"Kui nafta hind tõuseb, on hästi, kui langeb, on jälle halvasti. Ma ei näe, et see oleks jätkusuutlik ärimudel," rääkis kolumnist Ahto Lobjakas, kelle hinnangul on põlevkivil Eesti jaoks praegu küll suur väärtus, aga puudub tulevik. Ta lisas, et aastast 2010 on Eesti Energia investeerinud 1,2 miljardit eurot, aga varade jääkväärtus on 1,4 miljardit. "Mul tekib küsimus, kas seda raha pole tõesti kusagile paremini kulutada? Kas poleks õiglasem öelda, et Eesti Energia matab, mitte ei kaevanda, raha põlevkivile?"
“Riskid Eesti riigi kuuluva suurima vara, energia, tuleviku ümber on suured ja peituvad elektrituru korralduses. Kui elektriturg jääb jätkuvalt selliseks, et traditsioonilised elektritootjad on tänu riiklikele regulatsioonidele vaeslapse osas, on see risk. Kui riigid seda riski ei lahenda, on ühel hetkel tõepoolest olemas oht, kus seisame olukorras, kus oleme matnud raha, aga tulu sealt tulnud ei ole,” sõnas ajakirjanik Andrus Karnau.
Karnau osutas Raadio2 saates “Olukorrast riigis”, et Eesti Energia eelseisva nelja aasta tegevuskavas on oluline näha seda, et ettevõte püüab iga hinna eest laiendada oma tulubaasi. “Kui seni on suur osa Eesti Energia tulust tulnud, ja tuleb ka edasipidi, võrguärist ja põlevkivist elektri tootmisel, üritab ettevõte nüüd leida uusi väljundeid.”
Karnau märkis, et kindlasti on üks huvitavam väljund serveriparkide meelitamine Iru ja Auvere elektrijaamade juurde. Huvitav plaanitav väljakutse on ka vanade rehvide ümbertöötlemine. “Antud tegevuse alustamine eeldab nii keskkonnaministeeriumi, valitsuse kui ka Euroopa Komisjoni lube. Kui see tegevus peaks aga käivituma, oleks see oluline uus tuluallikas meie riiklikule energiafirmale. See tähendaks võib olla kümneid tuhaneid vanu rehve, mida veetakse igal aastal Eestisse ja töödeldakse Auvere õlitehastes õliks ümber.”
Kolmunist Ahto Lobjakas nõustus eelkõnelejaga öeldes, et serveripark on huvitav mõte, mida ta arendaks ka edasi. Kahjuks polevat meil nii paindlik riik. “Tõepoolest, serveritega tehakse suuri asju kaevandades bitcoini. Bitcoin on üks tähtsaim virtuaalne vääring, mille väärtus reaalse valuuta vastu kukub ja langeb. Suurim probleem tema tootmises on arvutiressursi kulutamine, mis võtab elektrit ja energiat. Kui serveriparke tahetakse põlevkivikaevanduste kõrvale, miks mitte hakata bitcoini kaevandama kohe reaalse raha eest?” küsis Lobjakas.
Karnau oponeeris Lobjakale viidates sellele, et on oluline Eesti Energia (EE) ütlus, mille kohaselt kavatseb ettevõte panustada suurelt taastuvenergiale. “Ettevõte soovib, et aastaks 2020 toodaksid nad oma elektriportfellist 40% taastuvatest allikatest. Arvestades EE praegust potentsiaali, on see väga ambitsioonikas eesmärk. Teine oluline asi, et EE ütleb, et nad panustavad jätkuvalt suurelt põlevkivile.”
Lobjakas oli seevastu Eesti Energia väite osas, et ettevõte panustab jätkuvalt suurelt põlevkivile, sügavalt skeptiline. “Mingit bensiini põlevkivist ei tule. Meenutan, et 2003. aastal öeldi, et lähema 10-15 aasta jooksul hakkab Eesti oma põlevkivist taas tootma kõrgekvaliteedilist ja konkurentsivõimelise hinnaga autokütust. Lugedes ühe ajalehe analüüsi, öeldi seal, et Eesti Energial pole praegu raha plaanitud ambitsioonikate investeerimiskavade elluviimiseks. See tähendab, et uute õlitehaste ja autokütuste tootmisüksuste rajamiste tähtajad on ebamäärased. Mis strateegiast siin üldse rääkida saab?”
Karnau nõustus, et autokütuste rafineerimise plaanist on Eesti Energia ja Viru Keemia Grupp mitu aastat tagasi loobunud. “See on lihtsalt vana plaan, millest ei saa tõenäoliselt kunagi asja ja seda põhjusel, et on see liiga kallis. Meie õlitootmise mahud on lihtsalt liiga väikesed. See, millest räägitakse on madala oktaanarvuga põlevkivibensiini tootmine, mida toodetakse kõikides tehastes praegu nii kui nii. Selle mahud on ka väikesed, ent sellest vähemalt osa on jõudnud meie bensiinipaakidesse. Seda müüakse kütuse rafineerimise tehastele, vähemalt Leedu tehasele on müüdud. Nüüd üks osa tulubaasi laiendamise kavast ongi soov toota senisest enam madala kvaliteedilist põlevkivibensiini. Seda ei saa paaki valada, see tuleb saata rafineerimistehastele ümbertöötlemiks. Tuleb välja, et selle ühiku hind on maailmaturul kõrgem kui tavalise õli ühikuhind. Seetõttu püüabki ettevõte sellele rohkem panustada.”
Karnau lisas, et kui Eesti Energias toimus juhtkonna ja nõukogu vahetus, oli nõukogu esimehe Erkki Raasukese esimene sõnum, et ettevõte on liiga palju investeerinud ja seda tuleb pidurdada. “Praegused plaanid näitavad aga seda, et nafta hinna tõusmisel on ettevõte valmis investeerima veel umbes 200 pluss miljonit eurot ühe õlitehase tegemiseks. Seega panustamine põlevkivile on jätkuv, soov ja finantsiline võimekus pole ilmselt kuhugi kadunud.”
Lobjaka sõnul on põlevkivi praegu kõrge kaarega Eesti kõige tähtsam ressurss, küll pole tema hinnangul sel erinevatel põhjustel tulevikku. “Rääkides põlevkiviõlist ja muust, millega Eesti Energia üritab turuosa tõsta, sõltub see nafta hinnast. Kui nafta hind tõuseb, on hästi, kui langeb, on jälle halvasti. Ma ei näe, et see oleks jätkusuutlik ärimudel. Aastast 2010 on Eesti Energia poolt investeeritud 1,2 miljardit eurot. Strateegias öeldakse, et EE varade jääkväärtus on 1,4 miljardit. Mul tekib küsimus, kas seda raha pole tõesti kusagile paremini kulutada? Kas poleks õiglasem öelda, et Eesti Energia matab, mitte ei kaevanda, raha põlevkivile?”
Karnau osutas seejärel asjaolule, et EE on siiani teeninud igal aastal tulu ja ka järgneva nelja aasta strateegia põhieesmärk on EE lubadus, mille järgi teenib ettevõte aastal 2020 rohkem raha kui kunagi varem. “Järelikult EE siiski näeb, et raha matmise kõrval on võimalik sellest ka tulu saada. On oluline, et meie riigifirma vähemalt hetkel näeb, et 30 aastaks on põlevkivitööstusel tulevikku. Nad lubavad seda tulevikku hoida. EE põhiline probleem investeeringute juures pole niivõrd nafta hind, vaid Euroopa elektrituru üldine korraldus. See on kõikide traditsiooniliste elektritootjate probleem. Elektriturg on käest ära tänu taastuvenergiale makstavatele supsiidiumitele.”