Kuubalane Enrique Fabregas: eelistan kümme korda rohkem Eestis elada

Viimased seitse aastat Eestis elanud kuubalane Enrique Fabregas ütleb, et ei ole ühtegi asja mida ta Kuubast igatseks. Eestis pidavat elama ka maailma parimad naised, kellest ühe on ta endale kaasaks palunud.

Pilt: MediaMarketing

Kuubalane Enrique Fabregas: eelistan kümme korda rohkem Eestis elada

Toimetaja: Dmitri Povilaitis

Viimased seitse aastat Eestis elanud kuubalane Enrique Fabregas ütleb, et ei ole ühtegi asja mida ta Kuubast igatseks. Eestis pidavat elama ka maailma parimad naised, kellest ühe on ta endale kaasaks palunud.

Pauligi Havana Steert Partyl astus ta üles DJ Enriquena, kus rõõmustas rahvast latino rütmidega.

Pidutsemiseks oli taaskord põhjust küllaga. Pauligi kolm uut maitset – Havana, Barcelona ja NewYork – tekitavad kohvijoojas erilisi emotsioone, mis ümbritsevad Ühendriikide idarannikule, Katalooniasse ja Kuubale saabujat. Seekordne pidu keskendus Kuuba maitsele.

DJ Enriquele olid loodud kõik tingimused, et mees ennast võimalikult koduselt tunneks. Keset platsi pargitud vana Dodge Custom Royal, salsa tantsijad ja kuubalaste lemmikmäng doomino. Puudu ei tulnud ka Piña Colada, Cuba Libre ja Mojito külmadest kohvikokteilidest, mille üks koostisosi oli Havana kohv.

Oma intervjuus räägib Enrique lähemalt, millega ta Eestis tegeleb.

Enrique, sa oled pärit Kuubalt. Mispärast oled sa siin?

Töö, pere, armastus ja kunst. Ma elasin Stockholmis 13 aastat. Siis kolisin seitse aastat tagasi Eestisse ja tegin firma Latino Party Maker. Me organiseerime pidusid, ma olen DJ, valmistan kuuba sigareid, õpetan trumme mängima, tantsima ja me teeme ka Kuuba stiilis pidusid. Mul on siin Eesti naine ja pere. Mul on kõik siin.

Räägi Kuubast ja Kuuba inimestest.

Nad on täiesti erinevad, seal on täiesti erinev kultuur, aga samal ajal on meil palju sarnasusi. Me peame kõik ise leiutama ja ise tegema sellest, mis meile on antud. See on ka põhjus näiteks, miks Kuuba autod siiani sõidavad. Aga meie erinevus algab juba pidudest. Kuubalane läheb peole ja hakkab tantsima juba esimese laulu ajal, eestlasel läheb aga aega. Võibolla tunni pärast hakkab ta ennast alles veidi liigutama. Kuubalased on väga kiired. Mitte küll kõiges, aga kui me kuhugi läheme või midagi teeme, siis kohe ja kähku. Eestlased mõtlevad asjad läbi ja alles siis teevad. Samas on eestlased kindlad, et kui nad midagi teevad, siis täie kindlusega ja väga efektiivselt. Kuubalased õpivad tegutsemise käigus. Nad ei pruugi midagi teadagi, kuid teevad ikkagi.

Aga sa võtsid Eesti naise.

Jah, Eesti naised on fantastilised. Teistes riikides - ma ei taha öelda küll nimesid - on teisiti. Kui räägid mujal riikides tänaval naisega, siis nad ei taha sinuga rääkida. Siin aga nad võtavad aega ja isegi kui nad ei oska inglise keelt, üritavad sind aidata. Ju meil siiski on mingi side ja me üritame üksteist aidata. Võib-olla on asi seotud meie kommunismiajalooga. Siin Põhja-Euroopas, ka Lätis, kannavad naised veel kleiti, mida aga ei näe näiteks Rootsis ega Soomes. Naised käituvad ja riietuvad siin nagu naised. Aga ma olen siiski kuulnud, et naistel on siin madalamad palgad kui meestel. See on üks asi, mis mulle ei meeldi. Ma ei saa sellest aru. Kas te teete siis halvemat tööd?

Mida sa arvad Eesti naistest?

Nad on maailma parimad, lausa suurepärased. Kõik peaksid siia tulema ja inimestega suhtlema. Mitte ainult suhte pärast, vaid kuna Eesti naised ja inimesed on ka üldiselt väga suurepärased inimesed.

Räägi asjadest, mida sa igatsed Kuubast, aga mida ei saanud siia tuua. Tantsu tõid, sigarid tõid.

Ma ei igatsegi midagi. Ma lõin siia enda Kuuba. Ma vaatan Eesti saateid, kuigi ma ei saa nendest aru. Ma armastan Eesti kultuuri. Üks asi, mida ma kindlasti ei igatse, on rand, sest ma elasin Kuubal ranna ääres ja ma ei käinud kunagi rannas. Meie jaoks oli rand sama, mis näiteks teie jaoks on lumi. Siis pole lumi enam eriline ega tore. See on vaid turistidele. Ma tantsin siin neli-viis korda nädalas, ma näen õnnelikke inimesi, päikest. Isegi toitu ma ei igatse, sest mu naine teeb mulle suurepärast kuuba toitu. Isegi Kuuba mangosid ei igatse, sest mu naine teab, kust neid leida mu jaoks. Ma eelistan kümme korda rohkem Eestis elada. Ma olen mitu korda käinud rühmaga Kuubal inimesi aitamas ja iga kord, kui ma pean minema, ajab see mind ohkama. Sest nüüd ma olen Euroopas ja ma näen inimesi, kes on tõeliselt õnnelikud. Keegi ei muretse ega ohka kommunismi pärast ega ürita teha õnnelikku nägu.

Kuuldavasti armastavad kuubalased väga kohvi. Kas on see nii?

Kuubalased armastavad väga kohvi juua, eriti hommikul. Kuubalaste hommikukohv on super kange ja rohke suhkruga ning juuakse nö shotina, mitte suurest tassist. Kuubal kasvatatakse kohvi ning seepärast on Kuubal pikad kohvitraditsioonid. Enne revolutsiooni oli Havannas rohkem kohvikuid kui New Yorgis. Nüüdseks on asi muidugi kardinaalselt muutunud-kogu kohvitoodang läheb ekspordiks ning ka turistidele müügiks. Kohalikel on väga raske kvaliteetset kohvi osta. Kuubalastele müüdav kohv on tänapäeval segatud hernejahuga. Head kohvi saab ainult turistidele mõeldud kohvikutest ja hotellidest.

Räägi doominost veidi.

See on Kuuba rahvushobi. Me oleme seda harjutanud aastaid ja oleme selles meistrid. Kuuba on olnud hea mitmes spordis, kuid doominos eriti, sest meil on väga palju aega, mida surnuks lüüa. See on pigem selline sotsiaalne tegevus, sest meil on siis oma sigarid, rumm, doomino ning me veedame mängides lausa tunde, isegi kui kuuleme, et lapsed tulevad koolist koju ja naine karjub meie peale. Rumm ja sigarid on see põhiline põhjus, miks meile meeldib doomino. Me oleme selles eksperdid.

Kui vanalt sa esimest korda doominot mängisid?

Ma ei mäleta. Ma isegi ei mäleta, millal ma esimest korda suitsetasin. Aga need asjad peaksid olema seotud ja juhtusid umbes samal ajal. See on kuubalastele nagu salsa, ma ei mäleta ka selle esimest korda. Aga Kuubas on need tegevused normaalsed, sest ma isegi ei mäleta, millal ma esimest korda rummi proovisin. Aga ma mäletan, millal ma esmakordselt purjus olin. Kuubal ei mäleta keegi, millal ta esimest korda doominot mängis. Tavaliselt juhtub see umbes 5-6-aastaselt, vahel varem, aga pärast seda mängid igapäevaselt. Meil pole internetti ega arvutimänge. Me peame olema sotsiaalsed, me läheme parki, räägime kõigest elus, uudistes, millest iganes. Ainult ilmast ei räägi. Mitte ealeski. Isegi kui sajab, on inimesed ilma üle õnnelikud.

Laadimine...Laadimine...