15 AASTAT "SAMBAKARNEVALI": Pensionisammaste kaudu pankade nuumamine ja inimeste pügamine tuleb lõpetada

"Valitseb jabur olukord, kus teise samba ekspertidena esinevad selle loojad või kasu saajad," ütles rahandustegelane Parvel Pruunsild pensionisüsteemi kohta, kasutades selle iseloomustamiseks sõna "leviaatan" ehk koletis. "Peamine on ikka emapangale kasumi teenimine," sõnas Tuleva Tulundusühistu juhatuse liige Tõnu Pekk. Kuigi finantsasjatundjad esitavad ka leebemaid arvamusi, ollakse ühel meelel: pensionisambad ei tohiks toetada panku, vaid tavalisi inimesi.

Pilt: Scanpix/ Tõnu Pekk

15 AASTAT "SAMBAKARNEVALI": Pensionisammaste kaudu pankade nuumamine ja inimeste pügamine tuleb lõpetada

Virkko Lepassalu

"Valitseb jabur olukord, kus teise samba ekspertidena esinevad selle loojad või kasu saajad," ütles rahandustegelane Parvel Pruunsild pensionisüsteemi kohta, kasutades selle iseloomustamiseks sõna "leviaatan" ehk koletis. "Peamine on ikka emapangale kasumi teenimine," sõnas Tuleva Tulundusühistu juhatuse liige Tõnu Pekk. Kuigi finantsasjatundjad esitavad ka leebemaid arvamusi, ollakse ühel meelel: pensionisambad ei tohiks toetada panku, vaid tavalisi inimesi.

Tänavu aasta algul möödus 15 aastat ajast, kui teise samba pensionifondid pidid hakkama raha koguma. Moodustus hiiglaslik rahamasin, kus pöörleb umbes neli miljardit eurot. Toonane peaminister Siim Kallase leidis 2002. a, et ülitempokas teise  sambaga liitumine on igati tervitatav. "Pensionireform on seda edukam, mida rohkem inimesi sellega liitub, ja nii suur liitujate arv on ainult positiivne," ütles Kallas. "See on ju see, mida me tahtsime."


Seda me tahtsime – kas tõesti?


Nüüd nendivad paljud, et pealtnäha üllas eesmärk kujutas endast  tegelikult tüüpilist pangatoodet, mis 15-16 aastat tagasi poliitikute abil rahvale kaela määriti. Nõnda nagu iga pangatoote puhul, seisid siingi esiplaanil pankade kasumihuvid, mida hoolsalt looritati mesijuttudega pensionäre ees ootavast kuldsest vanaduspõlvest – palmi all kokteile imedes. Ent kui päris sambakarnevali eesmärgiks on lihtsalt inimeste lõbustamine, siis nüüd kujunes sihiks kireva tingel-tangeli ja peibutavate reklaamide varjus neid koorida. Rohke meelelahutus aga vanaduspõlves ei toida.


Kuigi poliitikud kõnelesid turumajandusest kui võluvitsast, käituti pensionisammastega täpselt vastupidi: turgu otsustati rahvusvahelise konkurentsi eest kaitsta ja nii moodustati kohalike pankade jaoks mugavustsoon. Vaadates selle kõrval kas või rootslaste käitumist, kelle raha investeeritakse kasumlikult maailma turgudele, tekib taas küsimus: kas tegu oli omaaegsete otsustajate naturaalse juhmuse või kõrgkorruptsiooniga?


Kuna toonased juhtivpoliitikud eesotsas "süsteemi isa" Eiki Nestoriga arvasid, et ega inimesed muidu tulevikule mõtle kui ainult sunniviisiliselt, muudetigi teise sambaga liitumine alates 1983. a sündinutele kohustuslikuks. Pankade seisukohalt olnuks sellega geniaalsuselt võrreldav ehk vaid eluasemelaenu muutmine riigi sunnil kohustuslikuks: ega inimesed muidu taipa endi elutingimusi parandada. Kaubanduskeskustes varitses iga nurga taga ohvreid pakkujapoiss või -tüdruk. Nõnda nagu praegugi,  ainult et nüüd on lisandunud mõni uus tulija, kes "fossiilide" ehk Swedi, SEB-i jt pettunud kliente endale napsab.


Raha, eriti suur raha armastavat vaikust. Aastate jooksul avanesid paljude silmad, et teist sammast makstakse nagu surnud hobust, või et tegemist on vee valamisega auguga ämbrisse, ja et põhiliselt teenivad sellelt pangad. Kurtjate hääled sumbusid aga vaikusesse ja asjahuviliste blogidesse. Alles viimase aasta jooksul on ka valitsuse tasemel tunnistatud, et samamoodi jätkata ei ole enam võimalik.


Kõige sagedamini heidavad teise samba kliendid ette isegi mitte kapitali marginaalset tootlust, ehkki see on üks põhiprobleeme, vaid et süsteem on täiesti läbipaistmatu.


"Tegeliku tootluse nägemine on ikka väga keeruliseks tehtud ja peidetud ilusa jutu taha," ütles investeerimishuviline ettevõtja Janar Eit.


Kui ta iseenda enam kui 14 aastat kestnud investeerimisest kokkuvõtte tegi, selgus, et kogu perioodi jooksul on pangad kokku tema+riigi panustatud kapitali kasvatanud 1,4%. Tegemist on siis netotootlusega pärast inflatsiooni mahaarvamist. Teise samba pensionifondi aastatootluseks teeb see 0,1%.


Tegelikult isegi kõva sõna. Nõnda nagu vahendas Postimees OECD (majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni) statistikat, olid pensionifondid tootnud keskmiselt 0,1% kasu Nigeerias. Eesti tootlikkuseks oli kujunenud veelgi kehvem: miinus 0,1%. Halvemas seisus asuvad vaid Tšehhi ja Egiptus. Euroopa pensionifondide tootlikkuse tase küünib 6-7%-ni. Samas tootvat pensionifondid kriisist kurnatud Kreekas, kellele soost väljasikutamiseks meiegi lahke abikäe sirutanud, ligi 7% kasumit.  


Kingitus kõige tugevamatele


Janar Eiti sõnul oli vilets tunne vaadata tegelikult juba päris korralikku summat, mida ta oli kohustatud hoidma kommertspankade käes suhteliselt olematu tootluse eest. "Mitte ükski mu enda poolt hallatud investeerimisvaldkondadest ei ole nii viletsa tootlusega," väitis Eit. Nüüdseks on ta oma pensioniga läbi rännanud suuremad pangad ja maandunud Tuleva ühistusse.
Janar Eiti sõnul ei teadvusta vähemalt kaheksa inimest kümnest tänase päevani, et riigi makstav raha pensionifondi on kõigest vaid pensionifondi eelfinantseerimine: "See ei ole mitte mingi kingitus tulevasele pensionärile." Sisuliselt käivitati 2002-2003 pankade jaoks riikliku kasumitagatisega rahamasin.


Teatavasti maksab töötav inimene teise samba puhul 2% palgast pensionifondi. Riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava 33% sotsiaalmaksu arvelt 4%. Lihtsalt öeldes tähendab see aga, et riik maksab inimese riikliku pensioni osa lihtsalt varem inimese valitud fondi ära. Kui raha seal nüüd mingit tootlust üles näitaks, siis oleks Eiti sõnul tegemist isegi tore mõttega. Aga juhtudel, kui tootlus on negatiivne, nagu ta olema kipub, siis inimesele isiklikult sellest mingit tulu ei tõuse. Panustagu riik kasvõi 10%.
"Tegelikud tulusaajad on siin siis kommertspankadest pensionifondihaldurid, kes miljonites eurodes teenustasusid kasseerivad. Minu tuleviku jaoks mõeldud raha annab riik panga kätte." Selle 4% võrra aga, mis riik sisuliselt pangale ära kingib, väheneb edaspidi teise sambaga liitunu esimene sammas (riigipension).


14 aasta "superkasum": 26 eurot


Nõnda nagu sajad tuhanded eestimaalased, veeretas unistust pensionipõlve helesinisest laguunist ka ettevõtja ja omavalitsustegelane Märt Meesak. Tänaseks on ta oma kolmanda sambaga, mis teise samba kõrval on kõigile vabatahtlik, külmadest kokteilidest endiselt sama kaugel kui 2002. aastal, kui ta kogumist alustas.


Oma sambalepingu tegi Meesak 2041. aastani, kui ta peaks saama 60-aastaseks. Väga võimalik, et tal õnnestubki tähistada juubelit suurejooneliselt, hallitanud juustu, katuseta auto ja iidse veiniga – ainult et mitte tänu "sammastele", vaid nende kiuste.
Üldiselt eelistab ta praegu sisulisemaid ja tulusamaid investeerimisvõimalusi.


2002. a oli Meesak sõlminud kolmanda samba (vabatahtliku pensionikindlustuse) lepingu ERGO-ga. Kui ta hakkas 2016. a tõsisemalt huvi tundma, et kui palju on raha kogutud, selgus, et ega sellist reaalajas vaatamise võimalust tema fondihalduril ei olegi. Lõpuks kätte saadud kolmanda samba aruandest selgus, et aastas oli ta üldiselt maksnud 134,16 eurot, millest juhul, kui mõned kindlustused ja halduri tasud maha võtta, jäänuks järele 79,18 eurot ehk napilt üle poole.


2015. a seisuga osutus tema lõppkasumiosaks olevat aga tervelt 26 eurot ja null senti. Seega oli ta 14 aastaga teeninud panustatud raha pealt 26 eurot kasumit. Kuid arvestada tuleb, et kogu panustatud summa tagastusväärtus küündinuks vaid 45%-ni kogutud summast. Kui Meesak ERGO-ga lepingu lõpetas, oli tal seega lootus kogutud 2400 eurost koguni 900 tagasi saada, sest riigile tuli ju veel maksta tulumaks.


Nõnda võinuks selle asemel, et 14 aastat "sambakarnevalil" osaleda, aastajagu päevi iga kuu lihtsalt 80 eurot hoopis kindlamasse kohta ehk küljealusesse madratsisse paigutada. Kokkuvõte: üle poole 14 aastaga teenitud rahast jäi pensionifondile ja kümnendik läks riigile tulumaksuks.


"16 a pärast saaks teoreetiliselt ehk rääkida 10-15 000 euro kõrvale panekust – andke andeks, aga ka see on naljanumber," tõdes Meesak. "Just üleeile vaatasin, kui palju on kogunenud. Me oleme nuumanud ja nuumame rootslasi, selle asemel, et pakkuda inimestele tegelikke investeerimisvõimalusi, ja oleme nende päid segi ajanud juttudega mingist ees ootavast paradiisist. Investeerige parem kasvõi Eesti ettevõtetesse: näiteks Tallinna Börs on täiesti reaalselt Eesti majanduse huvides tegutsev nähtus."

 

Ainult rootslasi süüdistada oleks ehk ülekohtunegi. Tegelikult on viimased 15 aastat toimunu olnud kõikide rahandusasutuste suur slämm: näiteks üks Eesti taustaga finantsettevõte on viie aastaga investoritele tootnud 37,7 miljonit eurot, kuid võtnud sellest enam kui 9 miljonit endale haldustasudeks. Keegi kurjem pettunu küsib mõnes investeerimisfoorumis otse, et "kuidas selline kuritegu üldse seaduslikul tasemel tehti, et sinu kogutud rahast 30-40% vaikimisi kindlustusfondile jääb".


2/3 pensionifondide varast paikneb samal ajal nulltootlusega võlakirjades – tegemist on ühe olulise osisega pankade jaoks eelmiste valitsuste loodud või soositud mugavustsoonis.


Parem investeerida otse Ameerika börsile


Investeerimisasjatundja Jaak Roosaare küsis oma blogis juba neli aastat tagasi, miks on mõne pensionifondi kodulehel väikses kirjas, et pensionifondide pikaajaliseks keskmiseks tootluseks on 3,5% aastas, samal ajal kui S&P 500 (New Yorgi börsil ja NASDAQ-il noteeritud USA 500 suurima börsiettevõtte aktsiad – toim) saja-aastane tootlus on 9,9% aastas?


Jättes kõrvale, et ka see lubatav 3,% on suure tõenäosusega bluff, siis on S&P 500 suhteliselt riskivaba. Inimeste tarbimisharjumused ju kuhugi ära ei kao. Exxon müüb ikka naftat, Apple telefone, P&G pesupulbreid jm kraami jne jne.
Seega tõepoolest: miks pagana pärast ei ole võimalik investeerida 100% S&P 500 indeksfondi teenustasuga näiteks 0,1% aastas? Aga riikliku sunniga tuleb panustada valdavalt võõrpankurite heaolusse – meie kõik kokku suurusjärgus 50 mln eurot aastas?

 

Peamine on ikka emapangale kasumi teenimine

Ühe fondihalduri, Tuleva Tulundusühistu juhatuse liige Tõnu Pekk möönis, et fondivalitsejad on küll huvitatud inimeste vara kasvatamisest, aga see pole nende peamine huvi. "Peamine on ikka emapangale kasumi teenimine, ja seal lähevadki panga huvid paratamatult inimeste huvidega risti," tunnistas ta. Mida rohkem teenib pank, seda vähem jääb pensionikogujale.


Fondijuht viskas kivi ka riigi kapsaaeda, kummutades muinasjutu ise reguleeruvast majandusest, mida meile aastaid on vestetud.
"Riik on olnud laisk ja oodanud, et konkurents tagab imeväel tarbijale mõistliku tulemuse. Ei taga. Esiteks, et inimesed ei saa jalgadega hääletada. Teise samba ostmine pole valik, vaid kohustus. Teiseks on riik millegipärast otsustanud Eesti pensioniturgu rahvusvahelise konkurentsi eest kaitsta. Tulemuseks on mugavustsoon pankade ja halvad ning veel halvemad valikud inimeste jaoks."


Tuleva on esimene pääsuke, kes reklaamib, et kogugem koos endile, mitte pangale. Kui selles on rahandusasjatundjad valdavalt ühel meelel, et teine sammas on praegusel kujul leebelt öeldes läbi kukkunud, siis mõned pooldavad üldse selle likvideerimist.
Pankur Parvel Pruunsild rääkis: "Teine sammas on inimeste pensionit pigem vähendanud. Tegemist on anakronismiga, mis hukule määratud – see juhtub uue majanduskriisi ajal niikuinii. See 15 aastat kestnud eksperiment ei ole ennast õigustanud. Valitseb jabur olukord, kus teise samba ekspertidena esinevad ainult kas selle loojad või kasu saajad."


Kõik on kõigiga seotud


Pruunsild meenutas, et eelmise kriisi ajal, 2009. aastal, kui riigieelarve asus surve all ja eurole ülemineku ootuses ei tahetud riigieelarvet sügavasse miinusesse lasta, taganes riik oma lubadusest teha omapoolseid sissemakseid teise sambasse. Kraanist toonase peaministri Andrus Ansipi käes ei nirisenud sentigi 1. juunist 2009 kuni 31.detsembrini 2010. Ja mingid riiklikud lubadused või välja käidud vekslid ei maksnud tegelikus elus sentigi. Kriisi ajal on samba kallale minek valitsusel alati kõige lihtsam lahendus, osutas Pruunsild.  


Pankuri sõnul moodustas riik omal ajal teist sammast asutades sügavalt ringkäendusliku süsteemi, sest pensionifondides paiknevaid miljardeid tuleb ju kuhugi edasi paigutada. Seetõttu, otsesema või kaudsema seotuse tõttu on Eestis üldse raske leida ettevõtteid, kes ütleksid, et teine sammas on jama. "See on ikka üks jube leviaatan (koletis – toim), mis on tekitatud." Miljardid on piisavalt suur raha, kujundamaks ühiskonnas just endale sobivat arvamust. Suur osa pankade teenustasudest kuluvatki mainekujunduseks.


Pruunsilla sõnul ei kavatse ta aga oma arvamust vaka all hoida – vaatamata, et seegi pank, mille omanike hulka ta kuulub, on sees võlakirjade süsteemis – seotuna LHV-ga.


Investeerimishuviline Janar Eit aga teist sammast ei sulgeks: "Päris ära kaotada oleks halb mõte, aga see omaaegne kommertspankade toode tuleks lihtsalt ümber kujundada. Fondi halduritel peaks olema tulemustasu, et kui saavutaks tulemuse, jagaks ta seda kliendiga. Põhivalupunkt on just teenustasud: pidid kliendina olema ikka tõsine Exceli-friik, et välja arvutada, kui palju sa pangale maksad."


"Tundub, et meie ohver järgmiste põlvkondade hüvanguks on olnud asjatu," kurtis omakorda pensionäride ühenduste liidu juht Andres Ergma.


2004. a ähvardasid toonased pensionäride juhid koguni kohtu ja meeleavaldusega, sest neli protsenti, mis riik teisele sambale lisab, tuleb pensionifondist ehk siis kahandab praeguste pensionäride pensionikasvu võimalusi. Ergma sõnul on samuti sügav mõttekoht, mida teise sambaga peale hakata, sest näiteks Ungaris on see likvideeritud ja Poolas likvideerimisel. Lootus, et aastakümneid hiljem saad iga kuu esimesele sambale lisaks 40 eurot, tundub leebelt öeldes kehv stiimul. Eriti kui arvestada, et keegi ei tea, mis väärtusega või kui suure ostujõuga on euro hulga aastate pärast.


Samal ajal kui Rootsi pangad on siin umbes 15 aastat pensionitelt koort riisunud, on nende kodumaa poliitikud Eesti omadest märksa targemini käitunud. Tõnu Peki sõnul kogub Rootsis enamus inimesi pensionit just riiklikus AP7 fondis. Sinna suunab riik ka nende vara, kes ise valikut pole teinud. Investeeritakse maailma turgudele, AP7 kogukulu on 0,13% aastas ja viimase kümne aasta jooksul on see fond oma investorite vara kolmekordistanud.


Sarnase kuluga maailma aktsiaturgudele investeerivat fondi oleks ka Eestil Tõnu Peki sõnul lihtne teha: "Keskmine inimene maksab meil elu jooksul kümneid tuhandeid eurosid pangale reklaamikuludeks. Vastu saame kehva tootluse ja igal pool kimbutavad müügiagendid."


Täna maksame sisuliselt ei-tea-mille eest fondivalitsejatele tasu suurusjärgus 50 mln eurot aastas. Veel kümme aastat tagasi, kui fondide mahud olid väiksemad, said fondivalitsejad hakkama neli korda väiksema summaga. Mastaabiefekt suubus seega mitte tulevaste pensionäride, vaid pankade taskutesse.

 

 

 

Sammaste restauratsiooni kavad: kärpekäärid fondihaldurite tasu kallale


Teise samba muudatuste eelnõu järgi langetataks fondide valitsemistasu kolmandiku võrra. Veel ühe olulise sammuna kehtestataks fondihaldurile tulemustasu võimalus, mis motiveeriks neid tulevaste pensionisaajate heaks rohkem pingutama.
Tuleva tulundusühistu juhatuse liikme Tõnu Peki  sõnul tähendaks see, et aastas jääb Eesti inimeste kogumiskontodele 15 mln eurot rohkem. Tegemist on olulisima sammuga, mida riik on teinud Siim Kallase aegse süsteemi kehtestamisest peale – või siis esimese reaalse sammuga inimeste pensionivara kasvatamiseks viimase 15 aasta jooksul. Sambaga liitunutele tähendaks see umbes 6% rohkem raha.


Fondide keskmine valitsemistasu väheneb valitsemistasu piirmäära vähendamise tulemusel 2019. aastal 0,96%-lt 0,62%-le.  Tasude langus jätkub ka edaspidi, sõltudes pensionifondide mahtude kasvust. Eelnõu kohaselt on teise samba pensionifondide uus valitsemistasu piirmäär 1,2% senise 2% asemel. Pensionifondi valitsejatel lubatakse võtta 1,2%-st suuremat tasu, kuid seda tingimusel, et fondi investeerimistulemused on head ja pakuvad osakuomanikele paremat tootlust. Kõrgema tasu võtmiseks peab pensionifondi tootlus ületama pikaajaliselt sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa kasvu.


Rahandusministeeriumi teatel peavad pensionifondi valitsejad jätkuvalt investeerima pensioniraha professionaalselt ja tegutsema osakuomanike parimates huvides. Pensionifondide investeerimispiirangute muutmisega aga vähendatakse riigi sekkumist riskide võtmisesse. Eelnõu kaotab aktsiariski võtmise piirangud. See tähendab, et edaspidi võib pensionifond investeerida ka 100% aktsiatesse. Ühtlasi võimaldatakse pensionifondidel teha suuremas mahus kinnisvarainvesteeringuid ning teisi, turuväliseid ja vähem likviidseid investeeringuid, mis pensionifondide pikka ajahorisonti arvestades sobivad nende investeerimisportfelli. Need muudatused toetavad ka Eesti investeeringute tegemist.


Konservatiivsed ehk väikese riskiga ehk võlakirjadesse investeerivad pensionifondid jäävad alles, kuid riskide paremaks juhtimiseks lubab eelnõu ka neil kuni 10 protsendi ulatuses aktsiatesse investeerida.
Seaduse muudatused jõustuksid eelnõu järgi 2019. a algusest.

 

 

 

LHV: pensionifondide madala tootluse asjus valitseb kohatu hüsteeria


LHV panga varahalduse juhatuse liige Joel Kukemelk leiab väljaandes Rahageenius, et meedia kaudu leviv arusaam, justnagu oleks meie pensionifondide tootlus aastaid alla igasugust arvestust, ei vasta tõele.


Hiljuti avaldatud OECD raporti hinnangul jääb Eesti fondide eelmise aasta reaaltootlus miinus 0,1% tasemele ja vannub seega loomulikult inflatsioonile alla. Kukemelgi sõnul aga ei võta OECD raport tootluse arvutamisel arvesse tegelikke tulemusi, vaid on kasutanud kõikide riikide tulemuste võrdlemisel lihtsustavat valemit. See näitab kiiresti kasvavaid pensionisüsteeme, kuhu makstakse sisse rohkem kui välja, tegelikkusest vähem tootlikena. Seega asume kehvemas positsioonis, sest pensionisüsteem on niivõrd noor.


Näiteks kümne aasta nominaaltootluseks on nõnda saadud pluss 1,0%, aga tegelik number olevat Eesti pensionikeskuse andmete põhjal 1,7%. Samuti sisaldavat kümne aasta arvutus ka eelmise finantskriisi mõju. Mis aga puutub osakute puhasväärtusesse, siis kui vaadelda neid fondide loomisest peale, on need suuremates pankades Kukemelki väitel siiski pidevalt tõusnud. Tõsi, vaid LHV on suutnud osaku väärtust alates 2002-2003. aastast, kui süsteem tööle hakkas, kahekordistada.

Laadimine...Laadimine...