ARVAMUS: Savisaar aitas sinimustvalge lipu lehvima

Rahvarinde algatusel ja kogu rahva osavõtul sai Eesti vabaks. Edgar Savisaar oli selle liikumise juht ja on siiani kõige tähelepanuväärsem Eesti Vabariigi poliitik, kirjutab Eesti Keskerakonna liige Heiki Veidebaum arvamusloos.

Pilt: Scanpix

ARVAMUS: Savisaar aitas sinimustvalge lipu lehvima

Eesti Keskerakonna liige Heiki Veidebaum

Rahvarinde algatusel ja kogu rahva osavõtul sai Eesti vabaks. Edgar Savisaar oli selle liikumise juht ja on siiani kõige tähelepanuväärsem Eesti Vabariigi poliitik, kirjutab Eesti Keskerakonna liige Heiki Veidebaum arvamusloos.

Rahvarinde eestseisus võttis 7. veebruaril 1989. aastal vastu deklaratsiooni iseseisva Eesti riigi 71. aastapäevaks. Seal kutsuti kõiki hea tahtega inimesi üles tähistama pidulikult vabariigi sünnipäeva, helistama sel puhul kirikute kelli ja heiskama eramajadel Eesti lipud.

Ülemnõukogu poole aga pöörduti ettepanekuga tunnistada 24. Veebruar rahvuspühaks ja muuta see vabaks päevaks. Samuti tehti ettepanek taastada sini-must-valge rahvuslipuna. Deklaratsioonis väideti, et kuigi iseseisev Eesti riik on lakanud olemast, on Eesti ainult ajutiselt annekteeritud. See oli omamoodi surveavaldus ülemnõukogule, et see väljendaks selgemalt Eesti rahva tahet.

Rahvarinde juht Edgar Savisaar oli juba varem teinud ettepaneku tõsta rahvuslipp au sisse ja panna see nähtavale kohale mitmele poole, sealhulgas ka Pika Hermanni torni. 1988. aastal esitas Savisaar Ministrite Nõukogule järelepärimise, paludes otsust sinimustvalge heiskamise kohta Pika Hermanni torni.

Muinsuskaitse selts ei pooldanud aga rahvuslipu heiskamist Pika Hermanni otsa, leides, et sinimustvalge tegemine ENSV lipuks looks rahvale pettekujutelma riiklikust iseseisvusest ning aitaks põlistada okupatsiooni. EÜS leidis, et sinimustvalge taastamine riigilipuna on mõeldav ainult kunagise Eesti Vabariigiga samaväärse riikluse taastamisel.

Kuid 24. veebruaril 1989. aastal kell 8.33 heisati meie trikoloor siiski Pikal Hermannil. Kõlas "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Lipu heiskamist toetas kultuuriintelligents, kõne pidasid kirjanik Jaan Kross ja parteijuht Vaino Väljas. Sõna võtsid ka Andres Tarand ja Kuno Pajula. Mikk Mikiver luges ette 1918. aastal koostatud iseseisvuse manifesti. Gustav Ernesaks juhatas meeste ja poiste lauluväge.

Edgar Savisaar lausus: "Meie lipp on erakordne selle poolest, et tema värvide hulgas puudub üks – puudub vere ja kättemaksu värv, mis ometigi on olemas paljude rahvaste lippudel."

See kõik tekitas terava vastuseisu ERSP rahvuslastega, kes ei pooldanud lipu heiskamist ja korraldasid Raekoha platsil oma vastuürituse.

Rahvas aga tervitas 1989. aastal soojalt oma aastaid südames varjus olnud lippu taas Hermanni tornis. See oli üks teednäitav samm vabaduse poole ja andis inimestele hingetuge vabaduse eest seismisel. See andis lootust ja pani meile kõigile ka kohustuse – seekord mitte alla anda. Rahvarinde algatusel ja kogu rahva osavõtul sai Eesti vabaks. Edgar Savisaar oli selle liikumise juht ja on siiani kõige tähelepanuväärsem Eesti Vabariigi poliitik. Ta oskab teha õigel ajal vajalikke otsuseid ja kaasata nende otsuste elluviimisele õigeid inimesi. Edgar Savisaar läheb nii poliitikuna kui inimesena meie ajalukku kui kangelane. Tahan soovida omalt poolt talle tugevat tervist ja kordaminekuid järgmiste suurte sammude astumisel meie maa ja rahva hea käekäigu nimel.

 

Laadimine...Laadimine...