PEALINNA ARHIIVIST: JÜRI AARMA: Ärge virisege, Eestis ei ole elu veel kunagi nii hea olnud

"Mul sai kõrini, et õhtul tulevad telerist vaid filmid, kus tegutsevad elavad surnud ja kummitused ning kus inimesi lõigutakse, tapetakse ning võisteldakse elu ja surma nimel," rääkis veel möödunud aastal intervjuus Pealinnale näitleja, ajakirjanik ja saatejuht Jüri Aarma, kes äsja raudteeõnnetuses hukkus. "Tegelikult pole Eestis olnud kunagi nii hea elada nagu praegu. Ma tean, et käivitan selle ütlemisega ulguvate pingviinide koori, aga jään enda juurde."

Pilt: Scanpix

PEALINNA ARHIIVIST: JÜRI AARMA: Ärge virisege, Eestis ei ole elu veel kunagi nii hea olnud (2)

Ain Alvela

"Mul sai kõrini, et õhtul tulevad telerist vaid filmid, kus tegutsevad elavad surnud ja kummitused ning kus inimesi lõigutakse, tapetakse ning võisteldakse elu ja surma nimel," rääkis veel möödunud aastal intervjuus Pealinnale näitleja, ajakirjanik ja saatejuht Jüri Aarma, kes äsja raudteeõnnetuses hukkus. "Tegelikult pole Eestis olnud kunagi nii hea elada nagu praegu. Ma tean, et käivitan selle ütlemisega ulguvate pingviinide koori, aga jään enda juurde."

14. veebruarist mai lõpuni on kolmapäeviti kell 20.45 Tallinna TV eetris uus saatesari "Hästi, Eesti!". Seda veavad televaatajatele juba ammustest aegadest tuntud saatejuhid Jüri Aarma ja Artur Raidmets. Saate keskmes on inimene, kes on korda saatnud midagi tähelepanuväärset või omakasupüüdmatut ja väärib tunnustamist. Pealinn uuris Jüri Aarmalt, miks on meie igapäevaelus suhteliselt vähe nn häid uudiseid ja milline on tema meelest elu-olu sajandat aastapäeva tähistavas Eestis.

Miks juhid just saadet, mille nimi on "Hästi, Eesti!"?

Saate idee tuli sellest, et mul sai kõrini mitte hädadest, vaid hädaldamistest. Igal asjal on mõõt ja piir. Ju siis sai kõrini nende inimeste kirjutistest ja mõtteavaldustest, kes ilmselt teenivad leiba  printsiibil – halb müüb, hea müüb vähem. See hakkab meedias üha rohkem silma, ja mitte ainult seal. Olles öine inimene, surfan oma kabineti televiisoris ja näen, et kesköised filmid on kõik kas elavad surnud, laibad, kummitused ja kooljad, või siis meeletud spetsnazid, vägiteod, kus inimesi lõigutakse, tapetakse, võideldakse elu ja surma piiril. Ainult selle pärast, et äkki inimesed vaatavad. Ja miskipärast inimesed vaatavadki, aga mina ei taha enam.

Ja siis tuligi natuke opakas idee, et äkki saaks rääkida mõnes saates, mõnes kanalis siin maailmas, et loomulikult ei ole kõik päris hästi, aga no nii hull see asi nüüd ka ei ole. Ma saan aru, et pidevalt naeratada ei saa. See oleks nagu noor trummilööja saksa töölislaulus: "Me ees noor trummilööja astus, kel alati naeratus suul..." Teate, kui üks trummilööja kogu aeg naeratab, siis ma koristaks selle trummilööja ruttu ära tagalasse. Aga ei tohi kogu aeg vinguda, viriseda, hädaldada, ohkida, puhkida, kedagi appi kutsuda ja kõikides asjades teisi süüdistada.

Kas see, et inimesed ei näe enam oma elus positiivset, on meedia süü?

Mulle tundub küll, et suuresti on just meedia asjalood kreeni kallutanud. Peale selle on suur osa inimesi kadedad. Ma ei pea üldse oma armast eesti rahvast silmas, ma pean ennast ka eestlaseks, aga mulle tundub, et eriti kurjad ollakse nende peale, kes saavad justkui rohkem, on justkui rikkamad.

Kui mul oleks hüpoteetiline võim võtta Stenbocki maja ministritelt ja riigikogult üheks kuuks ära nende palk ja jagada see kogu Eestimaa rahvaga – mis sa arvad, kui palju sina ja mina siis sellisel juhul saaksime? Mingist ajast mäletan, et see summa võiks olla neli või viis senti inimese kohta. Järelikult ei võta nemad meilt raha ära, vaid nad lihtsalt saavad rohkem. Aga see käib paljudel hinge pihta!

Kust sa plaanid leida saatesse neid positiivseid inimesi?

Ma ei tööta üksi. Mul on taga terve sõbralik meeskond, kes selle  teemaga praegu tegutseb, otsib ja vaatab. Ka seda, et seal ei tuleks eriti poliitilist juttu. Sest kui poliitik kutsutakse saatesse, siis ta püüab polariseerida oma käitumist. Ta teeb selgeks, et tema partei tõekspidamisi järgides peaksime kõik kohe naeratama hakkama, vastasparteide omad aga võiksid koju minna ja nutma hakata. Nii et ei mingit poliitikat. Ma tahan leida selle suhteliselt lühikese sarja jooksul inimesi, kelle puhul me võiksime korrata saate pealkirja – hästi, Eesti!


Mis on meie ümber positiivset, mida ehk ei märgata?

Absoluutselt kõik, pisiasjadest kuni suurte asjadeni välja. Uskuge mind, ma ei ole naeratav trummilööja. Olen juba suhteliselt eakas, sel aastal tiksub täis 67. eluaasta. Ja ma julgen väita, et Eestis ei ole kunagi nii hea olnud kui praegu. Ma tean, et käivitan selle ütlemisega ulguvate pingviinide koori, aga jään enda juurde. Kusjuures ma ei ole Stenbocki majas ega Kadriorus palgal. Ma töötan poole kohaga Maalehes ja olen pensionär.

Mida vajab inimene, et ta jääks materiaalselt rahule?

Küsimus ei ole selles, kui palju me teenime, vaid kuidas me sellega toime tuleme ja kui palju kulutame vastavalt sellele, kui palju me saame. Kui see tasakaal ei ole paigas, siis on muidugi kuri karjas. Võib ka rumalamini öelda, aga ma ei ütle.

Tihti segame ära kaks asja – kõik on hästi ja tahaks paremini. Kõik ongi hästi, aga alati tahaks paremini. See on loomulik. Mina tahan ka, et pool mu kuupalka oleks veelgi suurem ja mu pension veel kõrgem. Aga ma ei lähe selle üle tänavanurgale virisema, ma ei kuku sellest halama. Kui see on vajalik, siis lihtsalt ostan midagi vähem.

Kas praegune riigi maksu- ja sotsiaalpoliitika aitab kaasa sellele, et oleks parem, et ühiskonnas oleks õiglust rohkem?

Häda mulle! Või nagu ütleb roomlane – mea culpa! Ma ei tunne hästi seda seltsimeest, kelle nimi on riik. Ma näen teda näiteks politseivormi näol, Narva maanteel möödavuhisevate sinivilkuritega autode näol, ma näen teda Eesti eesistumise näol Kultuurikatlas. Ma tajun, et Eesti riik on täiesti olemas. Aga mida ta virisejate heaks teha võib? Ma kardan, et mitte midagi. Virin jääb igavesti maailma, sellest ei ole pääsu. Ka rikkad nutavad.

Kuidas elab üks pensionär Eesti Vabariigis?

Ma arvan, et halvasti, ja mul on tast südamest kahju, kuigi ma tean, et pensionärid ei vaja minu kaastunnet. Kolme-neljasaja euroga on väga suur kunst hakkama saada. See ei ole virisemine, see on tõdemus. Alles paar päeva tagasi käisin esinemas Lilleküla eakate tegevuskodus. Seal on umbes kümme huviringi ja seal õpivad 60-70-aastased ka inglise keelt. Ma ei näinud selles mulle otsa vaatavad publikus ühtegi põlglikku, soiguvat, ägisevat nägu. Ma ei tea, kuidas nad hakkama saavad, ma ei käi mööda kodusid, ma ei ole uuriv ajakirjanik. Aga me peame täpselt omaks võtma, mis on meile antud, sellega toime tulema ja sellega ka rahul olema. Jumal tänatud, et meie pension on suurem kui keskmine Venemaa pension.

Millised n-ö head uudised saabuvad meile maakohtadest, kus sa tihti esinemas oled käinud?

Oi, ma olen kaheksa aastat teinud ühte laulusaadet ja märganud selle tegemise ajal üllatavaid asju. Ma ei räägi praegu üldse looduskaunitest kohtadest, vaid näiteks Väätsa prügimäest. Tõesti, esimese etapi läbimine käib seal koos respiraatori ja kõrvatroppidega, aga lõpuks astume puhtasse valgesse tsehhi, kuhu jõuab ainult muust prügist väljasorteeritud plast. Ja plasti on oi kui palju. Kes seda ei usu, sõitku Indiasse, see maa upub plasti sisse, sest ka India on plasti avastanud. Kui vanasti oli raud ja raua võttis rooste, siis plast ei kao kusagile ja on kõikjal. Nagu minu plastmassist auto, Smart, millega ma sõidan juba 15 aastat. See on nagu kilekott metsa all.

Niisiis, Väätsa prügila viimases tsehhis tehakse kogu sellest lägast eri värvi graanulid, ning nendest omakorda tehti – ja seal hakkas minu imestus – laste liivakaste, toole, laudu, kiikesid, hobuste latrite vaheseinu. Ja kogu see värk läks Rootsi. Ühesõnaga, meie viime oma prügi raha eest Rootsi Kuningriiki, üks firma sai selle eest veel eraldi raha ka. Mina sain rahulduse.

Mis sind Eesti loodushoius veel rõõmustab?

Näiteks veepuhastusjaam mingi Eesti väikelinna serval. Sinna jaama sisse tuleb tõesti täielik soga, jaama basseinidesse aga on istutatud bakterid ja kusagil kolmandas-neljandas basseinis oleks peainsener seda vett mulle juba äärepealt joogiks pakkunud. Aga kempsuveeks sobis see juba suurepäraselt. Ma sain sõnnikust elamuse.

Tead, mind rahustab see, kui ma näen, et kusagil miskit toimib. Saastast saab jälle mingisugune saak või seeme. Loomulikult on meil ka ilus loodus ja metsa on rohkem kui n-ö vaba maad. Teen vahel oma väliskülalistele nalja, et vaadake, see on siinsete metsavanade vandenõu, mets tungib meile peale, vaadake, kui kitsad teed meil on ja järgmine linn on alles saja kilomeetri pärast, aga vahepeal tulevad need metsavaimud meile kallale. Mõni on isegi uskuma jäänud.

Ärme unustame, et Eesti on territooriumi poolest suurem kui Holland või Belgia – ja seal pole enam üldse metsa.

Eestiski on lahvatanud mitu ahistamisskandaali. Tõelisel ahistamisel ja "ahistamisel" on vahe. Millised tänapäeva liialdatud arusaamad sulle tõeliselt närvidele käivad?

Noh, hakkame siis varasemast pihta. Kõigepealt tuleks maast välja kaevata Mark Twain ja nimetada ta rassistiks. Sest tema raamatus teatab Huckleberry Finn alatasa, et kõik neegrid on lollid ja vargad. Püüame siis kas need laused teosest välja võtta või lööme  Ameerika valgenahalise juudi Mark Twaini risti. Kuni tema on risti löömata, peame olema ettevaatlikud.
Järgmisena võtame ette Astrid Lindgreni, kelle Pipi Pikksuka Kurru-Nurru-Vutimaa neegrikuningast isa ei rahulda jälle praegu teatud inimesi.
Järgmisena võtame ette Hans Christian Anderseni muinasjutu Pöial-Liisist. See raamat on ju täis ahistamist, mille vastu me peaksime karvad turris üles tõusma. Esimesena ahistab Pöial-Liisit vana kärnkonna-mamma, kes tahab teda oma pojale naiseks, edasi ahistab maipõrnikas sooviga teda ma ei tea kuidas ära kasutada, siis tahab teda lausa füüsiliselt ja seksuaalselt ära kasutada mutionu põldhiire urus. Aga tänu pääsukese lahkusele õnnestub Pöial-Liisil siiski põgeneda. Ja lõpuks kõlbab talle ikka ainult prints valge Lexusega, kui olustikku tänapäevaga võrrelda. Väga vastuoluline lugu.

Samas, kas inimese looming tuleb ümber hinnata, kui selle looja on teinud tõesti moraalitu teo?
Kui me nüüd Ojasoo juurde jõuame, siis mina tunnen Tiit Ojasood umbes 25 aastat. Ta on mu koolivend, ehkki õppisime eri  kursustel. Ma ei tea, mis toimus selles intsidendis, ma olen kuulnud ainult ühte poolt ja mul ei ole õigust avaldada oma arvamust, sest minu arvamus on ühepoolne. Kuni ma ei saa teada teise poole protokolle, olen mina Ojasoo poolt. Kui kohtunikul on kõik asjaolud teada, siis mõistab ta kohut ja süüdlane lastakse maha. Aga mulle tundub, et nüüd hakati tulistama natuke liiga vara.

Minu arust tehakse Ojasoole liiga. Ja kõige rohkem tegi Ojasoole liiga tema kallis elukaaslane emand Semper, see jäi ilmselt nende nelja seina vahele, kui nad asja klattisid. Tundub, et nad on asja omavahel ära klattinud. Ja see, mis toimub, on praegu võõra pesu esiletoomine ja selle puhtakspesemise akt, mis on minu jaoks vastik. See on vale. Kui president valis tema oma kava lavastajaks, siis oli ta kindlasti kursis kõigega, mis on vahepeal toimunud. Ta teadis, mida teeb.


Aga kuidas sobivad ikkagi väljendid nagu "kanakambakas" ja sellest puhkenud tüli?

Nojah, see vaese justiitsministri ebaõnnestunud lause. Või mis ebaõnnestunud. Ma osalesin kunagi näitemängus "Lendas üle käopesa". Ja seal ütleb peategelane McMurphy: "Kuulge, see on teil siin tõeline kanakarja kambakas!" Võib-olla võttis  justiitsminister  selle lause sealt, võib-olla mitte. McMurphy seletab näidendis hulludele, mis on kanakarja kambakas. Et kui valged kanad on tihedalt koos ja siis lendab miski purutükk kogemata valge kana tiivale. Teine kana märkab seda, arvab, et tegemist on viljateraga – aga see ei ole seda mitte –, ja hakkab oma naabri sulestikku toksima. Kuni veri hakkab pritsima, veretilgad langevad ka teiste kanade sulgedele ning kõik asuvad nokkima üksteist, kuni lõpuks on kogu kanakari verepritsmeid täis. Selle näidendi põhjal näeb just niimoodi välja kanakarja kambakas.

Protestijaid solvas muidugi sõna kana, kuigi iseenesest on too ju väga auväärt linnuke. Ja ka teised kaks sõna. Keegi ei taha olla karjas ja keegi ei taha teha kambakat, kõik tahavad olla üksikvõitlejad, väikesed uhked matrossovid. Välja tuli vastupidi.

Miks sa ikka ringi rahmeldad ja rahulikult pensionipõlve ei pea?

Ma peangi pensionipõlve. Ma jätan ainult mulje kõvast töömehest, see on üks suur luft. Teen mitut asja natukene, nii, et mul ei hakka kunagi igav. Ma ei lahterdaks ennast ka, et kas nüüd laulja või näitleja. Aga samas ma ei taha midagi unarusse jätta, kui töid koguneb liiga palju. Ma olen sama hea jalgrattasõitja kui laulja, ütleme nii.

Kuidas need tööd ja tegevused sind leiavad?

Ega ma väga otsimas ei käi. Veidi piinlik on minna küsima, et ega te ei taha veel ühte üheteistkümnenda ameti pidajat siia, ma olen nimelt Hunt Kriimsilm ja üheksa ametit mul juba on. Ei, nad ikka tulevad ise. Nii nagu selgi korral – telejaam tegi mulle ettepaneku ja pärast läbirääkimist leidsin, et see teema paelub mind ja ma olen nõus sellel teemal rääkima. Ju siis ei taha see telejaam tõrvapotti ega meepotti, vaid mingit teist potikest nende kahe vahele.


Sind võib sageli näha sõitmas rattaga mööda Vabaduse pst äärt. Nii et jalgratas püsib sul ikka au sees?

Jaa, kuigi praegu sõidavad ainult fanaatikud. Vaata, rattasõidul on käed krampis, osa kehast ei liigu, nina, põsed, kõrvad kipuvad külmetama. Aga ma ootan, millal see veebruarilumi muutub märtsisulaks, siis tulen mürinal välja. Sõidan mööda kergliiklusteid, väldin sõiduteid. Nõmmelt linna sõitmiseks on selleks kõik võimalused olemas. Valgustatud, prügikastidega varustatud teed kulgevad ka Pirital ja Järvevana teel. Kesklinn on muidugi ratturi jaoks kole, sinna ei maksa tulla. Aga ma tunnen rattasõidust suurt lahedust ja mul on väga hea meel, et ma rattasõidu n-ö üles leidsin. Minu arust on veloülekanne üks inimkonna geniaalsemaid leiutisi.

Aga ega ma usu, et jalgratas päästaks linna autodest. Inimene tahab liikuda punktist A punkti B mugavalt istudes, jalgrattal on vaid sadul ja see ei võimalda ennast mugavalt tunda. Autod on linnas paratamatus. Kui ei meeldi, ära siis ela linnas.

Kuidas peaksime elama, et Eesti saaks tähistada ka 200. sünnipäeva?

Ma leian, et meie töö on tehtud. Järeltulevad põlved peavad  endale selgeks tegema, mida tähendab meie riik ja selle tulevik. Nende käest peaks siis aastal 2118 küsima, kas nad sellist Eestit tahtsidki. Nii nagu seda meie käest praegu küsitakse. Seda tuleb iga põlvkonna käest aina ja aina uuesti küsida. Kuigi – minu jaoks ei ole põlvkondi olemas. Põlvkonnad, see on järjepidev vee voolamine. Aga katsu sa jões leida põlvkondi!

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...