TEADLASED: Juba ammu on võimalik kahjulikest  kasvuhoonegaasidest midagi kasulikku toota

"CO2 tuleb kinni püüda, sest tegemist on materjaliga, millest saaksime midagi kasulikku toota," nentis suurema osa oma elust põlevkivikeemiaga tegelenud emeriitprofessor Jüri Soone. Juba 2010. a pälvis Eestis riikliku teaduspreemia töö, mis võimaldaks muuta meie põlevkivi elektrijaamad kasvuhoonegaaside osas vähem saastavaks. Ometi on Eesti Energial poliitsurve tõttu tulnud eelistada Jordaania ja Utah´i kahtlasevõitu energiaprojekte.

Pilt: Mats Õun
Majandus Eesti

TEADLASED: Juba ammu on võimalik kahjulikest kasvuhoonegaasidest midagi kasulikku toota (1)

Virkko Lepassalu

"CO2 tuleb kinni püüda, sest tegemist on materjaliga, millest saaksime midagi kasulikku toota," nentis suurema osa oma elust põlevkivikeemiaga tegelenud emeriitprofessor Jüri Soone. Juba 2010. a pälvis Eestis riikliku teaduspreemia töö, mis võimaldaks muuta meie põlevkivi elektrijaamad kasvuhoonegaaside osas vähem saastavaks. Ometi on Eesti Energial poliitsurve tõttu tulnud eelistada Jordaania ja Utah´i kahtlasevõitu energiaprojekte.

Teatavasti lõi Euroopa Liit 2005. a kasvuhoonegaaside heitkoguste kauplemissüsteemi, et võidelda kliimamuutuste vastu. Igal õhku paisatud süsihappegaasi tonnil on oma hind ning vastavate ühikutega saab vabal turul kaubelda. Hinnad CO2 kvootidele on aga märgatavalt tõusnud. Kui 2018. a alguses oli CO2 kvoodi tonnihind seitse eurot, siis nüüd 24 eurot ja vahepeal oli isegi 27 eurot. Kuna hind on kasvanud väga kiiresti, siis ei ole meie Narva jõujaamade põlevkivielekter praegu enam konkurentsivõimeline.

Narva Energia ametiühingu esimehe Andrei Zaitsevi sõnul on 470 kaevandustöötajat koondamisteated juba kätte saanud.

"Riigi strateegia on olnud põlevkivienergiat järk-järgult vähendada, aga et nii järsult stepsel välja tõmmatakse, seda ei oodanud küll keegi," räägib Zaitsev oma kodus telefoni, kantseldades samal ajal virisevat väikelast. "Meie katsetasime siin järsu elektrikatkestuse 18. mai õhtul ära. Loodetavasti ei tule tervel Eestil sedasama järele proovida, mida tähendab jääda ilma side ja valguseta."

Laupäeva, 18. mai õhtul puhkes nimelt põleng Eleringi alajaamas, mis jättis mõneks tunniks elektrita terve Narva, Sillamäe ja Narva-Jõesuu. Ühtlasi põhjustas õnnetus Eesti Energia ühe energiaploki ja Enefit280 õlitehase hädaseiskamise.

Vana tehnoloogia uues kuues

Zaitsev toonitab, et praegu on tema põhiülesanne rahva rahustamine. "Hoiame siin kõik kõiki pöidlaid, et koondamisteateid ei tuleks rohkem laiali jagada," mainib ta, valmistudes samal ajal kohtumiseks rahandusminister Martin Helmega, kes eelmisel teisipäeval Auvere elektrijaama külastas.

"Me ei lase juhtuda sellel, et Eestis jookseb elektritootmine  kokku," väitis minister Martin Helme hiljem, lubades valitsuse poolt kaaluda eri lahendusvariante.

Emeriitprofessor Jüri Soone on Eestis üks väga vähestest põlevkivitööstuse ja väärindamise asjatundjatest. Ta tõdeb, et varasema tegemata töö tõttu energeetikas on praegusel valitsusel tulnud üle võtta päris ränk pärand. CO2 kvootide hinnatõus oli ju palju aastaid ette näha, aga lasti end uinutada varasemast odavast hinnast. "Kogu varasem tegemata töö tuleb nüüd ära teha," ütleb Soone. "Ega need sellid ei lähe niisama koju ära, ja kui koondamine jätkub, on nad varsti Tallinnas õigust nõudmas," räägib ta kaevuritest. "Minu arust on vaja taotleda riigiabi või erandite tegemise võimalust, sest pole lihtsalt võimalik, et üks suur tööstusharu lihtsalt pildilt ära kaob. Surmaotsus tuleb edasi lükata. Muidu võib juhtuda suur õnnetus. Kui tööstus jääb korraks seisma, siis seda enam ei ole. Millega on kõik need aastad (Eesti Energias – V.L.) tegeletud? On mangutud välja üks uus Enefit (põlevkiviõli tehas – V.L.), mis pole korralikult tööle hakanud."

Soone väidab, et praeguse kriisi juured peituvad kasvõi asjaolus, et põlevkivi tehnoloogiate uurimise ja arendamisega, ehk kuidas sellest võimalikult vähe saastavalt võimalikult kasulikku toota, pole Eestis vähemalt aastakümneid tegeldud. Teisisõnu, läbi aastate on Eesti Energia suurimaks probleemiks tehnoloogiline mahajäämus.

Selle asemel on eelistatud raisata aega ja raha väheväärtusliku põlevkivi uurimise projektidele kusagil Jordaanias ja USA-s Utah´is. Näiteks Utah´isse investeeriti sissejuhatuseks ligi 30 mln. Hiljem hinnati aga projekt leebelt öeldes alla ehk väheväärtuslikuks. Hävingu põhjustas muuhulgas asjaolu, et vesi on seal kulla hinnaga ja kohalikud pole nõus seda tööstusele loovutama.

"Pole mõtet torkida mittekaevandatavaid maardlaid," ütleb Soone samas. Põlevkivi kaevandamine õli tootmiseks, milles praegu nähakse osalist väljapääsu, kui elektri tootmine enam ära ei tasu, nõuaks tema sõnul samuti praegusest märksa uuemat tehnoloogiat. See aga puudub.

"Kui vanale inimesele paned uued riided selga, on see ikka ju vana inimene," toob Soone näite õlitootmistehnoloogiast nimega Enefit. Kaunist nimest hoolimata on olemuselt ikkagi tegemist nõukogudeaegse tehnoloogiaga, ehkki pisut meigitud kujul. Soone sõnul on põlevkiviõli villimise tehnoloogia isegi kuni sada aastat vana – ja sellisega üritatakse nüüd tänapäeva maailmas läbi lüüa.

Olukorda püütakse päästa põlevkiviõlist väävli eraldamise tehase rajamisega, mille vajadust on Eesti Energia juht Hando Sutter rõhutanud ja mis peaks hakkama teenindama ka eraettevõtetest tootjaid. Põlevkiviõlil tuleb – näiteks väävlisisalduse järjest karmima normi osas – konkureerida maailmaturul naftatoodetega, kuid see on kallis ja keeruline.

Selle asemel, et üritada muuhulgas süsihappegaasi levitamist piirata, on kulutatud seega palju aega ja ressurssi maailma naftatööstusega konkureerimiseks. Naftatootjate käsi käib aga praegugi kaugelt paremini, kui aastaid tagasi oodati.

Kuna energiatootmisest sõltuvad rohkem või vähem kõik Eesti elanikud, siis on mõistagi käivitunud süüdlaste otsimine, kelle tõttu on ootamatult kasvanud saastekvoodi hind maha magatud. Kas poleks saanud juba aastaid varem tegeleda kõikide nende lahenduste leidmisega, millega nüüd vastne valitsus palavikuliselt hõivatud.  

Eesti Energial ja keskkonnaministeeriumil on küsimusele, kas saastekvoodi hind oli ette ennustatav, aga väga lahknev vaade.
"Viimastel päevadel on kõlanud väiteid, et praegune kõrge CO2 kvoodi hind oli teada juba 14 aastat tagasi," lausus Eesti Energia regulaatorsuhete juht Andres Tropp eelmisel nädalal Postimehes. "Kui selliste väidete esitajatel selgeltnägijavõimeid pole, siis ei saa neid väiteid kuigi tõsiselt võtta," ei kavatse ta süükoormat Eesti Energia õlule võtta. "Tõsi, üldteada on olnud Euroopa Liidu soov CO2 kvoodi hinda tõsta, kuid selle täpne ennustamine pikema perioodi jooksul on paraku olnud võimatu."

Teatavasti eraldati kuni 2013. aastani energiatootmisele ehk siis muuhulgas ka Narva jõujaamadele vajalikud CO2 kvoodid tasuta. Alles alates 2013. aastast on energiatootjail EL-is tulnud arvestada, et nad peavad CO2 kauplemissüsteemi kaudu ostma oma CO2 heitmetele vastava koguse CO2 kvooti.

Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik Janika Laht märgib, vastupidiselt Eesti Energia esindaja väidetele, et see hind oli siiski ennustatav. Ja juba väga ammu.

Saastekvoodi tonnihind tulevikus 350 eurot?

Aastal 2000 tuli Euroopa Komisjon välja nn rohelise paberiga kasvuhoonegaaside (KHG) ühikutega kauplemise kohta, väidab Laht. "Juba selles dokumendis räägiti CO2 ühiku hinnast u 33 euroni tonni kohta. Kusjuures selle dokumendi majandusanalüüsi osas on viidatud teistele mudelitele ja analüüsidele, mis nägid ette CO2 ühiku hinna vahemikku 5-58 eurot tonni kohta."

Lahe jutust selgub ühtlasi, et saastekvoodi varasemast kallinemisest päästis meid üle kümne aastat tagasi alanud majanduskriis, mis kvoodi hinda järsult langetas – 4-5 euroni tonnilt. Enne 2008-2009 a kriisi oli ühiku hind jõudnud ligikaudu praeguse tasemeni ehk 29-30 euroni tonni eest. Siis oli tegemist veel "võõra murega": meenutagem taas, et Narva jõujaamadelt kui energiatootjatelt hakati kvootide eest tasu nõudma alles 2013. aastast.

Kriisi harja järel üldiselt hind stabiliseerus 13-15 euro juures tonnilt ja seda kuni kuni 2011. aastani. Seejärel kukkus 2013. aasta alguseks tasemele 5-7 eurot. Lahe sõnul püsis hind enam-vähem sellel tasemel 2017. aasta lõpuni, mil saavutati kokkulepe perioodi 2021-2030 nõuete osas. "Sellest kokkuleppest alates on CO2 ühiku hind järjepidevalt tõusnud ning jõudnud taas sellele tasemel, kus seda on algusest peale eeldatud, et see peaks asuma," nentis Laht.

See hinnatase, mis on saastekvoodil praegu – umbes 25 eurot tonni eest –, ja mille tõttu pole enam rentaabel elektrit toota, nähti aga tegelikult ette juba 2009. Siis lepiti Euroopa Liidus kokku reeglid ja kliimapoliitika aastateks 2013-20. Pärast 2030. aastat tonni hind aga üha kasvab – eeldusel, et sunnitakse saastet 80% vähendama. Saastekvoodi tonnihind hakkab küündima koguni sellise kosmilise numbrini nagu 250 eurot. Kliimaneutraalsuse ehk kahjuliku mõju lõpetamise korral ulatuks see aga 350 euroni tonni eest.

Kõige selle taustal tekib küsimus, et keskkonnaminister ning majandus- ja hiljem rahandusminister, kes EE haldamise üle võttis, pidanukski ju valitsuse istungitel ühe laua taga istuma. Miks keskkonnaministeerium jõulisemalt ei sekkunud?

Ring saab täis, kui näiteks endine keskkonnaminister (2015-2017) Marko Pomerants sõnaahtraks jääb ja küsimustega ikkagi praegusesse keskkonnaministeeriumisse suunab.

Ilmselt valitses aga juba kümmekond aastat tagasi vastu võetud poliitiline otsus, et rohelisele elektrile samm sammult üle mineku asemel tuleb Eesti Energiast tekitada maksimaalselt võimas rahamasin. Näiteks nendesamade Utah´i ja Jordaania projektide ja sisuliselt ajast ja arust Enefiti põlevkiviõli tehaste juurutamise kaudu.

CO2 kui kasulik tooraine

Samal ajal kui Euroopa Liidus on saastekvoodi hind järjest kallimaks muutunud, on paljud teadlased maailmas uurinud võimalusi CO2 õhust mitte ainult kinni püüda, vaid sellest ka midagi kasulikku valmistada. Näiteks eemaldavad Islandil Climateworksi kolm jaama atmosfäärist aastas 1100 tonni CO2. See vastab küll paarisaja auto aastaemissioonidele. Islandil muudab ettevõte selle otse basaldiks, Itaalias kasutatakse püütud süsihappegaasi metaani tootmiseks ja Šveitsis kiirendatakse CO2-ga kasvuhoonetes taimede kasvu.

"CO2 tuleb kinni püüda, sest tegemist on materjaliga, millest saaksime midagi kasulikku toota," väidab professor Jüri Soone. Samamoodi nagu maagaasi, on ka CO2 võimalik külmutamise kaudu veeldada. "Otsige spetsialistid kokku, tehke üks korralik kava," soovitab ta.
Näiteks süsinikdioksiidi geoloogilisest ladestamisest maapõues räägiti Euroopa Liidus juba üle kümne aasta tagasi. Miks ka mitte: näiteks Norras pumbatakse CO2-te "jalust ära" sügavale merepõhja, naftaväljadesse. Ameerikas Texases aga ammendunud kivisöekaevandustesse. Süsihappegaasi kogumise ja ladustamise tehnoloogiaid leidus juba siis igasuguseid. Kuid miinuseks loeti, et CO2 püüdmine on tehnoloogiliselt kallis ja keeruline. Eriti oludes, kus majanduskriisi tulemusena oli saastekvoodi hind vaid 5-6 euro ringis tonnilt.
Juba 2010. a said riigilt teaduspreemia Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia teadlased eesotsas Rein Kuusikuga. Nende töö käsitles muuhulgas CO2 sidumist soojuselektrijaamade põlevkivituha jm jäätmetega, et toda segu siis omakorda tarvitada näiteks mahajäetud kaevanduste täitematerjalina. Või nagu ka hiljem näidati, on seda võimalik tarvitada uudse kaevandamistehnoloogia käivitamisel. Miks Kuusiku ja tema kolleegide tööd ikkagi Narva jõujaamades kasvuhoonegaaside utiliseerimiseks ei kasutatud?
Vastus on aimatav: polnud raha.

Paberitööstus ootab kasvuhoonegaase

Nüüdseks märksa uuem lähenemine on aga CO2 mineraliseerimine. Teisisõnu: kui varem oli võimalik CO2 kinni püüda ja kasutuna maha matta, siis nüüd töödeldakse CO2 mineraaliks, kaltsiumkarbonaadiks, milles nähakse kasulikku toorainet. Ja seda kasulikumat, mida kõrgemale tõuseb saastekvoodi hind.

"Üks nendest tehnoloogiatest, PCC ehk sadestatud kaltsiumkarbonaadi meetod oleks ka meile jõukohane, sest CO2-st saaks toota paberitööstuses kasutatavat ülipeenikest, ülivalget pulbrit," räägib Rein Kuusik. Materjali- ja keskkonnatehnoloogia vanemteadur, varasem laborijuht Kuusik muigab, et portsu süsihappegaasi saame iga kord vastu vahtimist, kui limonaadipudeli avame: "Sinna me ei saa enam müüa, sest toiduainetetööstuse nišš on täis."

Paberitööstuses oleks aga CO2 mineraliseerimisel saadud ülivalgel pulbril tulevikku küll. Paberimassi sisse segatuna muudab see paberi kvaliteetsemaks ja kindlustab, et trükivärv liiga paberisse ei imbuks. See omakorda võimaldab värvi kokku hoida jne.

Tema sõnul võiks tehnoloogia käiku laskmiseni kuluda 4-5 aastat. Kuusiku väitel pole näiteks Eesti Energia ise üsna ilmselt huvitatud CO2-st saadud toodete müügiga tegelemisest. Seega peaks nüüd ilmuma mingit laadi äriettevõte.

Muidugi leidub CO2 kasutamiseks igasuguseid muidki, eelkirjeldatuga võrreldes lihtsamaid, aga samas massiivsemat CO2 sidumist võimaldavaid tehnoloogiaid. Näiteks on võimalik toota nn karboniseerimise meetodil kergbetooni komponente. Järjest enam töötatakse sellegi kallal, et saada CO2 baasil kemikaale ja ka kütuseid.

Neljapäeval volitas valitsus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumit ette valmistada eelnõud, mis lubab tulevikus asendada põlevkivi Narva elektrijaamade kateldes osaliselt biomassiga. 

Strandberg: meid päästab vaid vesinikuenergia

"Seoses energeetikaga on meie jaoks tulevikus ainult üks väljapääs, ja see on vesinik," väidab teadlane ja energiakonsultant Marek Strandberg, kelle arvates on püüete näol CO2 kinni püüda ja seda tooteks väärindada tegemist surnud suunaga. "Vesinik on ainuke nähtav tulevikustsenaarium," väidab ta.

Tänane maailma energeetika põhineb 78-80% ulatuses fossiilsetel kütustel ehk kivi- ja pruunsöel, naftal ja looduslikul gaasil. Eesti puhul aga põlevkivil. Kui vesinikuenergia tootmiseks kasutada näiteks tuule- või päikeseenergiat, siis saab seda toota täielikult saasteaineteta. Sisuliselt on vesiniku saamise üheks ja tuntuimaks viisiks elektrolüüs ehk vee lagundamine elektriga. Inimkonna ootus, et autod võiksid liikuda vee jõul, seisnebki lahenduses, et akude jõul toimiks autodes väike elektrolüüsiseade.

Kuigi vesinikku on toodetud kasvõi naftast ja gaasist, oleks Strandbergi sõnul puhta energia seisukohalt ülitähtis, et selle allikaks saaks taastuvenergia: tuulegeneraatorid või päikesepaneelid. Strandberg väidab, et kui kavandatav 800 mln euro investeerimine põlevkiviõli tootmisesse suunata ümber päikeseenergeetikasse, looks see umbes 300 töökoha ringis.  "Kui taastuvenergeetiline pööre oleks käivitatud juba 15 aastat tagasi, ei asuks me praegu sellises olukorras, kus me asume," leiab Strandberg. Tänapäeva maailmas ei toimi enam Rockefelleri meetodid, kus maast korjatakse teemante, paigutatakse panka ja saadaksegi vahendeid valimata rikkaks. "Eesti Energia juhid on kogu aeg lähtunud pigem seisukohast, mis kuradi Kyoto leping – see on mingi vandenõu."

Mõistagi kiidab Strandberg heaks Eesti Energia aasta tagasi toimunud tehingu, kus osteti 493 miljoni euroga norrakatele kuuluv taastuvenergiaettevõte Nelja Energia. Ainult et selliseid samme võinuks astuda juba väga palju aastaid varem. Heaks aga ei saa kiita, et Nelja Energia panus rohelisse konverteeritakse kvootide kaudu saastavaks õlitööstuseks.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...