Opereerida või mitte? Teadlaste kinnitusel ei vaja õlavarreluu ülemise otsa murru ravi operatsiooni

Põhjamaade ortopeedide ühisuuring lükkab ümber praegu levinud arusaamad õlavarreluu ülemise otsa murru ravis. Rühm teadlasi ja arste avaldasid ajakirjas PLOS Medicine uuringu, milles tõestavad, et kirurgilise sekkumiseta ravi annab kirurgilise raviga samaväärseid tulemusi ja võib säästa miljoneid eurosid aastas.

Pilt: Scanpix

Opereerida või mitte? Teadlaste kinnitusel ei vaja õlavarreluu ülemise otsa murru ravi operatsiooni

Toimetaja: Juuli Nemvalts

Põhjamaade ortopeedide ühisuuring lükkab ümber praegu levinud arusaamad õlavarreluu ülemise otsa murru ravis. Rühm teadlasi ja arste avaldasid ajakirjas PLOS Medicine uuringu, milles tõestavad, et kirurgilise sekkumiseta ravi annab kirurgilise raviga samaväärseid tulemusi ja võib säästa miljoneid eurosid aastas.

Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi ortopeedia professor, TÜ Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja Aare Märtson kirjeldas, et õlavarreluu ülemise otsa murdu esineb vanemaealistel sagedamini kui noortel täiskasvanutel. "Vanemad inimesed kukuvad enamasti kodus ja on tavaline, et murd tekib kukkumise tagajärjel otse õla peale. Õlavarreluu ülemises osas on luu hapram, kuid selle paranemisvõimalused on suuremad kui õlavarre alumises osas."

Uuringusse kaasati 88 patsienti kuuest Soome, Rootsi, Taani ja Eesti haiglast, keda jälgiti kahe aasta jooksul. Uurimisrühma kuulunud inimesed leiti nende seast, kes pöördusid luumurruga erakorralise meditsiini osakonda. Eestist oli uuringusse kaasatud Tartu Ülikooli Kliinikum. "!EMO on esimene koht, kuhu inimene luumurruga pöördub. Nii olime teadlastega pidevalt valvel, et hinnata, kas EMO-sse tulnud patsient sobib uuringusse kaasata. Uuringus osalesid üksnes patsiendid, kelle murdude puhul olid luuosad oluliselt nihkunud," seletas Märtson kriteeriume. 

Patsiendid jagati ravimeetodite alusel ravirühmadesse. "Traditsiooniliselt ravitakse õlavarreluu ülaosa murdusid operatiivselt, metallplaadi ja kruvidega. Konservatiivse ehk kirurgilise sekkumiseta ravi rühma kuulunud patsiendid kasutasid kolme nädala jooksul õlaliigese ortoosi ja tegid spetsialisti juhendamisel läbi füsioteraapia," rääkis Märtson.

Märtson kinnitas, et kirurgilise sekkumiseta ravi andis ravile pühendunud patsiendi puhul väga häid tulemusi: "Loobumine patsiendi jaoks kasutust kirurgilisest protseduurist säästab nii raha kui on ka patsiendile parem, sest patsient paraneb sama hästi kui pärast operatsiooni, kuid lõikusest tingitud valu ja komplikatsioonideta."

Nii seavad uuringutulemused küsimuse alla praegu kasutusel olevad ravimeetodid. Märtsoni sõnul on nad kolleegidega varemgi arutanud konservatiivsete ravimeetodite kasutamist, kuid praeguse uuringu valguses vaatlevad nad veelgi põhjalikumalt operatiivse ravi näidustuste üle. "Aktsepteerime konservatiivset ravi, kus vähegi võimalik, sest ravitulemused on ju samad," kinnitas Märtson.

Uuringu partnerid olid Tampere Ülikooli Haigla ja Jyvasküla Keskhaigla Soomest, Karolinska Haigla ja Uppsala Ülikooli Haigla Rootsist, Viborgi Haigla Taanist ja Tartu Ülikooli Kliinikum Eestist. Partnerid kuuluvad teadusgruppi NITEP (Nordic Innovative Trial to Evaluate Osteoporotic Fractures).

Uurimisrühma järgmine eesmärk on hinnata kodarluu alumise otsa murdude ravi tulemusi vanemaealistel sõltuvalt operatiivsest ja konservatiivsest ravist.

Laadimine...Laadimine...