Prantsuse viinamarjakasvataja poeg sai Liivimaa kroonimata kuningaks

Kui Rootsi kuningal polnud raha, et oma Šoti palgasõduritele palka maksta, viis väejuht Pontus De la Gardie oma isiklikud ehted Tallinnas panti.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Prantsuse viinamarjakasvataja poeg sai Liivimaa kroonimata kuningaks

Ivo Karlep

Kui Rootsi kuningal polnud raha, et oma Šoti palgasõduritele palka maksta, viis väejuht Pontus De la Gardie oma isiklikud ehted Tallinnas panti.

Liivi ordu allakäik ja siinsete võimumeeste pidevad omavahelised nääklemised võimu pärast keskaja lõpus tõid meie maale rahutud ajad, mil kõik sõdisid kõigi vastu. Liivimaa senised valitsejad ei suutnud enam ohje hoida, isegi talupojad käisid rüüstamas teisi omasuguseid. Ei olnudki võimu, mis oleks suutnud seda takistada. Omavahel kaklesid ja pidasid kohati suurejoonelisi lööminguid ka Rootsi kuninga palgatud sõdurid, sest nii sakslastel kui šotlastel oli oma au ja väärikus, mis ei lubanud tühiste solvangutegi puhul sammu tagasi astuda. Juhtus, et venelaste vallutatud Rakvere linnuse piiramise asemel hakati omavahel arveid klaarima, nii et veri lendas. Pisike ja segastest aegadest nõrk Vana-Liivimaa oli paik, kus võis kerge vaevaga saada uusi valdusi ja au, ning seda ruttasid peale Rootsi ära kasutama ka Moskva, Poola ja Taani. Nii puhkes Liivi sõda.


Kuningas lõi rüütliks


Veidi enne seda loobus Lõuna-Prantsusmaa jõuka viinamarjaistanduse omaniku poeg Ponce Scorperier isa soositud vaimulikukarjäärist. Ta jättis igavana tundunud kloostrikooli pooleli ja jäi karistuseks isa pärandusest ilma. Noormees astus Prantsuse armeesse. Võtnud endale sõdurinimeks Pontus De la Gardie, siirdus ta Šotimaale, kus osales protestantide ja katoliiklaste sõjas. Pärast seda tõmbas teda rahutu ja kääriv Skandinaavia. 1559. aastal oli De la Gardie juba Taani sõjaväe teenistuses. Rootslastega sõdides kukkus ta Varbergi vallutamise järel vangi. Teda ei karistatud, vaid kutsuti palgasõdurina hoopis Rootsi krooni teenistusse. Kui mees rootslaste kätte vangi langedes poolt vahetas, palus ta Taani kuningal Frederik II-l end kombekohaselt teenistusest vabastada. Selle loa ta kuningalt sai. Kui De la Gardie mõne aja möödudes juba taanlaste kätte vangi sattus, siis koheldi teda taas hästi, sest ta oli ju palunud end teenistusest vabastada. Nii käituvad aumehed – ja seda 16. sajandil hinnati.


Rootsi kuningas Erik XIV kasutas Pontus De la Gardie oskusi ja talenti ka oma välisteenistuses. Pontusel oli avar silmaring ning mitme keele oskus. Sõjamehena ja diplomaadina saavutas ta edu ka ettevõtmistes, mis näisid esmapilgul lootusetud. Näiteks meelitas ta Prantsusmaalt ja mujalt hulga mehi Rootsi armee ridadesse. 1568. aastal sai temast kuningas Erik XIV õuemarssal, kes vastutas riigi sõjategevuse eest. 1570 aga lõi Rootsi uus kuningas Johan III ta eriliste teenete eest rüütliks. Talle anti vabahärra tiitel maavaldustega Stockholmi lähistel.


1573. aasta 8. oktoobril määras kuningas De la Gardie juhatama oma sõjaväge Liivimaal kuberner Claes Åkesson Totti alluvuses. Enne Narva hõivamist tuli vallutada Rakvere ja Toolse.


1. jaanuari 1574 asusid Tott ja De La Gardie eelväe ja mõne suurtükiga teele. Rootslastel oli Liivimaal venelaste vastu välja panna 9000 meest. Kuna šotlastest palgasõdurid nõudsid enne sõjakäigule minekut palga väljamaksmist, aga kuningal oli rahaga alatasa üks häda, andis De la Gardie oma isiklikud sõrmused ja käevõrud Tallinna kaupmeestele 2500 taalri eest panti ja hankis nii palgaraha. Rakvere tagasivallutamine venelaste käest esialgu siiski ebaõnnestus. Üheks ebaõnnestumise põhjuseks peetakse ka lahkhelisid sakslastest ja šotlastest sõdurite vahel. Kuna ka järgmiste palkade maksmisega oli häda, järgnes ümberkaudsete külade rüüstamine.


Vaprad tallinlased


Suvel läksid liikvele venelased, kes olid rootslaste ebaõnnest Rakvere all indu saanud. Moskva tsaari Ivan Julma väed põletasid Harjumaal peaaegu kõik külad, mis Tallinna ümbruses veel püsima olid jäänud. Lisaks võeti hulk rahvast vangi. Suvel järgnes venelaste teine röövimistelaine, mis ulatus Läänemaale välja. Öösiti tapeti inimesi Tallinna eeslinnades ning linnaäärsetelt karjamaadelt viidi ära loomi ja voorimeeste hobuseid. Tallinna müüritornides seisid kogu aeg vahimehed, kes iga kord häirekella  lõid, kui vaenlast lähenemas märkasid. De la Gardie sai septembris kuningalt volikirja, millega ta määrati Liivimaa väliooberstiks ehk kõigi siinmail paiknevate Rootsi maavägede ülemjuhatajaks. Tott oli kõrvale tõrjutud. Rootsi kuningat kimbutas ikka pidev rahamure, sellepärast ei edenenud ka venelaste tagasitõrjumine.


Järgmise aasta 30. jaanuaril ilmusid venelased 12 000-mehelise väega ootamatult Tallinna alla. Nad põletasid jälle ümberkaudseid külasid, andmata armu ka Pirita kloostri eluhoonetele. Nunnad võeti vangi ja viid kaasa. Varasematel kordadel midagi sellist ei tehtud. Tallinnasse venelased sisse tungima ei hakanud, vaid võtsid suuna Läänemaale. Rootslaste sõjaõnn näis päris kadunud olevat. Isegi Tallinn pöördus juba 1575. aastal Saksa Rooma keisri poole abipalvega, mis ärritas muidugi Rootsi kuningat.


Kahurikuul lendas kirikusse


Sagedased rüüstamised Tallinna ümbruses tekitasid ka linnakodanikele suurt tuska. Linnast kogutud eestlastest vabatahtlikud läksid öösel linnamüüri tagant välja ja hakkasid maad rüüstavaid venelasi ja tatarlasi kimbutama. Nad näitasid üles suurt julgust ja ajasid Ivan Julma sõduritele hirmu naha vahele.


1577. aastal läks Pihkvast liikvele uus venelaste vägi, mis saabus Tallinna alla. Linn oli valmis ja moodustanud garnisoni kolmest riigirootsi lipkonnast ja eesti lipkondadest. Neile lisandusid ka linna enda väesalk ja mitusada talumeest Tallinna müntmeistri poja Ivo Schenkenbergi juhtimisel. Paljud talupojad olid röövretkede hirmus oma vara maha jätnud ja koos perega linna põgenenud.
Üks venelaste suurtükikuul lendas jutluse ajal läbi akna Niguliste kirikusse rahva sekka ja vigastas noort linnakodanikku. 1. veebruaril rüüstasid venelased taas Pirita kloostrit, lõhkusid altarid, kiskusid maha katuse ning raiusid kõige paksematest kividest suurtükkide jaoks kuule.


Linna piiramisel aga edu ei saavutatud. Venelased hakkasid läbi rääkima, et äkki alistub Tallinn vabatahtlikult. Raad aga teatas, et neil pole mingit soovi linna Moskva suurvürstile loovutada. Venelased hakkasid selle peale vihaga oma suurtükkidest tulistama ja lasid Kiek in de Köki torni suure augu. Linlased vastasid aga oma rünnakutega piirajate vastu. Tsaar andis viimaks käsu Tallinna alt taanduda.


Kaotades usu kodumaistesse väejuhtidesse, määras kuningas Johan 1580. aasta augustis Pontus De la Gardie Soomes paikneva armee ülemjuhatajaks. Aga laastav katk kärpis esialgu tema tiibu. Siiski vallutati novembri algul kärestikuliste jõgede vahel asuv Käkisalmi. Samal ajal piirasid rootslased ja tallinlased venelaste käes olevat Padiset, mis õnnestuski vallutada.


De la Gardie tähetund


Pontus De la Gardie juhitud Rootsi armee käis üle jää Ingerimaal sõdimas ning vallutas seejärel Rakvere, Toolse, Haapsalu. Varsti oli pea terve Põhja-Eesti rootslaste võimu all. Jäid veel Paide ja Narva. Nüüd koondati nii Helsingist saabunud laevastiku kui maaväe juhtimine De la Gardie kätte. Ta käskis kaevata siksakilised jooksukraavid, mille varjus oli kergem kindlusele läheneda. Lõpuks vallutasidki rootslased Narva ja venelased kaotasid oma viimase sadama Läänemere ääres, mis oli tsaari käes olnud tervelt 23 aastat. De La Gardie võis raporteerida Johan III-le: Ja pole venelasel maad Narva ja Käkisalmi vahel, vaid kõik kuulub Tema Kuninglikule majesteedile, ning Narva, Käkisalmi ja Viiburi vahel võib sõita, nagu soovi on.


Sama aasta novembri lõpul vallutati ka Paide.


Pärast sõjakäikude lõppu korraldas Pontus De la Gardie luutsinapäeval, 13. detsembril kirikukellade helina saatel suure võidumarsi Tallinnasse. Kogu armee juhtkond ratsutas lehvivate lippude all Niguliste kiriku juurde, kus tuldi hobustelt maha ja mindi tänujumalateenistusele. Linna vallidelt tulistati suurtükkidest saluut.


Oma uusi kavatsusi – vallutada kogu Liivimaa ja uusi alasid Venemaal – De la Gardie ellu viia ei jõudnud. Pljussa vaherahu läbirääkimistelt 1585. aastal Narva naastes uppus Pontus De la Gardie koos Määri mõisniku Brun Dückeri ja vene keele tõlgi Hans von Strassburgiga Narva jõkke. De la Gardie maeti Tallinna Toomkirikusse.

Laadimine...Laadimine...