TRIIN SIINER: Eestlane on põline linnarahvas ning kõik eesrindlik jõudis maale just linnast

"Arvutimäng ei saa asendada elavat, otsekui kõnelevat muuseumi. Hoopis vastupidi – arvutimängud saavad muuseumidest väga palju inspiratsiooni," ütles  linnamuuseumi uus juht Triin Siiner. "Muuseum ei pea töötama ainult oma seinte vahel, vaid minema sinna, kus elavad inimesed – ka Lasnamäele, Koplisse, Nõmmele."

Pilt: Albert Truuväärt

TRIIN SIINER: Eestlane on põline linnarahvas ning kõik eesrindlik jõudis maale just linnast

Ivo Karlep

"Arvutimäng ei saa asendada elavat, otsekui kõnelevat muuseumi. Hoopis vastupidi – arvutimängud saavad muuseumidest väga palju inspiratsiooni," ütles  linnamuuseumi uus juht Triin Siiner. "Muuseum ei pea töötama ainult oma seinte vahel, vaid minema sinna, kus elavad inimesed – ka Lasnamäele, Koplisse, Nõmmele."

"Kogu minu senine tööelu on olnud seotud muuseumitega," ütles äsja muuseumijuhi ametisse kinnitatud elupõline tallinlane Siiner. "Minu teine armastus või kirg on olnud seotud elukestva õppega. Olen erialalt andragoog, mis tähendab täiskasvanute õpetamist. Inglise keeles on väga hea väljend: edutainment – see on siis education pluss enertainment. Ehk haridus ja meelelahutus või õigem oleks öelda haridus meelelahutuse kaudu. Muuseumid peaksid pakkuma igas vanuses inimesele just erakordset võimalust õppida meelelahutuse, mängu kaudu."

Mis on teie meelest kõige üllatavamad faktid Tallinna kohta, mis on viimasel ajal välja tulnud?

Olevikus elava inimesena kipume ikka alahindama neid, kes on elanud enne meid. Tundub, et enne oli kõik väga primitiivne ja halvem ja meie oleme evolutsiooni kroon. Mulle endale oli endise Suurgildi hoones paiknevas ajaloomuuseumis töötamise ajal kõige suurem üllatus ikka see, kui avatud ja rahvusvaheline, täiesti euroopalik linnakeskkond on Tallinn oma ajaloo jooksul kaua aega olnud. Muidugi on olnud ka aegu, mil Tallinn jäi väikseks suletud provintsilinnaks, aga pikalt on siin olnud ikka päris Euroopa koos värvika mitmekeelse seltskonnaga. See oli heas mõttes üllatus. Selline edasipüüdlik linna vaimsus. Kõik, mis oli Euroopas, jõudis üsna kiiresti ka Tallinna. Ka arheoloogilised leiud kinnitavad, et meil on olnud tihe suhtlus teiste metropolidega.

Olite seni ametis Eesti Panga muuseumis. Muuseumi pidamine on pangale kõrvaltegevus, kas tundsite, et ei saanud seal oma ideid piisavalt hästi teostada?

Eesti Panga muuseumis töötades ei ole ma kordagi tundnud, et see oleks mingi nurgatagune asutus. Me oleme seal teinud igas vanuses inimestele palju üritusi, mis on neid haaranud ja kaasa tõmmanud. Meil olid harimise programmid alates lasteaialastest ja lõpetades eakatega. Ma ütleksin, et just eakamatele inimestele on vast vaja rohkem selgitada, kuidas meie pangandus siis tegelikult toimib. See, kust raha tuleb, huvitab aga kõiki. Me teame, et Euroopa keskpankade juures on ju igal pool muuseumid. Traditsiooniliselt on nad olnud rahakollektsioonid, aga aina rohkem ja rohkem on keskpangad aru saanud, et üldine finantsharidus on inimestele väga tähtis. Inimesed võiksid mõista, kuidas toimib riigis rahapoliitika, kuidas toimivad ühiskonnas majandus- ja rahandusprotsessid. Need keskpankade muuseumid, kus mina käinud olen, on väga tähtsad avalikkusega suhtlemise kohad.

Samas on Tallinna linnamuuseum ju eriti prestiižikas asutus. Tean, et ka paljud mu kolleegid on unistanud seal töötamisest.

Kuidas sobite te enda arvates linnamuuseumi juhtima?

Ma olen täiesti sajaprotsendiline tallinlane, siin sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Minu meelest on Tallinn suurepärane elukeskkond. Mina kasvasin üles Lilleküla kandis, vahepeal elasin ka Kassisabas ja praegu elan Pelgulinnas. Nii et ma tean linna eri asumitest nii mõndagi. Ja see on andnud mulle ka mõtteid, kuidas linnamuuseumi tulevikus edasi arendada. Üks korralik Tallinna muuseum peab kaasa haarama ja tegema koostööd kohalike kogukondadega. See on muide üldse tänapäeva moodsa muuseumi ees seisev põhiküsimus – kuidas haarata kaasa eri ühiskonnarühmi. Mitte elada oma kallihinnalise kollektsiooniga mingis elevandiluutornis. See tähendab, et muuseumi igapäevaelu peaks olema väga tihedalt seotud ka meie olevikuga. Rääkides minevikust olgem teise jalaga ka tänapäevas. Muuseum ei pea töötama ainult oma maja seinte vahel, vaid minema igasuguste üritustega sinna, kus elavad inimesed. Ka Lasnamäele, Koplisse, Nõmmele ja Kassisabasse. Selleks on palju võimalusi, lisaks traditsioonilistele jalutuskäikudele ka rändnäitused telkides ja muu selline. Linna ringkäikudel võiksid aidata nutirakendused. Me saame olla palju rohkemates kohtades kui ainult oma majades. Me saame olla kogu linnas.

Kas tulevikumuuseum võibki olla virtuaalne, käies igal pool kaasas nutiseadmes või asudes koduarvutis?

Sellesse ma ei usu, seda ei tule vast mitte kunagi. Muuseumi iva, tema süda on ikkagi see originaalne ese, mida näidata, mis räägib juba ise enda eest – see on võimas. Pluss see keskkond, mille me saame taas luua. See, kuidas inimesed vaimustuvad muuseumi keskkonnast ja seal olevatest esemest, on ainukordne, seda ei saa virtuaalselt järele teha. Arvutimäng ei saa asendada elavat, otsekui kõnelevat muuseumi. Hoopis vastupidi – arvutimängud saavad muuseumidest väga palju inspiratsiooni.

Milliseid uuendusi kavatsete linnamuuseumis ette võtta? Kas näiteks tuleks paremini välja tuua, et eestlased ei olnud ainult maarahvas?

Kõike ei pea teiste eeskujul järele tegema, vaid ka ise midagi leiutama. Hakkan koos kolleegidega kindlasti ka seda oma teed otsima, ja olen kindel, et selle tee me leiame. Peame leidma üles oma linna erilise loo ja seda külastajatele rääkima hakkama. Meie enda vaatenurk on selle puhul oluline. Otsime selle üles. Linnamuuseumi filiaalidesse tuleks uusi lugusid juurde panna. Leida mõni uus teema ja siduda seda ka parajasti inimesi kõnetavate teemadega. Muuseum peab käima ajaga sammu, see peab arenema koos ühiskonnaga.

Kõik, mis puudutab meie hiilgavat keskaega, on minu meelest muuseumis väga hästi välja toodud. Aga nüüd on vaja sama hästi näidata ka hilisema aja arengut ning seda, et ka teistel aegadel oldi üsnagi eesrindlikud ja ajakohased. Meil on filiaale, mis on seotud just nende linna piirkondadega, mis on hiljem arenema hakanud. Neid tuleb veel edasi arendada. Inimesi huvitab, kuidas sai Tallinnast moodne tööstuslinn, kuidas siia tuli maalt järjest rohkem elanikke ja kujunes meie linnainimeste põlvkond. Eestlasi on elanud Tallinnas linna asutamisest peale. Kas on üldse õige taandada meid ainult maarahvaks, kui ka maale jõudis kõik eesrindlik ikka linnast? Kõik uuendused, mis olid linnas, imbusid pikkamööda ka igale poole mujale. Linnas on eestlased elanud küll selle asutamisest peale, aga nende sugupuude uurimine on raskendatud, sest paljude nimed muutusid linnas üsna saksapäraseks. Aga see ei ole vähendanud linna tähtsust meie rahva ajaloos. Linn on alati vajanud värsket verd, uut tööjõudu, ja maarahvast on alati siia juurde voolanud.

Venemaal on seni muuseumid, kus kuri valvuritädi keelab väljapanekule lähemale astuda, rääkimata selle katsumisest. Kuidas on lood meie muuseumidega, kui tolmused need on?

On hämmastav, et ka meil on väga elujõuline selline klišee, mis ütleb, et muuseumis on paksu tolmukorra all mingid veidrad asjad, millele ei tohi väga ligi minna, sest siis hakkab sireen või kuri valvuritädi karjuma. Tegelikult on meie muuseumid juba praegu mõnusad kohad, kus inimesed osalevad, saavad paljusid esemeid ka ise katsuda ja mõndagi atraktsiooni proovida. Tallinna linnamuuseumil on selline paik näiteks lastele mõeldud Kadrioru MiiaMilla. Muidugi võiks linnamuuseumis külastajate osalemisvõimalusi edasi arendada.

Millised muuseumid on teile kõige sügavama mulje jätnud?

Vahel on nii, et suurte võimsate muuseumimajade kõrval saad päris suure laengu hoopis sellises eheda keskkonnaga vanas majas, näiteks mõnes majamuuseumis. Seal on naksuvad põrandalauad ja ehtne keskkond tihti ka ajaloolises linnaosas.

Selle sügise elamus on aga olnud Saksamaa Bundesbanki rahamuuseum, kus on suurepäraselt välja toodud, kuidas raha ühiskonda teenib. Soovitan külastada ja ka õppida – nii tuleb teha nüüdisaegset ekspositsiooni.

Väikestel muuseumidel, ka linnamuuseumi filiaalidel, on siis oma ülesanne ja nad jäävad?

Loodame, et niisuguste väikeste muuseumide vahetuid muljeid hakkame saama ka Raekoja platsi uues käsitööliste muuseumis, mis on kavas varsti avada.

Kui ühel muuseumil on kasutada nii palju eri filiaale, nagu Tallinna linnamuuseumil, siis on väga tark hoida nad erinäolised. Elamusi saab neist kõigist – nii suurematest kui väiksematest majadest.

 

Restauraatorid teevad sajandivanuste kopitanud vaipadega imet

Siiner on töötanud vabaõhumuuseumis tekstiilirestauraatorina ja pidanud pärast seda eri ameteid Eesti ajaloomuuseumis ja Eesti Panga muuseumis.

Vabaõhumuuseumisse läks Triin Siiner tööle kohe pärast ülikooli. Asutus Rocca al Mares polnud toona just populaarne valik. "Muuseumid ei olnud tol ajal ihaldusväärsed töökohad," selgitas ta. "Minu esimesed aastad vabaõhumuuseumi tekstiilirestauraatorina tõestasid, et ka väga lagunenud vaipadega saab lausa imet teha. Asi algab muide pesust, see kehtib ka paljude muude asjade puhul. Tee vaip kõigepealt puhtaks, vaata, millega on tegu, eemalda kogu sodi – vahel piisab sellestki. Kahjustada saanud kohad tuleb muidugi taastada. Meil on väga head restauraatorid ja see kunst on väga palju edasi arenenud, tänapäeva restauraatorid on tõelised imetegijad."

Laadimine...Laadimine...