5 müüti kooliinformaatika õpetamisest ja kuidas asjad tegelikult on

On levinud arusaam, et lapsed saavad tänapäeval kõik vajalikud arvutiga seotud teadmised-oskused kätte mitte tänu koolile, vaid sõltumata koolis pakutavast õpetusest. Kuna lapsi ja noori ümbritsev maailm on digitaliseerunud ja kool ei jõua digi-uuendustega alati kaasas käia, siis pole informaatika õpetamine enam oluline ega ka huvitav. 

Pilt: TLÜ digitehnoloogiate instituut
Haridus

5 müüti kooliinformaatika õpetamisest ja kuidas asjad tegelikult on

On levinud arusaam, et lapsed saavad tänapäeval kõik vajalikud arvutiga seotud teadmised-oskused kätte mitte tänu koolile, vaid sõltumata koolis pakutavast õpetusest. Kuna lapsi ja noori ümbritsev maailm on digitaliseerunud ja kool ei jõua digi-uuendustega alati kaasas käia, siis pole informaatika õpetamine enam oluline ega ka huvitav. 

Levinud müüte ja eksiarvamusi kooliinformaatika kohta purustab Tallinna Ülikooli vanemteadur Mart Laanpere, kes on panustanud Eesti koolide digikultuuri informaatika ainekava ja õpikute kaasautorina ning informaatikaõpetajate koolitajana. Ta juhib ka Tallinna Ülikoolis tänavu kevadel taasavatud magistriõppekava "Informaatika õpetaja, kooli infojuht", kuhu oodatakse õppima kõiki IT-valdkonna õpetajakutsest huvitatud inimesi igas vanuses.

1. Üle maailma on levinud arvamus, et Eestis õpetatakse kõiki lapsi alates 1. klassist  kohustuslikus korras programmeerima


Eesti maine on maailma ühe juhtiva digiriigina väga tugev ja on levinud teadmine, et Eesti on see riik, kus juba algklassides tuleb kõigil õppida programmeerimist. Eesti esindajaid on kaasatud erinevatesse ekspertgruppidesse ja projektikonsortsiumidesse üle maailma, et õppida meie kogemustest programmeerimise õpetamisel. Tegelikkuses ei maini kehtiv Eesti põhikooli riiklik õppekava programmeerimist poole sõnagagi. Libauudisena liikvele läinud info kohustuslikust programmeerimisõppest sai alguse 7 aasta eest, kui üks tuntud IT-ajakirjanik tõlgendas valesti Tiigrihüppe Sihtasutuse pressiteadet Progetiigri õpetajakoolituse kohta. Uudis levis suure mõjuga kanalitesse nagu BBC, Financial Times, Forbes, Wired  ja võimendus mitmekordselt. See “teenimatu maine” on nüüdseks saatnud meid juba mitu aastat ja ei näita vaibumise märke. Eestil on nüüd kaks võimalust: kas hakata tegelema Eestile positiivset aurat pakkuva valeuudise ümberlükkamisega või hakata jõudumööda meie koolitegelikkust sellele mainele vastavaks kohandama. Seda viimast teed ongi paljud Eesti koolid tänaseks omal algatusel läinud, käivitades robootika- ja arvutiringe ning lõimides mängulist programmeerimist algklasside ainetundidesse. Üha enam koole toob õppekavasse tagasi ka informaatika eraldi õppeainena, kuid kaasajastatud sisuga. Seda suunda toetavad ka Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) eestvedamisel koostatavad uued informaatika ainekavad nii põhikoolile kui gümnaasiumile ning lähikuudel valmiv põhikooli informaatika õpik.

2. Informaatika eraldi õppeainena pole koolis vajalik


Üldlevinud arvamuse kohaselt on kooliinformaatika sisuks juba aastakümneid olnud peamiselt Wordi ja Exceli kasutamaõppimine, harvem ka programmeerimine. Tegelikkuses on tänasele koolilõpetajale vajalikud digipädevused oluliselt laiemad; nii kõrgkoolide kui tööandjate ootused nende oskuste osas muutuvad pidevalt.


Mõne aasta eest tegi ITL kampaaniat "Kõik on IT" ja selles loosungis peitub sügav tõde. Infotehnoloogia on muutunud osaks tänapäevasest töökeskkonnast igas valdkonnas, digipädevaid töötajaid on vaja mitte üksnes IT-sektoris. Lisaks e-teenuste ja tarkvaralahenduste arendajatele on vaja ka nende teenuste "tarku tellijaid",  juurutajaid, õpetajaid, parendajaid, otsustajaid nii rahanduse, tervise, hariduse, keskkonna, logistika kui loomemajanduse valdkondades. Selleks, et valmistada gümnaasiumi lõpetajad ette nendeks erinevateks IT-ga seonduvateks ametiteks tuleviku tööturul, pakub uus gümnaasiumi informaatika ainekava (koodnimega DigiTaru) õpilastele võimaluse osaleda reaalses tarkvara-arendusprojektis kas programmeerija, disaineri, testija või projektijuhi rollis. 11.klassis moodustatakse nendes rollides eelnevalt koolitust saanud õpilastest arendustiimid, mis hakkavad koostöös looma innovaatilist nutirakenduse prototüüpi, mis aitab muuta inimeste elu mugavamaks. Kuigi igale tiimiliikmele ei tagata projekti tulemusena programmeerimisoskusi, kogeb igaüks omal nahal tarkvara-arenduse ja teenusedisaini protsessi.
Kuna õpilastel on õigus valida oma projektile teema nii asjade interneti, nutikodu, digimeedia kui virtuaalreaalsuse valdkonnast, siis muudab see informaatikaõpetaja rolli ja ootused õpetaja pädevustele. Kui varasemalt oli õpetaja see, kes oli õpilastest aineteadmiste osas alati samm ees, siis DigiTaru tarkvaraprojekti juhendades tuleb õpetajal paratamatult aktsepteerida, et projektitööst õhinasse sattunud õpilased temast kiiresti mööda lähevad. 


Õpetaja roll on olla õpilastele metoodiline juhendaja ja nende arengu toetaja. Koostöös IT-ettevõtetega leitakse õpilaste arendustiimidele ka kooliväline, IT-spetsialistist kaasjuhendaja. Sellisel viisil kaasajastatud informaatika õppeainest saab loodetavasti lemmikaine mitte üksnes IT-huvilistele noortele, vaid ka tulevastele humanitaaridele, arstidele, juristidele, majandus- ja spordiinimestele.

3. Kõik õpilased peaksid omandama programmeerimisoskused


Programmeerimise muutmine kohustulikuks võib muuta seisu hullemaks, kuna hetkel ei ole meil piisavalt kvalifitseeritud informaatikaõpetajaid ja sobivaid õpikuid. Ainet halvasti valdav, vähemotiveeritud õpetaja võib saavutada hoopis vastupidise efekti ja muuta IT-valdkonna ebahuvitavaks ka potentsiaalsetele arvutigurudele. Samuti võib kõigile õpilastele sobiva raskusastmega ühetaoline programmeerimisõpetus paratamatult lati allalaskmiseni ja IT-huviliste noorte vajaduste ignoreerimiseni. Seetõttu leidis HITSA juures tegutsenud informaatika ainekava töörühm, et kõik õpilased ei peaks ka tulevikus kohustuslikus korras õppima programmeerima. Samas võiks kaaluda DigiTaru tarkvara-arendusprojekti ja selle ettevalmistuskursuste korraldamise kohustuslikuks muutmist kõigile gümnaasiumidele, s.t. igal gümnaasiumiõpilasel peaks olema oma koolis võimalus osaleda eelkirjeldatud tarkvaraprojektis, seda siis enda poolt valitud rollis. Kuna kõik koolid pole täna veel valmis pakkuma ainekavasse toodud uusi kursuseid (Tarkvaratehnika, Kasutajakeskne disain ja prototüüpimine, Tarkvara analüüs ja testimine), siis on Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool valmis appi tulema ning õpetama neid teemasid veebipõhiste massikursuste (MOOC) vormis.

4. Informaatikaõpetaja palk on oluliselt väiksem kui see oleks IT-sektoris


Õpetajate palku on tõstetud igal aastal. Õpetajate miinimumpalk on Eesti keskmise palga tasemel ning eesmärgiks on saavutada selle tasemeks 1,2-kordne Eesti keskmine. Õpetajate keskmine töötasu on sellest omakorda ligikaudu 1,2 korda suurem. Koolijuhil on võimalus seda defitsiitsete õppeainete (s.h. informaatika) puhul veelgi suurendada ja paljud teevadki nii. Seega ei pruugi alustava IT-spetsialisti palk oluliselt ületada õpetaja palka, lisaks on õpetajatöö eeliseks oluliselt pikem suvepuhkus ja koolivaheajad. Töökoha leidmine ja hoidmine on noorel informaatikaõpetajal kahtlemata oluliselt lihtsam kui noorel programmeerijal. Ettevõtetes on noortel spetsialistidel kõva surve ja pinge peal, neile pandud ootused on kõrged ja päevad pikad. Vananeva õpetajaskonnaga Eesti koolides on kõik uued, eriti informaatika õpetajad väga kõrgelt hinnatud ja väärtustatud.

5. Õpetajakoolitus on pikk ning seda ei saa teha põhitöö kõrvalt


Kaheaastane uuenenud informaatikaõpetaja magistriõpe on muutunud nii sisu kui ka vormi osas väga paindlikuks. Õppetöö on muutunud praktilisemaks ja rühmatöö-projektidel põhinevaks. Näiteks Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudis on sisustatud kaasaegsed õppelaborid virtuaalse ja laiendatud reaalsuse, 3D-modelleerimise, interaktsioonidisaini, robootika ja värkvõrgu õppimiseks. Tallinna Ülikoolis saab informaatikaõpetaja veel ka kooli või väikefirma infojuhi kvalifikatsiooni, Tartu Ülikoolis aga lisandub matemaatikaõpetaja kutse. Tallinnas on informaatika õpetaja magistriõppekaval õppetöö korraldatud töötava inimese vajadustest lähtudes - kontakttundide osakaalu on oluliselt vähendatud veebipõhise õppe kasvatamise arvelt, loengud-praktikumid toimuvad üle nädala reedest pühapäevani. Lisaks õppekorralduse paindlikkusele, põnevate tehnoloogiate kasutamisele ja kaasaegsele õpikeskkonnale peaks informaatikaõpetaja eriala atraktiivsust suurendama igakuine 300 euro suurune stipendium. Ka on igal üliõpilasel võimalik taotleda täiendavat erialastipendiumi.

Laadimine...Laadimine...