Kas kohaliku tööjõu palkamist takistab eluaseme üle mõistuse kõrge hind?

Kuigi töökätest on puudus, leidub suur hulk inimesi, keda tööandjad ei soovi tööle võtta ja enda vajadustele vastavalt ümber koolitada. Majandusteadlane Viktor Trasberg küsis, et kuidas on võimalik, et ühekorraga on meil suur tööjõupuudus ja tööpuudus?

Pilt: Pildi allkiri: Tallinna korterite hinnad ei saa lõputult kerkida, langus tuleb paratamatult. Foto: Scanpix
Majandus Eesti

Kas kohaliku tööjõu palkamist takistab eluaseme üle mõistuse kõrge hind? (1)

Ivo Karlep

Kuigi töökätest on puudus, leidub suur hulk inimesi, keda tööandjad ei soovi tööle võtta ja enda vajadustele vastavalt ümber koolitada. Majandusteadlane Viktor Trasberg küsis, et kuidas on võimalik, et ühekorraga on meil suur tööjõupuudus ja tööpuudus?

Majandusteadlane Viktor Trasberg nendib, et olukord, mida praegu näeme, on korraga nii tööpuudus kui töökäte puudus. „Mis tähendab seda, et tööotsijad ja tööpakkujad ei saa omavahel kokkuleppele. Kas siis puuduvad inimestel, kes tööd soovivad vajalikud oskused ja kvalifikatsioon või on muud asjaolud, miks nad ei vasta pakutavatele töökohtadele,“ arutles ta.

Tihti on tegemist ka sellega, et töökohad on ühes paigas, aga vabad inimesed elavad kusagil mujal. Näiteks on vabad töökohad Harjumaal ja Tallinnas, aga inimesed, kes tööd otsivad, elavad Kesk-Eestis või Lõuna-Eestis ja neil ei ole võimalik sealt ära tulla. „Nad ei saa endale lubada korterit näiteks Tallinnas, sest palk, mida pakutakse, korterit soetada või ka üürida ei võimalda. See ongi tinginud olukorra, et on korraga nii palju vabu töökohti kui ka hulk tööotsijaid, kes ei leia endale sobivatel tingimustel töökohta,“ selgitas majandusteadlane.

Teine probleem on Trasbergi sõnul tööjõu hinnaga. „Tööandja otsib alati võimalusi, et saada väiksema palgaga rahul olevat töötajat, see on alati nii olnud ja ilmselt jääb nii ka tulevikus. Seda suhtumist ei mõjuta ega ravi kuigipalju ka majanduslangused. Tööandja ei hakka ikkagi eelistama kallimat kodust tööjõudu odavamale välismaisele, kui seda on saada. See on turumajanduslik käitumine,“ räägib ta. „Kui vaatame, et ka õpilasmalevlastele eeslitatakse maasikapõldudel odavat Ukraina tööjõudu, siis ilmselt paljud ettevõtjad arvavad, et malevlased ei ole töö jaoks nii motiveeritud kui ukrainlased. Siin peaks muidugi mõtlema, kuidas neid suviseid töid paremini kombineerida, näiteks võiks malevlastele rohkem sobida heakorratööd ja muud tegemised, mis ei nõua nii pikki tööpäevi kui teevad maasikakorjajad. Võimalusi oleks kindlasti, kui sellega tõsiselt tegeleda,“ lisas ta.

Tänases turumajanduslikus loogikas domineerib mõtteviis, et mida odavamalt mingit ressurssi saab, seda parem. Ja tööjõud on üks selline ressurss. Inimlik ja sotsiaalne pool kipub sellise mõtteviisis puhul ära kaduma. „Sellist suhtumist on rakse reguleerida, kui ettevõtjad lähtuvad enda huvist ja asjade loogikast. Muidugi on olemas terve hulk regulatsioone – töötingimused, palgatingimused ja nõuded kõikide võrdse kohtlemise suhtes. Aga kusagil pole öeldud, et peab palkama kallimat tööjõudu, kui on võimalik läbi ajada odavamalt ja see ei ole seadusega vastuolus. Muidugi ei tähenda see, et töötingimuste regulatsiooni ei peaks kogu aega arendama ja et need peaksid ajaga kaasas käima. Aga ega kõiki liiki diskrimineerimist ei ole seadustega lihtne päriselt ära hoida. See nõuab ühiskonnalt ikka ettevõtjate sotsiaalse teadlikkuse kasvatamist ja nõudlikumat suhtumist. Mingid mõjutusvahendid selleks on ju olemas,“ arutles ta.

Majandusteadlane nentis, et praegu üldine majanduse olukord on päris rahuldav ja niisuguseid ülekuumenemise märke, nagu kümme aastat tagasi, ei ole. „Aga mõnes sektoris ei paista kõik nii väga normaalne. Jutt on siin ennekõike kinnisvarast. Kui vaatame kaubanduspindade ehitamist ja samuti elamispinna ehitamist, siis näeme, et mõlemad tegevused võivad praegu olla liiga intensiivsed. Kas nõudlus selle kõige järele ikka on,“ küsis Trasberg.

Üsna tavaliseks on muutunud spekulatiivse kinnisvara ehitamine. Ei mõelda sellele, et teha kellelgi kodu, vaid mõeldakse ainult välja üürimisele, et raha teenida. Samuti loodetakse kinnisvarast teha tuleviku jaoks  investeering. Selle tulemusel ehitatakse tegelikult üha rohkem ja rohkem kortereid, mis seisavad tühjalt.

„Nad on väga kallid ja tavalised inimesed, kes tahaksid võibolla suurde linna tööle tulla, neid endale lubada ei saa. Kortereid ei tehta enam elamiseks, vaid pikaajaliseks investeeringuks. See nähtus on nüüd tekkinud. Kui endistel aegadel oli korteri hind vastavuses töötajate ostuvõimega, siis täna on hinnad tõusnud fantastilistesse kõrgustesse. Ja me oleme jõudnud niikaugele, et Eestis sellist seltskonda, kes nii kallist kinnisvara ostaksid, enam ei ole. Peaks olema ikka nii, et ehitaja, kes ehitab korteri, saab seda ka endale lubada. Aga mida me näeme? Täna need ehitustöölised, kes kortereid ehitavad, ise sellistes korterites elada ei saa. Eks see ikka natuke ebanormaalne olukord ju ole, et elamispind on muutunud investeerimisobjektiks, mitte aga eluasemeks,“ põrutas majandusteadlane. Ta ütleb, et kui selline olukord hakkab kestma pikalt, siis ei saa see lõppeda kuidagi teisiti, kui nende investeerijate enda raha hävinguga. Hinnad lähevad alla ja ei saada enam tagasi ka investeerimiskulutusi. Ja selle järel hakkavad ehk korterite hinnad jälle vastama tallinlaste ostuvõimele. „Muidugi on see praktilises elus palju keerulisem, ei käi päris mitte nii lihtsa stsenaariumi järgi, aga sündmuste loogika on ikkagi selline. Seepärast tundub mulle, et ehitussektoris, mis puudutab elamu- ja ka kommertskinnisvara, ei pruugi enam lähiajal olla arenguperspektiivi. See on Tallinnas näiteks juba üle arendatud,“ rõhutas Trasberg.

Samas ei ole see nii kõigis Eesti piirkondades. Miks aga ehitus kaugemal ei arene, tuleb sellest, et ehitamise hind on igal pool enam-vähem ühesugune, aga valminud kinnisvara hind erineb Tallinnas ja Valgas või ka Narvas ja mujal pealinnast kaugemal, väga palju, kordades. „Aga ettevõtjatele on sellel ka oma positiivne sõnum. Kui Valgas on kinnisvara odav, siis tõmbab see sinna inimesi, mis omakorda tähendab, et on olemas ka tööjõud ning seal on võimalik lihtsamini käivitada uut ettevõtlust. Kuid nagu majanduse puhul ikka, on siin veel kümneid asjaolusid, mis kõike mõjutavad, ning sellepärast pole seegi väide alati sajaprotsendiliselt kindel,“ selgitas Trasberg. Kuid loogika töötab selles suunas ja tõenäoliselt nihkub kinnisvara arendus edaspidi Tallinnast ja Harjumaalt kaugemale. Kas see äratab ka vilkama majandustegevus, oleneb juba ettevõtjatest.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...