ANNE ERM: Hea, et õpetajad ja meedikud raha juurde said, peame ju oma inimesi hoidma!

"Me näeme, et meditsiin saab raha juurde ja õpetajate palgad tõusevad.  See on väga hea. Me peame oma inimesi hoidma, meid ei ole siin Eestis ju ülearu palju," ütleb Eesti džässi ema Anne Erm (73), kes sai Tallinna teenelise kultuuritegelase tiitli. "Positiivne on ka, et vene emakeelega kaasmaalased – sportlased, näitlejad – räägivad juba päris head eesti keelt."

Pilt: Albert Truuväärt

ANNE ERM: Hea, et õpetajad ja meedikud raha juurde said, peame ju oma inimesi hoidma! (5)

Ivo Karlep

"Me näeme, et meditsiin saab raha juurde ja õpetajate palgad tõusevad.  See on väga hea. Me peame oma inimesi hoidma, meid ei ole siin Eestis ju ülearu palju," ütleb Eesti džässi ema Anne Erm (73), kes sai Tallinna teenelise kultuuritegelase tiitli. "Positiivne on ka, et vene emakeelega kaasmaalased – sportlased, näitlejad – räägivad juba päris head eesti keelt."

Eesti džässi emaks kutsutud Anne Erm tegi hiljuti Facebooki sellise sissekande: "Uskumatu, aga tõsi. Ärkad hommikul üles, oled täiesti tavaline inimene, aga juba paari tunni pärast saad teada, et sind ootab Tallinna teenelise kultuuritegelase tiitel. Tegelikult kuulub see tunnustus kõigile, kes on 28 aasta jooksul Jazzkaart teha aidanud ja meie ettevõtmisi toetanud!"

Kuigi Jazzkaare korraldaja ja Vikerraadio muusikatoimetaja Anne Erm on saanud ka Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja tõstetud isegi rüütliseisusse, mõjus Tallinna tunnustus talle kuidagi eriliselt.

Jazzkaar – kust see nimi on tulnud?

Eks see ole ka minu väike kiiks. Kõik asjad on meil ju rahvusvaheliseks läinud. Muusikud on kogu aeg rääkinud jats ja jats, siit siis jatskaar. Aga teiselt poolt eesti rahvapidu ehk jaskar. Ja kokku ongi jatskaar ehk jazzkaar. Mitte džääääs. (Naerab.)

Kas Jazzkaarega on tulnud ette ka väga keerulisi olukordi?

Eks igasuguseid asju on ette tulnud alustades sellest, et Islandi vulkaan purskas või Pariisis oli lumetorm. Me teeme ju Jõulujazzi festivali ka. Mõni artist haigestub, siis on vaja paari päevaga leida asendus, ära jätta pole viisakas.

Korra oleme kontserdi viinud paar nädalat edasi, see oli Nordea maja kontsert. Üks Hispaania staar tuli koguni aasta hiljem, aga kõige fantastilisem olukord oli kümme aastat tagasi, kui Tallinnas toimusid aprillirahutused. Meil oli samal õhtul, 26. aprillil Sossi klubis suur üritus Hispaania ansambliga, aga nende trummimängija jäi lennukist maha, viibis Helsingis. Bänd ütles, et nemad ilma trummarita mängima ei lähe. Kell oli pool üheksa, kui meil oli kontsertide vaheaeg Vene kultuurikeskuses, ja siis mõtlesime, kellel nüüd helikopter on. (Naerab.)

Soovitati helistada Copterline`i pealikule. Ta oli parajasti sõitmas Sri Lankale, aga õnneks saime toru otsa ja ta ütles, et võib-olla seal Soomes angaaris on neil mees, kes võiks trummari ära viia. Andis telefoninumbri. Helistasin ja mees vastaski. Hispaanlasele seletati siis läbi hispaania keele tõlgi, et tal tuleb takso võtta ja sõita eralennuväljale. Ja siis ta võetakse sealt peale ja tuuakse Tallinna. Nii oligi. Ta jäi ainult veerand tundi hiljaks ja kontsert toimus.

Olete ilmselt karastunud ka seetõttu, et Vikerraadios muusikatoimetajana töö juurde käisid nõukaajal vist samuti pidevad sekeldused?

Killukese Ameerika muusikat võis lasta sel tingimusel, et tasakaaluks oleks nõukogude artistid. Õnneks on need ajad möödas.

Selles mõttes oli koormus suurem, et sa pidid vaatama, et terve saate tekst oleks maha kirjutatud. Kaks masinakirjutajat higistasid, et jõuda õigeks ajaks valmis. Ülemused, kui nad viitsisid, siis ajasid näpuga järge, sageli teatasid ka, et siit siiani tuleb jutt välja lõigata. Aga ikka juhtus, et Brežnevi sünnipäeval läks eetrisse mõni sobimatu laul, nagu näiteks "Inimsööja". See polnud muidugi meelega nii tehtud, aga tol ajal tõlgiti kõik pealkirjad ja sõnasabast hakati tihti kinni.

Ei tohtinud öelda, et Viru tänava otsas müükase maikellukesi, kuna need olid looduskaitse all, ei tohtinud kasutada sõna koraal, isegi orel oli kahtlane instrument.

Olete õppinud klassikalist muusikat, aga miks džässi kutse sai tugevamaks?

Džässiharmooniad olid mul ju ammugi kõrvus. Kuulasin raadiost igasugust muusikat, aga ka meie kursuse õhkkond, igasugused välismaalt saadetud plaadid hea muusikaga liikusid... Uuem muusika oli mulle kõrvu jäänud. Ja eks siis neid džässilikke harmooniaid tuli ka minu loomingusse juba sisse.

Džässis on niisugune spontaanne energia. Ega siis sellised heliloojad nagu Stravinski ja Ravel niisama ei ammutanud inspiratsiooni džässist. Džäss mahutab endas nii klassikat kui ka muud muusikat.

Mulle meeldis see, et piire ei olnud ees. Ei olnud vaja pidada kinni kaanonitest, et miski peaks kestma kaheksa või kuusteist takti. Sa võid teha, mida hing ihaldab. Kui läheb improvisatsiooniks, siis algab punktist a ja peab välja jõudma punkti b, aga kuidas ta sinna jõuab, see on nauditav.

Mitte heliredeleid pidi?

Jah, see pole küll oluline. Muusika kruvib ja muutub kogu aeg üha tihedamaks, ja kui siis selle hea improvisatsiooni peale vallandub suur aplaus, siis tekib vabanemise tunne.

Tallinna peeti juba kuuekümnendatel aastatel Nõukogude Liidu džässipealinnaks, ülipopulaarseks sai Jazzkaare eelkäija Tallinna džässifestival.

Oli tore, et meil 60ndatel siiski tasapisi lubati natuke džässi teha. Vahel oli see kraan natuke rohkem kinni, vahel natuke rohkem lahti. Vahel olid saksofon ja trompet isegi raadio hommikumuusikas keelatud. Asi läks nii kaugele, et enne kui mina raadiosse läksin, olevat kolleegide jutu järgi olnud isegi dieesid ja bemollid keelatud. Imelugusid juhtus ikka. Ma olen ise ka näinud loosungit, et täna mängid saksofoni, aga homme reedad kodumaa. Igasugust jama aeti.

Kuidas džäss edasi areneb?

Džäss pole ainult sving või see klassikaline 50.-60ndate muusika, ta liigub pidevalt edasi. Nagu näha, siis need vanad suunad enam nii väga publikut ei köidagi. Eakamat publikut vana sving muidugi kõnetab, aga noored tahavad oma ajastu muusikat kuulata. Neile meeldib klubilik džäss, minimalistlik džäss või siis isikupärane muusika, mis mängib väga suurt rolli džässis. Helilooja looming sünnib tihtipeale otse laval.

Kas te ise olete ka igapäevaelus rohkem improviseerija?

See on ikka sümbioos. Ma tean, et peab ära tegema need ja need asjad, aga tegelikult läheb nii, et võta sa kinni... Neitsi tähtkujus sündinuna on mul selline kõva vastutustunne. Kui ma olen midagi lubanud, siis teen ka ära. Ma ei kirjuta asju kuhugi märkmikku üles. See koht, kus kõik seisab, on ikkagi minu pea. Ja pole välistatud, et mõni asi jääb tegemata, mõnda asja lihtsalt ei jõua teha. Kui kaks päeva pole teinud, siis kolmandal läheb juba meelest ära.

Te olete rüütliseisuses – kas see tähendab, et olete kuidagi teistsugune inimene kui teised?

See rüütliseisus käis kaasas 2006. aastal mulle antud Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeniga.

Neid inimesi, kes maailmas püüavad aidata prantsuse kultuuri tutvustada ja arendada, peab Prantsusmaa väga lugupidavalt meeles. Mina olen selle võib-olla saanud ilmaasjata, aga mulle prantsuse muusika väga meeldib. Omal ajal tegin raadios terve seeria saateid šansoonidest, mõned saated televisioonis ka koos Lauri Leesiga. Sain Prantsusmaal elava tädi käest prantsuse muusikat. See on mind ikka võlunud. Nüüdseks olen ka üle veerand sajandi siia Prantsuse artiste esinema toonud, kokku kindlasti üle saja.

Aga kõik algas ikka Edith Piafist?

Minu esimene prantsuse muusika saade oli tõesti Edith Piafist. Olen tema elule väga kaasa elanud, imetlenud kirge ja sügavat tunnet, mida ta on suutnud panna teinekord isegi üsna primitiivsetesse lauludesse, mis tänu temale on igavesti elama määratud. Ma ei oskagi selle tunde kirjeldamiseks sõnu leida, mida meile on pakkunud Edith Piaf. Kui keegi uuesti neid laule esitab, siis kipun tahes-tahtmata sealt otsimas seda Piafi sügavust.

Kas rüütliseisus on teie elu mõjutanud?

Ei, see on rohkem Prantsuse bürokraatia formaalsus, nad mõtlevad ju alati ikka midagi ilusat välja. Mina kusagil lossis ballidel ei ole käinud ega rüütlitega kohtunud.

Kas olete märganud mingeid muutusi viimasel ajal Eesti elus?

Oo jaa, ma arvan, et viimasel ajal toimuv on väga positiivne. Teeb rõõmu, et elu läheb siiski ju paremaks ja inimesed on hakanud rohkem oma asjades kaasa rääkima. Tegutsevad kogukonnad minu elukohas Kalamajas ja mujal, näiteks Uues Maailmas või kus iganes veel meie linnas. Inimesed ise on hakanud hoolitsema oma elukeskkonna eest, on hakanud ka naabrit märkama. Kõik need märgid näitavad, et kodanikuühiskond on pead tõstmas, see hakkab meil välja kujunema. Kõik algab ju tegelikult rohujuure tasandilt. Eks see riik ole meil nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli.

Milliseid positiivseid "ärkamisi" veel ära märgiksite?

Sama ärkamine on näha ka igasuguseid ameteid pidavate inimeste puhul. Meditsiinitöötajad, õpetajad ja teised. Kui julgetakse öelda välja oma arvamus, siis on loota, et midagi ka saavutatakse. Me näeme ju, et meditsiin saab raha juurde ja õpetajate palgad tõusevad. See on väga hea. Me peame oma inimesi hoidma, meid ei ole siin Eestis ju ülearu palju.

Nii tore on tähele panna ka seda, kuidas meie vene emakeelega kaasmaalased – on nad siis muusikud või sportlased või kes tahes – räägivad meedias esinedes väga korralikku eesti keelt. See on minu meelest väga positiivne.

Kas lõõgastumiseks ka aega jääb?

Minu lõõgastumine, kuidas siis öelda nüüd, et see pole töö... kuulan siis lihtsalt teistsugust muusikat, lähen sümfooniakontserdile või kuulan Arvo Pärti. Või lähen vaatan oma lapselast, kes ei ole veel nelja-aastane.

Ma pole väga ammu saanud käia Pärnus, kus ema korter ja Pärnu pargid mind ikka ootavad, ei ole kaua aega saanud ka Vormsil käia.

 

Prantsusmaa andis Ermile rüütliseisuse

Erm on pälvinud Kuldmikrofoni muusikasaadete kultuuri edendamise eest, Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeni laureaadi tiitli koos rüütliseisusega.

Abilinnapea Mihhail Kõlvarti sõnul tunnustab linna teeneka kultuuritegelase 4430 euro suurune preemia tallinlaste loomingulist tegevust ja nende panust siinsesse kultuuriellu. "Anne Erm ei vaja pikemat tutvustamist. Tema 1990. aastal ellu kutsutud rahvusvaheline džässifestival Jazzkaar, mida ta siiani korraldab, on kujunenud üheks Eesti muusikaelu visiitkaardiks," märkis Kõlvart. "Lisaks on Erm muusikateadlasena kirjutanud arvukalt artikleid ja raamatuid, pakkunud harivaid ja huvitavaid muusikasaateid raadiokuulajatele. Preemiaga soovime tänada ja tunnustada Ermi panust meie muusika- ja kultuuriellu."

Anne Erm on pikaaegne Tallinna elanik. 1997. aastast korraldavad Anne Erm ja tema tiim ka festivali Jõulujazz. Erm töötab 1970. aastast muusikatoimetajana Eesti Rahvusringhäälingus.

Erm saab teeneka kultuuritegelase preemia kätte Tallinna linna päeval, 15. mail. Mullu sai selle preemia režissöör Arvo Kruusement ja üle-eelmisel aastal helilooja Olav Ehala.

5 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...