallas, tehakse just selle mõttega, et kõigist asjadest jääks nii palju kui võimalik inimestele nähtav jälg. Näiteks kui paar aastat tagasi kaevati Pärnu maanteele rajatava maja krundil, tuli päevavalgele suur veekanal, mis jooksis keskajal Ülemiste järvest linnani. Leppisime omanikuga kokku, et kolmandik võlvitud kanalist, mis jäi kaevamiste territooriumile, peaks jääma rahvale vaatamiseks. Aga kui rääkida üldse leidudest, siis kõige suurem neist on olnud kuulus ajalooline koge, mis Kadriorus päevavalgele tuli ja mida nüüd hakatakse eksponeerima meremuuseumis. Selle jaoks käivad Paksu Margareeta juures praegu ümberehitustööd. See on hea näide, kuidas ühte fantastilist leidu saab eksponeerida. Sarnast loogikat on rakendatud ka teiste leidude puhul.


Paljud kritiseerivad Pariisi Jumalaema kiriku taastamist ja ütlevad, et anname selle raha parem kodututele, looduse kaitsmiseks, inimeste raviks jne. Miks me peame üldse avaliku raha eest kirikuid remontima?


Kas te olete kunagi mõelnud, milleks need kirikud üldse on ehitatud? Ma tooksin näiteks Pühavaimu kiriku (juba keskajal eestlaste kogudust teeninud – toim) ja selle altari, mis on tehtud 15. sajandi algul. Kui ma esimest korda seda väga uhket gooti stiilis altarit nägin, mõtlesin, kui mitu põlvkonda, kui palju vanaisasid, isasid ja lapsi on seisnud hardalt selle altari ees. See on ju meie ajalugu! Kuidas me saame seda mitte hinnata ja kalliks pidada? Ja kuidas me laseme sel lihtsalt hävida? Me ju hoolitseme oma vanemate ja vanavanemate haudade eest. Nii peame ka meeles pidama oma ajalugu ja seda maailma, milles esivanemad on elanud.


Meie vanalinn on monument kõikidele inimestele, kes on Tallinnas elanud. Ja iga maja kõneleb siin inimeste lugusid. Kirikud täpselt samuti.


Tallinngi toetab oma kirikute kordategemist. Näiteks ootab kirikurenessansi programmi raames uuendamist Toomkiriku küttesüsteem. Kui palju on meie kirikute heaks juba ära tehtud?


Kirikute korrastamisel räägime samuti miljonitest eurodest, mida linn on aastate jooksul andnud. Praegu on üks oluline töö ka Kaasani kiriku restaureerimine. See on omapärane, meie kõige vanem  puukirik, mis saab paari aasta pärast 300-aastaseks. Tegime korda fassaadid, nüüd käivad sisetööd. Möödunud aastal tegime korda keskkupli maalingud, sel aastal on käsile võetud ikonostaas ja kooriruum. Kuid kogu raha ei tule ainult linnalt,  kogudus annab tööde jaoks ka oma jõukohase panuse. Ma loodan, et juubeliks saab kirik täiesti korda tehtud.


Mis on Tallinnas muinsuskaitse vallas veel kavas?


Äsja võttis linnavalitsus vastu otsuse osta Eesti Raudtee käest Suurtüki 12 kinnistu, mille järel saab hakata Skoone bastioni korda tegema. Ma olen selle eest kogu aeg seisnud ja mul on hea meel, et viimaks hakkab asi liikuma. Ilma selle maatükita poleks saanud välja kuulutada ideekonkurssi, mida Skoone bastioniga üldse peale hakata. Nüüd saame konkursi ära korraldada, et siis  hakata tegelema selle korrastamist vajava muistisega.

 

 

 

Aitas sõjas kannatanud Nigulistet taastada


• Boriss Dubovik sündis 18. mail 1955. aastal Ukrainas Lvivi oblastis Stryi linnas.


• 1971. aastal sõitis ta 16-aastasena ühele kirjasõbrast tüdrukule Eestisse külla, armus aga hoopis Tallinnasse ja järgmisel aastal tuligi siia elama.


• Tol korral oli suuri raskusi linna sissekirjutusega. Seda ei saanud, kui ei olnud töökohta, töökoha saamiseks pidi aga olema sissekirjutus. Parajasti käis Niguliste kiriku restaureerimine ja Dubovik läks noore müürsepana tööd otsima. Kohe poissi tööle ei võetud, sest ta ei osanud eesti keelt. Siis veetis ta kuu koos hipidega Niguliste kõrval, kuni astus sisse Laial tänaval asuvasse vabariiklikku restaureerimisvalitsusse ja pääses juhataja Valeri Saksa jutule. Saks lubas kirjalikult Duboviku tööle võtta, kui ta saab sissekirjutuse. Nigulistet korda tehes tema muinsushuvi süvenes.


• Teine õnnelik päev oli, kui noormees kohtus kunsti- ja arhitektuuriajaloolase Villem Raamiga. Professor võttis poisi oma käealuseks. Koos tehti korda tarbekunstimuuseumi. "Mina kaevasin ja puurisin, tööriistadeks kirka, labidas, meisel ja haamer. Tema juhendas: kaeva siit nii palju, võta natuke sügavamalt," on Dubovik selle kohta rääkinud.


• Haridusteed Eestis jätkas Dubovik Tallinna 3. õhtukeskkoolis. 1984. aastal lõpetas ta Tartu Ülikool ajaloo eriala, kirjutades diplomitöö "Tallinna keskaegsete elamute fassaadid XV-XVI sajandil".


• Ka Raekoja plats 12 hoone, kus Dubovik töötab, on korda tehtud tema enese 1983. aastal koostatud projekti järgi.

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...