Politseikapten: aastas viime läbi sadakond suuremat otsingut

"Me väga julgustame metsa eksinud inimesi helistama – keegi ei pea häbenema või muretsema, et tema probleem on liiga väike," ütles Lõuna prefektuuri politseikapten Ottomar Virk.

Pilt: Pixabay
Eesti

Politseikapten: aastas viime läbi sadakond suuremat otsingut (1)

Meelis Piller

"Me väga julgustame metsa eksinud inimesi helistama – keegi ei pea häbenema või muretsema, et tema probleem on liiga väike," ütles Lõuna prefektuuri politseikapten Ottomar Virk.

Suvehooaeg on käes, inimesed hakkavad tegelema koriluse ja matkamisega ning metsades ja rabades on rahvast tavalisest rohkem liikumas. 

Paraku kipuvad aga mõned inimesed metsa ära eksima.

Lõuna prefektuuri politseikapten Ottomar Virk rääkis, et aasta lõikes viiakse läbi sadakond suuremat eksinud inimeste otsingut. "Aga läbilõige on täiesti erinev, ei ole väga kindlalt, et ainult vanemad inimesed eksivad, vaid ikka igas vanuses, igast soost võib neid olla, kes hätta satuvad," selgitas Virk. "Aga kindlasti riskirühm on lapsed ja vanemad inimesed, kellel lisaks eksimisele võib esineda tervisest tulenevaid lisaohte."

Kuidas liigub info                

Virk selgitas, et infot eksinud inimeste kohta saadakse mitut moodi. 

"Üks on see, kui inimesel on endal telefon kaasas ja ta saab aru, et ei suuda omal jõul enam metsast välja tulla. Või siis on ta mingi vigastuse saanud või on tema tervisega midagi muud juhtunud ning ta annab sellest ise teada," rääkis Virk.  

"Aga teine variant on see, kui lähedased vaatavad, et inimene on pikaks ajaks ära jäänud ja annavad siis teada. Kolmas variant on veel see, et kui minnakse mitmekesi metsa, aga seal hargnetakse – lepitakse kokku, et saame auto juures kokku näiteks umbes kahe või nelja tunni pärast ja siis üks ei jõua sinna selleks kokkulepitud ajaks."

Alahinnatakse loodust              

Virki sõnul kiputakse eksima eelkõige seetõttu, et alahinnatakse loodust. "Kui praegugi vaadata – kõik puud ja on lehes, taimestik lokkab, tihedaid kohti on päris palju ja kui arvata, et Eestis metsa enam üldse ei ole. Tegelikult on vastupidi – eksida võib väga kiiresti ja kergesti, kui inimene ei pööra tähelepanu sellele, kus ta parajasti on," rääkis Virk.

Edasi sõltub sellest, mida inimene teeb – kui ta paanikasse satub, on väga lihtne ennast veel rohkem ära väsitada ja ära eksitada. Alati ei olegi paksu metsa vaja, vahel piisab vaid võsast või rabast – selliseid juhtumeid ja kohti on kõigis maakondades ja erineval maastikul.

Soovituste nimekiri, kuidas eksimist vältida ja kuidas eksimise korral käituda, on Virki sõnul tegelikult suhteliselt pikk. 

"Peaks hakkama sellest peale, kuidas metsa minna – mitte alahinnata seda, et ah, lähen käin sipsti ära," ütles Virk.

Metsa minekuks tuleks ennast ette valmistada. "Esimene asi on kindlasti see, et anda teada kellelegi lähedastest, kuhu piirkonda plaanitakse minna, kui kaua seal olla ja mis ajal tagasi. Teine on see, et kui vähegi võimalik, siis võiks vähemalt kahekesi minna. Kui ühega midagi juhtub, siis on abi kutsumise võimalus palju suurem ja teine on see, et kahekesi on psühholoogiliselt lihtsam olla ka selles olukorras kui saadakse aru, et ollakse eksinud."

Kui oled juba eksinud

Kui inimene saab aru, et on eksinud, siis tasuks koheselt helistada häirekeskusesse 112. "Meil on erinevaid variante inimest aidata," selgitas Virk.

"Vaadates, kus ta asub, püüda temaga rääkida asjadest, mida ta seal näeb, positsioneerida teda kaardil – meil on olnud päris mitu juhust niimoodi, kus inimene helistab ja politsei korrapidaja on telefoni teel olnud võimeline ta välja juhatama."

Kui inimene helistab 112, siis operaator näeb piirkonda, kus inimene asub. Seepärast on oluline, et inimesel oleks telefon kindlasti kaasas. Sõltuvalt telefonist on see täpsus erinev.

Kui eksinud inimest juba otsima minnakse, saab politseipatrull kasutada sireene ja vilesid, et anda eksinule kindel heliline orientiir.

Kui aga sellist kontakti ei ole, siis püütakse kirjelduse põhjal aru saada maastikust. Appi võetakse Päikese asukoht ja maamärgid.

Kui inimene aga kontakti ei saa, kuid teab, et teda hakatakse otsima kui ta õigeks ajaks välja tulnud pole ja tal on jaksu, siis mingi märgini ikka inimene jõuab – kas elektriliin, suurem kraav või muu hästi kirjeldatav maastiku element.

Eksinud inimene kipub käima ringiratast ning ei liigu tegelikkuses oma esialgsest asukohast praktiliselt kuhugi. Selle vältimiseks tuleks Virgi sõnul valida võimalikult kaugel olev sihtmärk, pidada seda kogu aeg silmas ning hakata selle poole liikuma. Kui sihtmärgini on jõutud, siis valida kauguses järgmine punkt, milleni liikuda.

Virk soovitab endast ka märke maha jätta – näiteks tõmmata mõnele siledale pinnale jooni või märke, kui on paberit kaasas, riputada seda puude okste külge. Hädas seenelised on teekonda hakanud tähistama oma saagiga. "Kõige tähtsam on endast võimalikult palju märku anda või märke maha jätta," ütles Virk.

Kui juba otsing käib, võiks ootamiseks valida sellise koha, mis pakuks küll kaitset ilmastiku eest, kuid võiks olla lagedamal kohal, et oleks lihtsam märgata. Kui sajab kõvasti vihma, minnakse tavaliselt sügavale puu alla varju, kuid otsijate jaoks kui vähegi võimalik, võiks olla avatud alal.

Kolm soovitust ettevalmistuseks

1. Väga tähtis on joogivesi. Sellele kiputakse vähe tähelepanu pöörama. Vesi on esimene asi, mis füüsiliselt toetab. Kui tekib vedelikupuudus, nõrgeneb organismi hakkamasaamine oluliselt ja võivad tekkida erinevad probleemid.

2. Võta kaasa täislaetud akuga telefon. Võiks teada, mida telefon teha suudab. Tuleks välja lülitada wifi ja rakendused, mida metsas tarvis pole ning mis asjatult telefoni akut tühjendavad.

3. Peaks mõtlema riietuse peale. Paljudes filmides käivad inimesed metsas kaitsevärvi laigulise riietusega. 

Kui aga mõelda sellele, kui on tarvis üksteist metsas üles leida või läheb politsei eksinud inimest otsima, siis laigulises või ühtlaselt tumedates riietuses inimest on oluliselt raskem maastikul näha. 

Metsa minekuks võiks teadlikult valida võimalikult erksad riided ja erksam müts. Mütsi on tarvis ka väga palavate ilmadega kaitseks päikese eest.

Inimesed muutuvad tähelepanelikumaks

Statistika näitab, et teadete hulk kadunud ja eksinud inimeste kohta kasvab märgatavalt aastast aastasse.

"Inimesed on tähelepanelikumad ja teatavad julgemalt," põhjendas Virk. "See ongi õige käitumine. Ei ole vaja ära oodata kõige kriitilisemat hetke. Sest algfaasis on inimest kindlasti oluliselt lihtsam leida kui siis, kui ta juba täitsa puntras on ja võib-olla jõud hakkab otsa saama."

Statistika võtab kokku nii kadunud kui eksinud inimesed. Numbri teevad tegelikult suureks nö püsijooksikud – probleemsetes peredes elavad ning kodusest põgenenud lapsed, hooldekodudest kadunud patsiendid. 

Need teated lahenevad Virki sõnul kiiresti ning paljudel puhkudel inimene tegelikult otseselt hädas ei olegi. Tegemist on sotsiaalsete probleemidega, millest julgetakse nüüd rohkem teada anda.

Maastikul pikemalt aega kadunuks jäänud inimesi on õnneks vaid mõni üksik. Mõni leitakse hukkununa.

"Me väga julgustame inimesi, kes metsa on läinud – kas matkama või seenele-marjule – ja ära eksinud, ei pea keegi häbenema või muretsema, et tema probleem on liiga väike, et helistada," selgitas Virk. "Pigem julgelt teada anda, nii saame kiiremini kriitilise olukorra lahendada, kui et jääda sinna ise pusima ja võib-olla suuremasse ohtu sattuda."


1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...