Rahvusraamatukogus avatakse näitus Kadrioru pargi varasest ajaloost

Reedel, 18. jaanuaril kell 16 avatakse Eesti Rahvusraamatukogus Kadrioru Pargi 300. aastapäevale pühendatud näitus, mis on koostatud Kadrioru pargimuuseumi materjalide põhjal ja mille põhitähelepanu on suunatud pargi varasele ajaloole.

Pilt: Albert Truuväärt

Rahvusraamatukogus avatakse näitus Kadrioru pargi varasest ajaloost

Reedel, 18. jaanuaril kell 16 avatakse Eesti Rahvusraamatukogus Kadrioru Pargi 300. aastapäevale pühendatud näitus, mis on koostatud Kadrioru pargimuuseumi materjalide põhjal ja mille põhitähelepanu on suunatud pargi varasele ajaloole.

Näitusel on eksponeeritud ka originaaljooniseid ja -plaane Tallinna Linnaarhiivilt, Eesti Arhitektuurimuuseumilt, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonnalt ning postkaarte Rahvusraamatukogult.

Kadrioru pargi piirkonna algne asustustuumik kujunes välja juba 17. sajandil seoses suvemõisate rajamisega. 1643. aastal võõrandas riik vanalinna ümbruses maad muldkindlustuste rajamiseks. Selle hüvituseks eraldati omanikele maad Lasnamäe klindi jalamil. Klindialuse maa-ala seisundit saab jälgida Rootsi fortifikatsioonileitnandi Samuel Waxelbergi 1688. aastal koostatud kaardi järgi.  Nagu kaardilt näha, oli linnast ida pool asustus üpris hõre, mis annab põhjust arvata, et sealsed olud olid asustamiseks ebasobivad.

Endine merepõhi

Mandrijää taganemine oli maha jätnud kivikülvi ja lained uhtusid paekalda jalamit veel 6500 aasta eest, kuni meri aegamisi praegustesse piiridesse tõmbus. Endine merepõhi oma savikihtide ja liivakiviga oli kohati küllaltki vesine, mujal jälle liivane. Kehvades oludes kiratses ka taimkate, mis nähtub samuti kaardilt. Hõredate põõsastike vahel võis olla viletsa rohuga karjamaa. Kõrgemal astangul kasvasid ilmselt ka puud: tammed, kased, pärnad ja nende vahel lopsakam niidutaimestik.  Maa-ala põhjapoolses osas, Lasnamäe paekalda all on näha need viis õueala, mis kuulusid esimestele asukatele, kes siia maad said. Narva maantee lähedal oli härra Dellingshauseni õu kõrtsiga, edasi lõuna poole väikeste vahemaadega Drentelni, Blankenhageni, Büttneri ja Thiel zur Höge õued.

Vaade linnale

Õueomanikel olid Lasnamäe veerul oma lubjapõletusahjud. Lõunas langeb paekaldalt alla oja, mis allpool kaheks hargneb. Üks haru, Liiva oja, voolas praeguse Poska tänavaga paralleelselt ja piiras õuesid läänest. Õuedest põhja pool on näha Koha oja paekaldasse uuristunud Hundikuristikuga.

Need viis õue saidki praeguse Kadrioru pargi ja edasi kogu Kadrioru arengu aluseks. Lasnamäe paekaldalt oli siis vaba ja haarav vaade keskaegsete tornidega euroopalikule linnale mere ääres. Küllap oli see kaunis vaade ja meri  üks põhjustest miks Peeter I need viis õue ostis ja 22.juulil 1718. aastal koos itaallasest arhitekti Nicola Michettiga oma lossi asukoha maha märkis. 

300aastane haljasala

Kadrioru park on mitte ainult Tallinna, vaid kogu riigi üks vanemaid haljasalasid, mis on oma põhifunktsiooni täitnud pidevalt juba 300 aastat. Kadrioru pargi kasutuse intensiivsus on järjest tõusnud, ümbritsev maastik üha enam kultuuristunud ja  pargi juhtiv osa teiste haljasalade hulgas läbi sajandite aina tugevnenud. Kadrioru park on praeguse Tallinna tähtsaim haljastu, mis on välja kujunenud neljas maastikuplaneeringu etapis. Lossi vahetus ümbruses paiknevad 18. sajandil rajatud barokkstiilile omased regulaarsed aiad, nende ümber laiub 19. sajandil korrastatud vabakujunduslik maastik, mille lõunapoolsesse ossa rajati 20. sajandil rahvapark. Viimasena valmis käesoleval, 21. sajandil pargi kirdepoolsesse ossa Jaapani aia esimene etapp.

Laadimine...Laadimine...