"RAHUPREEMIA" LAUREAADID: Utilitase suuromanik Kristjan Rahu osutas kaudse teene kõigile Eesti töövõtjatele

"Kõik töötajad oleksid rohkem motiveeritud, kui neil oleks võimalik ettevõtte omanikeks saada," väidab investeerimisasjatundja Jaak Roosaare. Utilitase töötajate "ülekuldamine" seoses selle energiaettevõtte müügiga seab tööandjad surve alla: kui nemad said, miks meie ei saa?

Pilt: Scanpix

"RAHUPREEMIA" LAUREAADID: Utilitase suuromanik Kristjan Rahu osutas kaudse teene kõigile Eesti töövõtjatele (1)

Virkko Lepassalu

"Kõik töötajad oleksid rohkem motiveeritud, kui neil oleks võimalik ettevõtte omanikeks saada," väidab investeerimisasjatundja Jaak Roosaare. Utilitase töötajate "ülekuldamine" seoses selle energiaettevõtte müügiga seab tööandjad surve alla: kui nemad said, miks meie ei saa?

Hiljuti tekitas furoori teade, et energiaettevõte Utilitas müüakse Austraalia infrastruktuuri-investeerimisfondile First State, mille maailma suurim, Mitsubishi-nimeline konglomeraat omakorda peagi alla kugistavat. Mõru pillina võib rahvusmeelsetele tunduda, et järjekordne kodumaise kapitali positsioon on globaalkapitali hundikurku kadumas, ehkki Utilitases säilivat Eesti juhtkond. Utilitas kütab umbes kaht kolmandikku Tallinnast. Kokku kaheksas Eesti linnas kindlustatakse toasoojus 170 000 majapidamisele kümnekonna katlamaja ning kahe suure soojuselektrijaama abil.


Kui Utilitasse helistada, et Kristjan Rahuga ühendust saada, kiirgub ettevõtte sekretäri hääletoonist justkui sellist kirgast soojust ja valgust, et see paneb sügavalt kahtlema väites, et õnn ei peitu rahas. Tegi ju Utilitas eesotsas äsjase põhiomaniku Kristjan Rahuga kingituse enda töötajatele, premeerides igaühte ettevõtte müügi puhul 30 000 euroga (neto).


Umbes 300 töötajale kulub preemiaks kokku 13 miljonit. Laiemas mõttes osutati aga teene kõigile Eesti erasektori töövõtjatele. Kuigi kõik saavad aru, et selliseid suurtehinguid lähemal paaril aastakümnel Eestis ilmselt ei toimu, on töövõtjatel nüüd märksa mõjusam lisahüvesid taotleda. "Mis viga "rahupreemiaid" maksta, kui ettevõte on sisuliselt monopolina tegutsenud," viitab aga mõni ettevõtja mõrult. Erinevalt kingapaarist või leivasordist pole hulgal inimestel toa soojaks kütjat üldiselt võimalik valida.


"Vana mudel" kuldas juhtkonda


Teisalt on latt aga seatud. Ja ehkki selle alt joostakse lähematel aastakümnetel ilmselt lihtsalt läbi, on latt siiski seatud.


Ametlikult Rahu sammu mõistagi ainult kiidetakse. "Meie arvates on Kristjan Rahu otsus oma meeskonda korraliku preemiaga motiveerida hea eeskuju," väidab tööandjate keskliidu kõneisik Andres Kask.


"Võib-olla on midagi sellist varem juhtunud, aga ma ei ole kuulnud – ei Eestis ega kusagil mujal," nendib paljunäinud Rootsi-Eesti endine tippjuht ja muuhulgas 2008-2013 Eesti Panga nõukogu juhtinud Jaan Männik. Just tema on "Rahu partei mees". Männik on aastaid rääkinud, et Eesti tööinimeste sissetulekut tuleb tõsta, sest töötajad lasevad jalga ning majandus jookseb lihtsalt kokku.


Aastatel 2000-2007 juhtis Männik Eesti Telekomi (praegu Telia Eesti). Ta meenutab, et seal jagati suuremaid preemiaid kolme tasandi tippjuhtidele. Märkimisväärsem rahasadu, aga seegi vaid juhtkonnale, meenub Männikule aastast 2002, kui Rootsi Telia Soome Sonera omandas. "Omanik kartis, et kui kaks ettevõtet liidetakse, võidakse sellele hakata juhtkondades vastu töötama, ja siis tehti nii, et lubati ühinemise õnnestumisel mõlema poole juhtidele mitte just väike summa."


Männiku kirjeldatu on n-ö vana mudel. Kui jõukamates riikides võiks ainult juhtide autasustamist ehk tänapäevalgi õigustada, sest töövõtjatel on seal igasugused sotsiaaltagatised, siis Eestis muutub meie palganumbrite taustal järjest raskemaks ainult palgaga kedagi tööle püüda.


"Töö tahaks kiita tegijat, aga tegijat pole," on tööandjate keskliit juba aasta tagasi kurtnud. Jaan Männik möönab, et näiteks ettevõttes osaluse pakkumine töötajale on  Eestis alles lapsekingades. Täpselt sama väidab investeerimisnõustaja Jaak Roosaare: "Minu meelest võiks optsioone rohkem kasutada. Eks siin on asi ilmselt selles, et pole ajaloolist tausta, seadus alles üsna uus ja enamik töötajaid tahaks pigem kohe raha kontol näha."


Roosaare sõnul on optsioonipakkumised meil levinud IT ja start-up firmades. Paraku hõlmavad need marginaalset osa töövõtjatest. "Aga kindlasti võiks seda rohkem rakendada, ma usun, et kõik töötajad oleksid rohkem motiveeritud, kui neil oleks võimalik ettevõtte omanikeks saada," ütleb Roosaare.


Optsioon: Eestis vähetuntud võõrsõna


Võimalus tööandjatel töötajale preemia asemel või lihtsalt palgalisana optsioon välja kirjutada tekkis Eestis teadupärast 2011. aastal. Utilitase jagatud ühekordsest preemiast (50 000 inimese kohta bruto) läheb suur osa tulumaksuks. Erinevalt töötasust või preemiast ei kuulu optsioonilepingu alusel ettevõttes antud osalus aga maksustamisele. Seda tingimusel, kui optsiooni andmise ja realiseerimise või müügi vahe on vähemalt kolm aastat. Optsioone ei tasuks segi ajada binaarsete optsioonidega. Põhimõtteliselt kujutavad need endast internetis levinud petuskeemi.


Ilmselt on üks maailma tuntumaid näiteid optsioonidega rikastumisest, mida meenutab ka Roosaare, seotud Microsoftiga. Miljonärideks said seal enam kui 3000 palgatöötajat – nagu ka suur hulk WalMarti algusaja ja teiste uusfirmade palgalisi. Lihtsalt tuli hõivata uusettevõttes vastutusrikas ametikoht ja püsida seal piisavalt kaua. Roosaare väidab, et üks ettevõte, mille optsiooniprogrammiga ta ka ise on kokku puutunud, oli tema esimene tööandja Ameerikas, Southwestern. Tegelikult kuulubki kogu ettevõte koos oma enam kui kümne tütarfirmaga töötajatele ja müügijuhtidele.


Hoopis teine, märksa vähem glamuurne teema on aga optsioonid n-ö sisse töötanud, vanades ja traditsioonilistes ettevõtetes. Siiski on ka nendes lihttöötajal võimalik lisa teenida. Näiteks Kalevit ja Põltsamaa Felixit omav Norra Orkla on Roosaare väitel 1999. aastast pakkunud soodushinnaga aktsiaid kõikidele ettevõtte töötajatele. Esialgu pakuti 20% hinnaalandust turuhinnast, alates 2010. aastast koguni 30%.
Aastatega on seal võimalik kasvatada arvestatavaid "rahupreemiaid": viie aastaga näiteks 15 000 eurost 40 000, sest aktsiahinnale tulevad juurde dividendid. Orklale lisanduvad Eestis üksikud suurfirmad nagu Tele2 või Swedbank. Meenub veel üleilmne mänguoperaatorite tarkvaratootja Playtech. Tõsi, Eestis tegutseb ka mõni väiksem ettevõte, kes töötajaid osaluste või kasumi jagamisel keskmisest enam meeles peab. Mõistagi, tänapäeva globaliseeruvas majanduses on lootus optisoonidele ennekõike IT-alal, kütuste valdkonnas jms spetsiifilistes valdkondades. Globaalkontsernide odav tööjõud Aasias võib sellest unistama jäädagi.


Väärismetallide ja valuutaga kaupleva AS Tavidi nõukogu esimees ja suuromanik Alar Tamming on ettevõtte ühes trükises teatanud, et "meie töötajad saavad ettevõtte börsile minnes tasuta osa ettevõtte aktsiate omanikuks. Edukalt börsile minnes jagan ma 40% saadavast lisakasumist töötajate vahel laiali. Kas see kedagi motiveerib või mitte, seda oskab öelda ainult iga konkreetne inimene ise".


Pikemalt ei soovinud Tamming Pealinnale kommenteerida, viidates, et börsile jõudmiseni võib kuluda veel aastaid.


Tugevdab õlg-õla tunnet


Väite, et kui leiduks rohkem "rahupreemiate" maksjaid, võiks ametiühingud üldse ära kaotada, tõrjub ametiühingujuht Peep Peterson muidugi järsult tagasi.


"Väga tunnustust vääriv samm," lisab Peterson Kristjan Rahu žesti kohta. "Ma arvan, et küsimus pole summa suuruses, vaid  mõttemudelis, et juhtkond ja töötajad ajavad koos ühist asja. Kahtlemata oleks õiglane, kui ettevõtja jagaks toodetud väärtust palgale lisaks. Kindlasti ei teki sel ettevõttel tööjõu leidmisega edaspidi probleeme. Paraku on aga nii, et Eestis on sunnitud suur osa palgatöötajatest teenima ettevõtjat, kes seda tegelikult ei vääri."


Mööblitööstur Enn Veskimägi jääb Kristjan Rahu kiitmisega tagasihoidlikumaks. Ta viitab, et premeerimine on tore – kui oleks, keda premeerida. Samamoodi nagu ekstippjuht Jaan Männik räägib aastate viisi vajadusest Eestis palku tõsta, kõneleb Veskimägi insener-tehnilise ja oskutööliskonna koolitamise vajadusest.


"Millegipärast ei taheta poliittasandil tunnistada – ehkki ettevõtjad saavad sellest aru –, et me ei koolita neid, keda tööturg vajab," väidab Veskimägi. Tema sõnul taotakse lõplik nael Eesti ettevõtluse kirstu, kui peaks kaotatama riiklik kutseharidustellimus, nagu mõned poliitikud soovivat. Tema sõnul ei saa olla võimalik, et 2/3 noori on nii andekad, et lähevad kõrgharidust omandama. Üheks võimaluseks oleksid sisseastumiseksamid gümnaasiumitesse.


Veskimägi väidab, et haridusminister Mailis Reps mõistab probleemi. Kutsehariduse arengukava näeb ette kutsekoolide õppekoha maksumuse olulist tõstmist. Kui praegu on kutseõppeasutuse ja üldhariduskoolide õppekoha maksumuse suhe 1:1, siis arengukava järgi peaks see olema 1,5:1 kutsehariduse kasuks. See andvat Veskimägi väitel mõningast lootust, et üldse leidub edaspidi insener-tehnilistes valdkondades või tootmise poolel eestikeelseid inimesi, kellele edaspidi preemiat maksta.


Kas globaalkapital embab Eesti kultuuri?


"Selliseid tehinguid nagu Utilitase oma, toimub ehk üks 25 a jooksul," väidab Veskimägi, kelle sõnul ei kannata valdava osa ettevõtete käive ja kasum välja töötajaskonna lisahüvede, olgu siis palga või preemiate, järsku tõstmist.


Sama väidab tööandjate keskliit: "Tuleb mõista, et tööandjate võimalused oma töötajaid hea töö eest premeerida on väga erinevad."
Omaette teema, nagu osutab AS Mainori nõukogu esimees Guido Pärnits, on see, et "rahupreemiate" varju jäävad need ettevõtted, kus aastate viisi on püütud töötajaid kasumi arvelt premeerida. Ja selliseidki pole vähe. Lisaks on mõnigi suurärimees, kas või Urmas Sõõrumaa toetanud sporti enda isiklikust rahast kümnete miljonite eurodega. Meie hulgast lahkunud transiidiärimehe Aadu Luukase fond jagab aastas preemiaks vanas rahas miljon krooni jne. Seda peetakse justkui millekski tavaliseks.


Teisalt tekib küsimus, et kui Eesti kapitalil põhinev Utilitas toetas Eesti sporti ja teatrit, siis kas me ühe suure ja meie jaoks anonüümse finantskonglomeraadi silmis oleme nii tähtsad, et see praktika ka edaspidi jätkub. Olukorras, kus ettevõte tähendab edaspidi vaid arvurida lõpututes tabelites.


Kristjan Rahu tundub ise pärast efektset etteastet rahu tahtvat ja paistab olevat varju tõmbunud.


Utilitase kõneisik Olga Petrova aga väidab, et nende kliendi jaoks tehing muutusi ei too: "Utilitase klient saab muretult tulevikku vaadata ning olla kindel, et tema kodu küttelahendus on taskukohane, efektiivne ja keskkonnanõuetele vastav ka aastakümnete pärast."

 

 

 

Ettevõtja Guido Pärnits: šõu mekk oli asjal juures

 
"Muidugi oli see igati hea, et Utilitase töötajad suure preemia said, aga kerge šõu mekk oli asjal juures," märkis AS Mainori juht Guido Pärnits.


"Loomulikult oli see meedias vägagi loetav keiss," nentis Pärnits, et ettevõtte töötajate premeerimises suurtehingu puhul pole midagi erilist, küll aga oli märkimisväärne preemia suurus. "Niisugune lahke käega liigutus on unikaalne kogu maailma majanduse mastaabis."


Suurt preemiaraha võimaldas loomulikult maksta Utilitase märkimisväärne müügihind: omanikud teenisid 320 mln eurot. Ja see hind ei saanudki väike olla, sest Utilitas tegutseb kas või Tallinnas ääretult magusas äris, sisuliselt soojamonopolina – umbes nagu Tallinna Vesi, kellest linnaelanikud ei saa üle ega ümber. Kaugkütet peetakse üheks keskkonnasõbralikumaks, ja nii kasvab klientide arv uute majade kaudu. Nii suuri summasid saabki Eesti mastaabis teenida vaid üliheas positsioonis asuva, et mitte öelda monopoolse ettevõtte pealt. Loomulikult võib nõnda nagu Tallinna Vee puhul tagantjärele targutada, kas elutähtsa valdkonna aktsiate kontrollpaki loovutamine erakätesse oli linnakodanike huvides või mitte.


Pärnits küsib Rahu üleüldise kiitmise taustal ka, et kas mõni teine ettevõtja, kes müüb osaluse näiteks mõne miljoni eest ja jagab sellest oma töötajatele proportsionaalselt sama palju, on kuidagi vähem väärt.


Optsioonide kohta arvab Pärnits, et börsiettevõtte puhul on muidugi lihtsam töötajatele soodsalt aktsiaid pakkuda. Kui aga pole tegemist börsiettevõttega, peaks töövõtja jälgima, et pakutav osalus firmas ei osutuks niisama "õhuks" – ehk siis peab olema selge mehhanism, kuidas osalust soovi korral rahaks ümber vahetada.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...