Laste vägivaldsust ei tasu imeks panna, kui vanemad räägivad kodus mõnest lapse klassikaaslasest halvasti või õpetajad klatšivad koolis töökaaslast.

Juba mitmendat aastat on paljudes meie lasteasutustes käimas Taanis välja töötatud metoodika järgi omamoodi eksperiment “Kiusamisest vaba kool” või “Kiusamisest vaba lasteaed”. Programmi raames näitab õpetaja lastele näiteks teemakaarte eri  situatsioonidega.

“No näiteks selline situatsioon, et pildil naeravad kõik ühe lapse üle ja õpetaja küsib, mis naer see on, kas lihtsalt naljategemine või pahatahtlik narrimine,” ütles projekti “Kiusamisest vabaks”  juht  Liivia Tuvike.

“Lapsed istuvad ringis ja arutavad, mis pildil toimub. Õpetajal on ka näidisküsimused ehk spikker.”

Iga laps, kes projektiga liitub, saab kogu eluks lasteaiast kaasa oma karu, kellega ta on seal koos teistega kõiki asju arutanud ja arutab kindlasti ka edaspidises elus. “Mängukaru, kellega koos lapsed oma asju arutavad, on sallivuse sümbol, sallivus aga on kõige alus,” mainis Tuvike.

Laske lastel rääkida ja kuulake neid!

Nii lasteaias kui ka koolis on oluline, et vestlust juhtiv õpetaja küll küsib, aga ise ei vasta. “Meie lasteasutustes kipuvad õpetajad ise oma küsimustele vastama, aga see on vale,” nentis Tuvike.

“Laske ometi lastel rääkida!  Nad ju räägivad sellest, mis toimub ehk tunnetavad selle kaudu, saavad aru, mis on halvasti, mida peaks teisiti tegema. Ja lõpuks võtavad vastu otsuse, kui ütlevad, et me teeme nüüd nii, et seda halba enam ei juhtuks.”

Seda otsustamist peab Tuvike väga tähtsaks. “Kui lapsed on midagi otsustanud, siis nad neid enda seatud reegleid ka täidavad.”

Tuvike rõhutas järjekindla arutelu vajalikkust. “Töö peab olema hästi süsteemne, neid kaarte kasutatakse igal nädalal üks kord,” selgitas ta. “Me tegeleme programmi raames tegelikult nelja põhiväärtuse – sallivuse, austuse, hoolivuse ja julgusega. Võib öelda ka nii, et kasvatame lastes neid omadusi.”

“Tähelepanekud näitavad, et meie kavaga liitunud lapsed on sotsiaalselt arenenumad kui teised, nende sõnavara on mitmekesisem, nad on julged ja vajadusel ei karda sekkuda,” tõdes Tuvike.

Seda kinnitas ka Lilleküla gümnaasiumi esimese klassi õpetaja Evelin Sulaoja, kelle klass on liitunud kiusuvaba kooli tegevusega. “Ka need lapsed, kes matemaatikatunnis ei söanda kätt tõsta, ütlevad meie teemakaartide arutelul julgelt oma mõtted välja,” lausus Sulaoja. “Ja miks ka mitte, sest valesid vastuseid ju pole.”

Lastele meeldivad need arutelud väga, seda kinnitavad nad ühest suust. Siis ei pea istuma koolipingis, vaid ühises ringis klassipõrandale pandud vaibal. Kõigil on ka oma väike karu, kes kõike kuulab ja peab meeles.

Massaaž õpetab lapsi ennast väljendama

Kiusuvaba lasteaia ja kooli metoodika ning soovitatud tegevuste kohta on olemas mitu raamatut. “Meil on siin üks tore massaažiraamat,” ütles Tuvike. “Selle moto on, et keda ei puudutata, seda ei kiusata. Lapsed alustavad massaaži tegemisega, mis tekitab alati tohutut elevust.”

Tuvike rõhutas, et väga tähtis küsida kaaslase käest luba, kas teda võib puudutada ja tema selga masseerida. Selle asjaga võivat õpetajate seas ka väikseid eelarvamusi ette tulla.  

“Mul oli algul ka selline kõhe tunne, et kuidas ikka seda masseerimist lastele seletada, aga siis tuli meelde, et oli aeg, mil üksteisele selja peale joonistati ja kirjutati,” rääkis Tuvike omaenda kõhklustest.

“Aga see seljale kirjutamine oli ju vahva!” Lastele õpetatakse, et pärast massaaži tuleb alati aitäh öelda. Tuvike rõhutas veel, et igaüks peab alati  aktsepteerima seda, kui keegi ei taha, et teda puudutatakse. “Ka see on üks meie moto, et ole julge ja ütle välja, kui sulle ei sobi. Ja astu ka teise eest välja.

Koolikiusamisele sõja kuulutanud inimesed on veendunud, et inimloomuses peituva agressiivsuse väljaelamine teiste peal pole sugugi paratamatus, millega tuleb leppida, vaid et seda saab ära hoida õige kasvatusega. Lastekaitse liidu juhataja Alar Tamm rõhutas just järjepideva kasvatuse vajalikkust. “Kiusamisest vaba keskkonna kujundamine peab algama väga varakult, juba lasteaias, ning see peab jätkuma koolis,” märkis Tamm. “Kui lapsed julgelt ja ausalt üksteist tunnustavad, siis on nad ise kõige paremad väärtuste hoidjad ja kujundajad”

Metoodikat hakati Eestis juurutama 2010. aastal   esialgu 25 koolis. Uusi huvilisi tuleb juurde kogu aeg. Nüüd on liitunud ka mitmed Tallinna venekeelsed õppeasutused.

Tuvike rääkis, kuidas  täiskasvanud saavad kiusuvaba kooli ja selle kaudu meeldivama ühiskonna kujundamisel kaasa aidata. Eelkõige puudutab see muidugi lapsevanemaid ja õpetajaid, kellega lapsed iga päev kokku puutuvad ja kelle eeskuju nad alateadlikult matkivad.

Koolikiusu vähendamine lagab lastevanematest ja kodust

Tuvike tõi ühe  näite igapäevaelust, kus isa ja ema räägivad söögilauas oma poja kuuldes väga halvasti ühest poisi koolivennast ja tema vanematest. “Mida sellest arvata?” küsis Tuvike.

“Just niisuguse küsimuse esitame ka lastevanemate koosolekul kõigile. See on üks osa koolikiusamise programmi lastevanematele suunatud tegevusest. Tavaliselt on alguses tükk aega piinlik vaikus, siis hakatakse arutama. Lõpuks jõutakse üksmeelsele otsusele, kuidas niisugust käitumist hinnata.”

Kõrvale ei  jää ka õpetajad ise. Neile antakse pureda näiteks selline situatsioon, kus  õpetajate toas räägib keegi väga halvasti ühest oma kolleegist.

“Need kaks situatsiooni on näited sellest, kuidas on koostatud meie teemakaardid,” selgitas Tuvike. “On tähtis, et tekiks arutelu, mille käigus jõutakse tulemuseni, mida kõik aktsepteerivad. Rõhutan veel, et täiskasvanud vastutavad kõige rohkem selle eest, milline õhkkond valitseb nende laste mikrokollektiivides. Seepärast teeme me tööd ka lapsevanemate ja õpetajatega.”

Igas liikumisega liitunud lasteaiarühmas ja kooliklassis on neid lapsevanemaid, kes tahavad kasutatavast metoodikast rohkem teada. Nad uurivad tihtipeale omal käel kirjandust ja teevad endale asja selgeks ning seejärel tutvustavad kõike teistele lapsevanematele.

“See on väga hea, sest elu on näidanud, et kaasvanemate arvamusel on üsna suur jõud,” tõdes Tuvike.

“Metoodilise kirjanduse seas on ka käsiraamat, kuidas äratada vanemates huvi kiusamise teema vastu, kuidas panna neid aktiivselt kaasa lööma.”

Igaüks, kes vaatab kas või ühte Lilleküla kooli esimese klassi õpilaste kiusuteemalist arutlust ja sellele järgnevat seljamassaaži, võib veenduda, et metoodika töötab suurepäraselt.

Ilmselt on vaja kiusuvaba liikumist oluliselt laiendada. Seda meelt on ka Tallinna haridusameti juhataja Andres Pajula.

“Kõik Tallinna lasteaiad ja koolid, kes on programmiga liitunud, on väga tänulikud,» kinnitas Pajula. «Neile, kes veel pole liitunud, tahan kindlalt soovitada, et selle võimaluse üle otsige kiiresti võimalusi liituda!”