1970ndatel kavandatud repressioonid puhusid Eesti vabadusetule lõkkele

"Te seal Eestis lubate endale ikka liiga palju. Aga mõõk ei ole veel langenud, ta ripub alles juuksekarva otsas," hoiatas kunstiprofessorit 1970ndatel Eestit rahvuslusest puhastama saabunud NLKP KK kõrge ülemus.

Pilt: Scanpix

1970ndatel kavandatud repressioonid puhusid Eesti vabadusetule lõkkele

"Te seal Eestis lubate endale ikka liiga palju. Aga mõõk ei ole veel langenud, ta ripub alles juuksekarva otsas," hoiatas kunstiprofessorit 1970ndatel Eestit rahvuslusest puhastama saabunud NLKP KK kõrge ülemus.

Pöördeline murrang Eesti taasiseseisvumise teel algas loomeliitude pleenumiga 1988. aasta aprillis. Loomeintelligentsist sai väga olulistel murranguhetkedel uuenduste oluline mootor.

On kindel, et Baltikumi "taasärkamine" oleks ilma Eestist lähtunud algatusteta, nagu loomeliitude esiletõus, IME, Rahvarinde asutamine ja suveräänsusdeklaratsioon, hilinenud saatuslikuks kujuneda võinud aastakese võrra. Baltimaade taasvabanemise edukas kulg ja Eesti eliidi oluline roll selles vormiti paar aastakümmet varem, ja just seetõttu, et Kremlis planeeriti meile hoopis teistsugust tulevikku. 1976. aasta suvel saabus Moskvast suure saladuskatte all meie eliidi väga olulise osa "väljavahetamise" ülesande saanud satraapide brigaad.

Kavandajate plaanide kohaselt ei pidanud natsionalismi puretud Eesti NSV-st kivi kivi peale jääma.

Repressioonide kava detailid on tänini arhiivides peidus. Õnnekombel võimaldavad kõrgetasemelised juhututvused, nagu EKA professori Boris Bernšteini mälestustes aimub, ähvardavast ohust juba tollal pilti saada.

"Te seal Eestis lubate endale ikka liiga palju," andis Moskvast saabunud kõrge ülemus teada. "Aga mõõk ei ole veel langenud, ta ripub alles juuksekarva otsas," hoiatas professorit sama Eestisse saabunud NLKP KK kõrge ülemus.

 

Represseerijad ise ka paanikas

Professor Bernšteini meenutuste kohaselt tabasid Eesti kunsti toona taas, nagu 1950. a, taas süüdistused "rahvavaenulikus formalismis".

Karmid korraldused nõudsid mõnede kunstiväljaannete ilmumise kohest lõpetamist. Selge, et sedalaadi ettekirjutused laienesid ka teistele valdkondadele. Mis lahti? Ent nagu prof Bernštein märgib, polnud lihtsatele nõukogude inimestele määratud võimu kardinate taha piiluda.

Eesti tippjuhte oli aga selgelt haaranud paanika. Moskvast saabunud kõrge ülemisega suhelnud tollase ideoloogiasekretäri Vaino Väljas kehakeel aga oli kõnekam, kui oleksid olnud mõtted, mida ta ei saanud sõnastada. Õõvastava hirmu õhkkonna loomine oligi imperiaalse võimu keskne tööriist.

Kuid ka Moskvast saabunud kõrge satraap oli paanikas, sest käsud, mille sisust ta rääkidagi ei julgenud, viitasid ulatuslike repressioonide kavadele. Eesti natsionalistide ja rahvavaenlaste paljastamine oli aga kahe teraga mõõk.

Kogenud ametnik mõistis hästi stalinistlikku praktikat. Paljastuste järel saab timukast järgmine ohver. Tema oli ju lasknud nõukogudevastasel vähktõvel sügavalt juurduda. Oli selge, et natsionalismi nakkusest olid haaratud Eesti haritlaskonna esindajad suures ulatuses.

 

Sotsioloogia paljastab Käbini

KGB ühe tippjuhi Filipp Bobkovi mälestustes avaneb kavandatud puhastustöö ulatusest masendav pilt. Kibestunud stalinisti vaatenurgast oli impeeriumi lagunemine alanud.

"Seitsmekümnendate keskel omandas natsionalistlike meelolude kasv Eestis alarmeerivad mõõtmed,» kirjutas Bobkov. «Parteiorganid tegid aga seda mitte nägeva näo. Poliitilise kasvatustöö puudujääke taheti peita."

Eesti partejuhid käitunud Bobkovi sõnul äärmiselt silmakirjalikult. Ühelt poolt teinud nad kummardusi Moskva suunas. Teiselt poolt aga intrigeerisid ja mängisid natsionalistlike meeleoludega. Bobkov näib siiani põlevat raevust, kui mainib «ebaprintsipiaalsete» parteijuhtide Käbini ja Väljase nime. KGB-l õnnestunud EKP juhtide natsionalistlikud kavaldamised paljastada.

Sotsioloogiliste uuringute kasutuselevõtuga viinud Andropov nõukogudevastaste meelolude läbivalgustuse uuele tasemele. Esimese nõukogude riigijuhina mõistnud ta sotsioloogia strateegilist tähtust vastuluures.

Sotsioloogide toel avanes ka haritlaste natsionalism ja EKP juhtide kahepalgelisus. Eesti NSV-s olnud tekkimas plahvatusohtlik olukord! NSV Liidu Teaduste Akadeemia kõrval tõstab Bobkov "paljastajate" heade abilistena esile ka Eesti sotsiolooge.

Kes olid need KGB siinsed abimehed, seda võib ainult aimata, ja arvatavasti olid nad valdavalt abitööjõu rollis, teadmata, kes oli uurimuse tegelik tellija. Võib arvata, et Bobkov nihutab esile sotsioloogide töö, et varjata oma "kaadri", aga ka avalikult Eesti-vaenuliku EKP juhtkonna venestunud osa, mida suunas sekretär Lebedev, pealekaebaja rolli.

 

Perestoika á la Andropov

Eestis plaanitu oli osa suuremast kavast või selle sissejuhatus. Andropovi laadis neostalinistliku "perestroika" kava, mida Bobkov soojalt meenutab, üksikasjad ootavad täpsustamist. Kavandamisel oli NSV Liidu kui riikide liidu fiktsiooni lõpetamine.

Andropov mõistnud suurepäraselt, nagu tõsistalinist Bobkov seda alla kriipsutab, et Lenini tekitatud "föderatsioon" oli viitsütikuga pomm. See kulukas teater tuli lõpetada. Natsionalistide lömastamisest Eestis – siin oli see vähkkasvaja oli kõige kaugemale arenenud – pidi saama teistegi rahvaste vastupanu halvav näidishukkamine.

Andropovi suuršovinistlik "grandplaan" nägi ette unitaarriiki. Tema kava kohaselt jagunes NSV Liit kuueks suuremaks majandusüksuseks. Balti vabariigid koos Valgevene ja Kaliningradiga ning keskusega Riias pidid moodustama selle kõige läänepoolsema regiooni. Nähtavasti just Andropovi süvenev haigus ja kiire hääbumine säästsid meid halvimast.

"Töökavasid" plaanides sai Bobkov inspiratsiooni 1950. aasta EKP VIII pleenumist ja järgnenud nõiajahist. Intriigi süvendamiseks otsis ta koguni abi 1950. aastal pagendatud EKP juhilt Nikolai Karotammelt. Nähtavasti lootis ta Käbini vanalt ja kibestunud vastaselt nõu "kompra" koondamisel.

Kavandatu tagajärjed oleksid olnud Eesti kultuurile ja poliitilisele tulevikule hävitavad. Meenutagem et 1959. aastal korrati Eestis 1950. aastal vallandunud hävitustööle sarnast natsionalistide väljapuhastamist Läti eliidist ja kultuurielust. Selle tulemusena venestati ja koloniseeriti Läti põhjalikult.

Kõik, kellele vähegi langes Läti-meelsuse vari, represseeriti. 1988-1989 võisid eestlased veenduda, kui vaevaline oli sellest löögist toibumine. Lätlaste eneseusu taastamine nõudis Eesti ja Leedu poliitikute tõsiseid ühispingutusi.

 

Juhtkond pettis KGB-d?

Moskva suletud uste taga käinud võitlusest, Kremli peastraapidest (Suslov, Brežnev jt) ja käteväänamistest teame mõnevõrra Vaino Väljase intervjuudest. Üks on selge: Käbin-Väljas ei kaotanud pead ega võitlusvalmidust Eestit kaitsta.

Võite ja kaotusi kaaludes leiti nähtavasti lõpuks ka Kremlis, et stalinistliku terrori vallandmise majanduslik ja poliitiline hind ületab suuresti tulud. Nagu ka Bernšteini ja tema "informandi" pikki kuid kestnud piinavast suhtlusest nähtub, kurnas võitlus osapooled lõpuks välja.

"Deržaava" ühtsust lammutavate natsionalistide paljastamistöö osutus suuresti mahavisatuks. Andropovi allkirjaga KGB ettekanne takerdus NLKP KK-s. Bobkovi diagnoos on aga ühene: "NLKP juhtkond pettis KGB-d ja reetis "deržaava". NLKP oli lakanud olemast parteisõdurite löögivalmis väesalk."

Selles oli vanal stalinistil õigus! NSV Liidu juhtkond seisis teelahkmel. Mõni aasta varem oleks agoonias tõmblejad jõudnud veel anda ka meile kabjahoope. NLKP "vanadekodus" Kremlis kaalus aga väsimus võitluslikkuse lõpuks üles.

Valvsuse kaotanud ENSV KGB juht, vana tšekist August Pork saadeti pensionile. Käbini-Väljase "natsionalistliku grupeeringu" asendamine 1978. aastal EKP eesotsas oleva Karl Vaino seltskonnaga oli kavandatu kahvatu loputusvesi. "Teist emakeelt" juurutama hakanud Karl Vainogi polnud aktiivne venestaja, vaid üsna nüri-kaval karjerist.

 

Ajaloo iroonia

Ajaloo iroonia seisneb selles, et natsionalismiga võitlemise hoogtöö viis tulevikus vastupidisele tulemusele. Suurrepressioonid taandusid valdavalt patuoinaste leidmisele. Eneseväärikat Eesti haritlaskonda tabasid käsud-keelud, eriti aga 1978. aastal jõustatud venestamisotsus löögina just närvi pihta.

Ohu suurust õnneks ei adutud. Vastupanu konsolideerus süvakaitseks. Selle üks peegeldusi oli 40 haritlase kiri. Loomeliitude kultuurnõukogu sünni juured on just 70ndate lõpus alanud vinduvas vastumobilisatsioonis.

Mitmeti just seetõttu sai Eestist "Balti kevade" kuulutaja. EKP tippnomeklatuuri hoogustunud venestamine võõrandas EKP senisest veelgi sügavamalt. Vaino Väljase pagendamisega oli Eestile ja kogu Baltikumile antud väga tugev kaart. Nähtavaks muutus see 1988, kui Eesti vajas puhtalt lehelt alustada võinud liidreid. Lenini puiestee "valge maja" intriigides oleks ka Väljas nii või teisiti sisse mässitud (Stalinil olid spetsiaalsed juhendid, kuidas "kohalikke" diskrediteerida).

Nüüd naasis ta 1988. aasta suve tõusulainesse erakordse kapitaliga. Andropovliku perestroika asemel oli alanud gorbatšovlik. Väljasel oli korraga nii rahva usaldus kui ka Moskva toetus. Eesti võimupartei juhtidest sai põgusaks jäänud, aga äärmiselt oluliseks perioodiks Baltimaade reformieelsete liidrite koondaja impeeriumi vanameelsete vastu. Suveräänsusdeklaratsioonist sai ajalooline signaal impeeriumi lammutanud vastupanuks.

 

Laadimine...Laadimine...