Pärnits: kui ei saa teatud palgatasemega tööd teha, siis tuleb ettevõte kinni panna

"Vaba turumajanduse ja õnn ja õnnetus – täna sa teed seda tööd, aga järgmisel aastal tehakse kusagil mujal," kommenteeris Guido Pärnits Baltika ja Sangari tootmise lõpetamist. "Isegi hiinlased tõmbavad oma õmblustööstust kõvasti koomale ja viivad Indoneesiasse ja Indiasse üle," sõnas kunagine Sangari juhatuse esimees, PRIA peadirektor Jaan Kallas.

Pilt: Scanpix

Pärnits: kui ei saa teatud palgatasemega tööd teha, siis tuleb ettevõte kinni panna (3)

Meelis Piller

"Vaba turumajanduse ja õnn ja õnnetus – täna sa teed seda tööd, aga järgmisel aastal tehakse kusagil mujal," kommenteeris Guido Pärnits Baltika ja Sangari tootmise lõpetamist. "Isegi hiinlased tõmbavad oma õmblustööstust kõvasti koomale ja viivad Indoneesiasse ja Indiasse üle," sõnas kunagine Sangari juhatuse esimees, PRIA peadirektor Jaan Kallas.

Hiljuti teatas Eestis juba 1928. aastast tegutsev rõivatööstus Baltika, et lõpetab Eestis tootmise ning koondab rohkem kui 300 töötajat. Sama teed läks ka särgitootja Sangar.

"See, et õmblustööstus tänaseni – aastani 2019 - Eestis oli säilinud vaatamata 15aastasele Euroopa Liidus olemisele, oli täielik töine kangelastegu," ütles kunagine Sangari juhatuse esimees, PRIA peadirektor Jaan Kallas. "Müts maha nii Baltika kui Sangari rahva ees selle eest."

Kallase sõnul ei ole neid tööstusharusid Soomes juba paarkümmend aastat ning Rootsis kümme aastat. "Ei õmble seal enam keegi mitte midagi, välja arvatud võib-olla mõõdu järgi ülikondi. See on paratamatus," tõdes Kallas.

Kallase arvates oleks olukorra päästnud ainult mingid erakordsed masinad, mis tehisintellekti abil ilma inimese sekkumiseta särgid, ülikonnad, mantlid ja kudumid valmis teeks. "Aga kahjuks või õnneks ei ole selliseid roboteid veel välja nuputatud," ütles ta.

Mujal on tööjõud niivõrd palju soodsam ja odavam. "Isegi aastal 2002 ja 2003, millest on ka juba inimpõlv möödas, sai ka Sangaris arutatud neid variante," meenutab Kallas. "Eks see rootslaste Boråse linna näide oli selge eeskuju – terve linn, mis koosneski tekstiilitööstuse ettevõtetest ja tänaseks ei ole seal linnas jäänud enam ühtegi seda ettevõtet alles."

Kallas räägib, et tulevad järgmised vaesed riigid, kus õpitakse masinate abil õmblemist. Näiteks 20 aastat tagasi ei osanud Vietnamis eriti keegi midagi õmmelda, täna tehakse seal enamike kalliste brändide kõige eksklusiivsemaid tooteid.

Tööjõud neelab kasumi

"Baltika pealt on näha, et tööjõu kulud on kasumid kõik alla neelanud," ütleb Kallas. "Seal ei ole mitte mingit varianti. Isegi hiinlased tõmbavad oma õmblustööstust kõvasti koomale ja viivad Indoneesiasse ja Indiasse üle. Muutused on karmid. Ega Hiina ei ole enam odav turg."

Ülemiste Keskuse direktor Guido Pärnits arvab, et nišitooteid on Eestis veel võimalik toota. "Pean silmas mingeid erilisi laste riided," räägib Pärnist. "Näiteks Lenne on ka Eesti ettevõte, mis toodab kaupa Eestis, aga üsna edukalt. Aga kui me võrdleme Baltikat või Sangarit, mis tegelikult toodavad siiski massitoodangut või n-ö meinstriimi, siis paraku ei ole midagi teha, kui asi töötab hinnapõhiselt."

Hinnakonkurents on Pärnitsa sõnul maailmas ja Euroopas väga suur ning pidevalt otsitakse uusi kohti, kus toota. "On see nüüd õige või mitte, aga kui kuskil Bangladeshis, Vietnamis on võimalik kümme korda odavamalt asju toota, siis eks see on vaba turumajanduse ja õnn ja õnnetus – täna sa teed seda tööd, aga järgmisel aastal tehakse kusagil mujal."

Pärnits ei arva, et riik ei võiks asjade käiku sekkuda. "Ja minu arust sekkub ju riik igale poole – on erinevad seadused, on erinevad reeglid," rääkis Pärnits. "Sellist asja, et meil on nii-öelda anarhia, kus riik ei sekku mitte kuskil, seda ju tegelikult ei ole."

Siiski arvab Pärnits, et valdkondades, mida kujundab hind, riik sekkuda ei saa. "Et maksab tööjõu kinni," küsib Pärnits. "See on kõige rumalam mõte. Kui ei ole võimalik kuskil mingisuguse palgatasemega tööd teha, siis tuleb see ettevõte lihtsalt kinni panna, ega siis jõuga ei saa asju suruda."

Kaupluste hulk võiks olla reguleeritud

"Minu jaoks on väga selge hüpermarketite või toidupoodide kohutavalt suur hulk Tallinnas," selgitab Pärnits. "Ja see on ju lihtne – riik justkui ei sekku, aga pärast on probleem selles, et küll ei ole tööjõudu ja küll ei jõuta tööjõule maksta." Pärnits arvab, et kui kaupluste hulka oleks reguleeritud, oleks inimesed saanud hea teenuse ikkagi kätte – kas on kümme või kaheksa kauplust, ei ole ostja jaoks vahet – ning töötajatele oleks saanud head palka maksta.

"Aga tootmises, jah, on Eestis häda," ütles Pärnits. "Mingil hetkel olime odav riik ja arvasime, et kõik toovad tootmise siia. Praegu aga lähevad tootmised välja, eriti massitootmised. Disaintootmiste puhul ohtu ei ole. Aga massitootmises on Eestis kulukas töötada, Eesti on kalli tööjõuga riik maailma mastaabis."

Kui asju on võimalik teha kvaliteetselt ja madalama palgaga riikides, siis seda nii tehakse. "Me ei saa tagasi minna sellesse aega, kus me võõral maal toodetud kaupa ei lase sisse tuua või paneme kõvad tollid peale, et siis kuidagi seda palgavahet tasandada," oli Pärnits kindel.

"Me võime rääkida küll, et oleme Euroopas natukene taga ja palk on kehv, et vaadake, palju Soomes saavad palka. Aga kui panna meid maailma konteksti, siis Eesti on ikkagi kõrge palgaga riik. See oli asjade loomulik jätk. Baltika on väga tugev jaemüügis, eriti koduturul, aga tootmises on raske konkureerida Aasia riikidega ja sealt tuleva kauba osas."

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...