Neuropsühholoog: on aeg vaadata tulevikku!

"Inimene peab ellujäämiseks tajuma keskkonda, hindama tundlikku teavet, ennustama edasisi sündmusi, valima käitumismudeli ja tegutsema," märkis neuropsühholoog ja Arenguhariduse Uuringute Keskuse direktor Steve Hughes, et sellised sammud on omased kõikidele elusolenditele.

Pilt: Pixabay
Haridus

Neuropsühholoog: on aeg vaadata tulevikku!

Sandra Lepik

"Inimene peab ellujäämiseks tajuma keskkonda, hindama tundlikku teavet, ennustama edasisi sündmusi, valima käitumismudeli ja tegutsema," märkis neuropsühholoog ja Arenguhariduse Uuringute Keskuse direktor Steve Hughes, et sellised sammud on omased kõikidele elusolenditele.

"On aeg vaadata tulevikku ja sellesse, kuidas mõtleme haridusest, ka neurobioloogia kinnitab seda," kinnitas Hughes hariduskonverentsil "Tuleviku haridus".  

"Ma ei ütle, et praegused koolisüsteemid on vaja kõrvaldada, vaid me peame leidma muu viisi, kuidas õpetada lapsi."

Erinevaid viise koolisüsteemide loomiseks on lõputult, kuid peamine küsimus hariduses langeb sellele, kui struktureeritud on õppekava.

"Üldiselt on õppekava väga struktureeritud - öeldakse, mida ja millal peab õppima. Seega ülejäänu osas otsustab õpetaja, kuidas õpetada."

Hughes tõi näite sellest, kuidas õpetatakse koolides lapsi lugema. 

Õpetaja kui täiskasvanu õpetab last, sest laps veel ei tea isegi seda, mida ta ei tea. Tõhusam meetod lugema õppimiseks oleks see, kui täiskasvanu loob lapsele keskkonna, kus laps saab ise läbi mängu ja tegude avastada, kuidas tähed kõlavad ja kokku moodustuvad. 

Sellise õpetamismeetodiga saavad hakkama ainult 5% õpetajatest, sest sel juhul peab õpetaja ise mõtlema, mida ja kuidas lastega teha.

 

Õpetamiseks tuleb luua sobiv keskkond

"Kuidas sa õpetad lastele koostöö tegemist? Me ei saa seda teksti õpikusse panna, aga saame luua keskkonna, kus õpilased ise proovivad, katsetavad ja lõpuks saavad aru, kuidas see kõige tõhusamalt toimib," selgitas Hughes. 

"Kontrolltööde tegemisel ei ole midagi pistmist inimarenguga ning mida rohkem me teste teeme, seda raskemini inimese aju ka areneb. Seega näeme, et testide tegemise mudel on lagunemas."

Montessori pedagoogika on õppimisvorm, mis toetab laste loomulikku neurobioloogilist arengut. Näiteks peab kolme-aastane laps ehitama klotsidest torni, mida õpetaja on talle varem ette näidanud. 

"Ta on näinud torni, aga ta täpselt ei tea, kuidas seda ehitada," lisas Hughes, et tegu on eksperimentaalse õppevormiga. Laps võib soovi korral kasvõi terve päeva torni ehitada, kui ta soovib.

Laps õpib torni ehitades tajuma, kui palju jõudu ta peab kasutama klotsi tõstmiseks, millise hooga ta peab asetama klotsi teisele klotsile, et see seal püsiks ja palju muud. 

"Laps keskendub seda tehes, sest ta tõesti tahab väga seda torni kokku saada ehk probleemi lahendada ning see treenibki aju," kinnitas Hughes.

2015. aasta PISA-testi tulemuste põhjal on Eesti õpilased maailmas esirinnas. "Seda hoolimata faktist, õpilastele ei meeldi koolis käia ja õpetajad ei taha õpetada."

Hughes tõi näiteks kasti, mille sees on teadmised. „Kui sa paned kasti kinni ehk mäletad asju, siis saad hea tulemuse. Kuid maailm on ju koguaeg pidevad muutumises,“ selgitas ta, et see mis ühel päeval on tõde ja õige, ei pruugi seda olla järgmisel päeval.

 

Kooli tulemusel ja karjääri edukusel puudub seos

Google’i töötajad tegelevad iga päev analüütiliselt raskete probleemidega. 

"Kui nemad palkavad inimesi tööle, ei huvita neid nende õpingute tulemus, vaid oskus lahendada probleeme," märkis Hughes, et sellised ettevõtteid ei näe seost kõrgkooli tulemustel ja hilisemal tulevikul.  

"Nemad tahavad töötajatelt täpselt samu asju, mida lapsevanemad tahavad lapselt - et laps saaks erinevates olukordades hakkama ja lahendaks probleeme ehk kes näeks probleemi ja aitaks seda ka lahendada."

Tänapäeval iseloomustab edukat inimest kohanemisvõime. 

Kohanemisvõime sellepärast, et maailm on muutuv, peab lahendama probleeme mis ei tule testidest välja,“ tõi ta näiteks ämblikud, kes suudavad ehitada võrku igale poole. „Nad on sündinud sellega, keegi neid ei õpeta.“

Inimesed ei sünni oskustega teha seda või teist, nii nagu ehitab ämblik võrku. "Inimestel on refleksid, mitte kaasasündinud ellujäämisinstinktid. Inimesed sünnivad ilma ellujäämisvõimeta, kuid sealjuures on inimesi, kes saavad hakkama nii Antarktikas, kõrbes kui ka vihmametsades."

 

Kohanemisvõime ja kogemused treenivad aju

Kuid see, et inimene sünnib ilma ellujäämisoskusteta, annab inimestele võime ise leiutada ja õppida, mida vajame ellujäämiseks just siin keskkonnas, sest need oskused on keskkonniti väga erinevad. 

"Seega on meie suurim eelis kohanemisvõime, mis on seotud muutuva keskkonnaga," nentis Hughes, et teste lahendades ei õpi inimene kohanemist ega ka probleemide lahendamist.  

"Inimene peab ellujäämiseks tajuma keskkonda, hindama sensoorset teavet, ennustama edasisi sündmusi, valima käitumismudeli ja tegutsema," märkis Hughes, et sellised sammud on omased kõikidele elusolenditele, isegi bakteritele.

"See on efektiivsus, me saame koguda informatsiooni ja salvestada seda edaspidiseks kasutamiseks, näiteks praegu ma saan klaas käes rääkida, aga väiksena ma seda ei osanud," selgitas Hughes, et inimesed õpivad mustreid, mis aja jooksul muutuvad automaatseks. 

"Ega me ei sündinud teadmisega, et rohelise tulega võib teed ületada. Me õppisime ning alles siis muutus see meie jaoks automaatseks."

Seda kõike kinnistavad kogemused. "Kindlasti on ka teil olnud momente, kus olete teinud midagi valesti ning tunnete häbi ja mõtlete, et te niimoodi enam kindlasti ei tee."

Laadimine...Laadimine...