"Jälgime seda, kuidas saavad hakkama kõik Tallinna elanikud. Abivajajad peaksid pöörduma sotsiaalhoolekande osakonda ja me ei tee vahet, kas inimesed on siin elanud pikalt või alles tulnud. Kui nad on pöördunud abi saamiseks, siis anname endast parima, et neid abistada," ütles Tallinna abilinnapea Betina Beškina. 

Beškina sõnul on riigipoolne ülesanne hoolitseda, et inimesed jõuaksid vajalike toetavate teenusteni ning riik kaasab selleks ka erinevaid MTÜ-sid ja programme. Eraldi ei pane aga linnasüsteem kirja, kas inimene, kes abi küsib on pagulane või mitte. 

Eestis ei ole näha suurt pagulaste sisserännet

“Võiks ju justkui arvata mõningate uudiste järgi, et pagulasi on Eestis väga palju, aga tegelikult on neid Eestis hetkeseisuga veidi üle 500. Neist enamik on pered, ehk siis isa, ema ja lapsed,” ütles Eesti Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop, et Tallinnas paistavad pagulased rahvusvahelisest seltskonnast välja harva, sest suurem osa rändest on ikkagi vabatahtlik ränne.

“Inimesed on tulnud siia õppima ja tööle, ka Bolti ja Wolti kullerid, kes näevad võõramaised välja, ei ole enamasti pagulased,” sõnas Viltrop, et hirm massilise pagulasrände ees ei ole põhjendatud.

Ka abilinnapea Beškina toob välja, et lastega näiteks mänguväljakul käies kohtab seal emasid, kes väliselt näevad välja mitte-eestlasena, kuid kui heliseb telefon, siis võetakse telefon vastu ja hakatakse rääkima eesti keeles. “Eelarvamusi ei peaks olema, need pigem segavad meie olemist,” lisas Beškina.

Viltropi sõnul on nendest paarisajast Süüria põgenikest, kes Eestisse jõudsid, umbes pooled ära läinud. “Mulle tundub, et pigem läksid ära need, kes ei andnud Eestile isegi mitte võimalust. Nad läksid ära suhteliselt kohe. Teised, kes jäid, need on hetkel jäänud,” ütles Viltrop, et Eesti ei ole pagulaste silmis väga atraktiivne asukoht.

“Samas näeme ka seda, et nüüd on hakanud needsamad inimesed Eestisse tagasi jõudma. Kui nad läksid ka Saksamaale, Belgiasse või mõnda muusse riiki, siis nad ikkagi lõppkokkuvõttes saadetakse Eestisse tagasi lõpuks,” lisas Viltrop.

Rändekriisi probleem ei ole kuskile kadunud

2015. aastal taotlesid Euroopas asüüli 1 294 000 pagulast ning migranti, neist 476 000 Saksamaal. Eestit see rändekriis otseselt ei puudutanud. Euroopa rändekava alusel tuli Eestisse keskeltläbi üle 200 rahvusvahelise kaitsesaaja ja neist valdav enamus lahkus Eestist. Küll aga leidis pagulaste teema emotsionaalset kajastamist Eesti meedias ja küttis üles ka kirge meie poliitikas.

Urmas Paeti sõnul on tegemist endiselt olulise teemaga, mis ei ole kuhugi kadunud ning rände põhjused on pigem süvenenud. Koroonapandeemia ajastul on aga kõik sellised teemad jäänud tagaplaanile.

Arengud on aga toimunud selliselt, et Euroopa Komisjon on välja pakkunud mõningad ettepanekud, kuidas rändeküsimusega süsteemsemalt nii ennetuse kui tagajärgede poole pealt tegeleda. “Sealhulgas näiteks oluliselt paremini nende inimeste tagasisaatmise korraldamisega, kellel ei ole õigust Euroopa Liidus asüüli saada. Praegu suudetakse tagasi saata keskmiselt kolmandik nendest, selle kohta on otsus tehtud,” ütles Paet.

Küsimus on Paeti sõnul aga ka rände põhjustes ja selles, kui realistlik on see, et Euroopa suudab nende põhjuste leevendamisele kaasa aidata.

Jaak Madison: rändepakt ei lahenda probleeme

Jaak Madisoni sõnul tuli Euroopa Komisjon välja 450- leheküljelise paktiga, kus on detailselt kirjutatud, kuidas mingid riigid peaksid hakkama kohustuslikult pagulasi ümber jagama ja vastu võtma, kuid põhiprobleeme sellega ei lahendata.

“Loomulikult me ei toeta seda. Küsimus on selles, mis on lõpplahendus ja mitmed riigid on juba ka öelnud, et sellega me ei lahenda põhiprobleeme. Euroopa Komisjon ei ole välja tulnud ettepanekutega, kuidas lahendada illegaalset immigratsiooni ja inimkaubanduse probleemi, vaid on tulnud välja ettepanekuga, kuidas lihtsalt tõhusamalt piiri peal toimetada ja inimesi ümber hajutada,” ütles Madison.

Urmas Paet: peame pakkuma varjupaika päris abivajajatele

Urmas Paeti sõnul on praeguses olukorras jätkuvalt õige anda varjupaika neile, kes seda vajavad, kuid lihtsalt parema elu peale tulemist ei näe ta jätkusuutliku võimalusena ning seda seetõttu ka ei toeta.

“Õige on anda varjupaika neile, kelle elu on oma kodumaal ohus, sest seal on sõda ja vägivald. Ma arvan, et see on jätkuvalt inimlik, aga üritust lihtsalt parema elu peale tulla ma õigeks ei pea,” ütles Paet.

Paeti sõnul on inimlikul tasandil kodust lahkumiste lood väga traagilised ning selleks, et inimene tahaks oma kodu, keskkonna ja paljudel juhtudel ka perekonna maha jätta, peavad olema väga tõsised põhjused. “Kui Euroopa inimesed tahavad panustada, siis tuleb ennekõike panustada põhjuste leevendamisse, mis üldse inimesi liikuma paneb,” ütles Paet.

Paeti sõnul ongi tänasel päeval mõistlik anda varjupaika neile, kes põgenevad sõja eest, nagu on ka Euroopa ja rahvusvahelistes humanitaarseadustes sõnastatud.

Rändepakti vastuvõtmine on vähetõenäoline

Rändepakti vastuvõtmine on vähetõenäoline nii konservatiivide kui liberaalide hinnangul.

Madisoni sõnul on pakti vastuvõtmisele veto peale pannud juba ametlikult neli-viis riiki ja mitteametlikult on rahulolematuid riike veel. Pakti järgi on riikidel vabatahtlik võimalus valida  kohustuslik meede, kas võtta endale kvoodi alusel pagulasi vastu või võtta endale kohustus aidata teistel riikidel illegaale tagasi saata.

“Kui sa ei suuda tõestada, et inimene on oma päritolumaalt ja see riik pole nõus teda vastu võtma, siis põhimõtteliselt sina vastutad selle illegaali eest. Pane kuhu tahad, aga Itaaliast olgu ta läinud,” selgitas Madison lihtsustatud nägemust rändepaktist. 

Madison lisas, et kolmanda variandi järgi peab riik panustama kas rahaliselt, tehnika või inimressursiga ja lõpuks hindab Euroopa Liidu üldkogu, kas Eesti panus on piisav või peame juurde võtma veel meetmeid.

Madisoni sõnul põhjendatakse n-ö pagulaste vastuvõtmise entusiasmi sellega, et migratsioon on osa Euroopa ajaloost ning kuna oleme vananev ühiskond, siis vajame sotsiaalsüsteemi ja heaoluühiskonna üleval hoidmiseks lisatöökäsi.

Konservatiivsema maailmavaatega inimesed rõhuvad aga Euroopa elu- ja kultuurikeskkonna hoidmisele, mis võib olla teiste kultuuride sisserändega kahjustatud.

“Immigratsioon peab olema vastuvõetav Eesti ühiskonna enamusele ja jälgima meie pikaajalisi huve, mis on teada 50-100 aasta lõikes, mitte ainult paari aasta lõikes järgmiste valimisteni,” ütles Madison ning lisas, et Eestis on oma kogukonna säilitamine eriti oluline, sest meid on vähe. 

Paeti sõnul ei mõista ta, miks on Euroopa Komisjonil vaja jätta muljet, justkui oleks rändepakt selliselt kohustuslike kvootide näitel võimalik, sest on olnud kogu aeg teada, et sellisel kujul ei lähe see läbi. “Terve rida Euroopa riike ütlevad, et see ei ole mõistlik ega vajalik. Tuleb keskenduda nendele asjadele, mis toimivad,” ütles Paet.

Paeti sõnul on Euroopa Komisjonil ka terve rida mõistlikke ettepanekuid, mis puudutavad adekvaatsemat inimeste tagasisaatmise protsessi, piiri tugevdamist, võimalust pidada läbirääkimisi Euroopa-väliste riikidega ning tagasivõtulepingute toimimist. “Seal on terve hulk asju, mis on selle küsimuse reguleerimiseks vajalikud,” selgitas Paet.

Kui Madison näeb rändes ohtlikkust Euroopa kultuuri säilimise üle, siis Paet näeb probleemi tööjõupuuduses, mis tuleneb vananevast ühiskonnast. “Olukorras, kus pendel kaldub sinna, et migratsiooni Euroopasse tuleb vähem, siis iga liikmesriik peab eraldi leidma vastuse küsimusele, kuidas ta lahendab vananeva ühiskonna küsimused,” ütles Paet.

Paeti sõnul on sarnaselt Eestile ka teistes Euroopa riikides probleem näiteks meditsiiniõdede puudusega. “Kui vaatame, kes on need meditsiiniõed paljudes Lääne-Euroopa haiglates, siis enamik neist on migratsioonitaustaga ja nii on ka paljudel teistel erialadel,” ütles Paet.