"Ametlikust sõnavabadusest hoolimata lüüakse tänapäeva teisitimõtlejale külge tempel: sallimatu, tagurlik, homofoob, rassist, võõravihkaja, putinist, harimatu, vana," kirjutab teoloog ja näitleja Malle Pärn värskes Pealinnas.

Kandideerisin viimastel riigikogu valimistel, sain 1867 häält ja olin häälte arvu poolest kandidaatide pingereas 78. kohal. Järelikult valis rahvas mu riigikogu 101 liikme hulka, aga meie valimisseadus ei luba mind sinna. Valimisseadus eksib põhiseaduse vastu, sest seal on öeldud, et igaühel on õigus olla VALITUD riigikogusse. Mitte ainult kandideerida, vaid olla valitud. See tähendab ju otseselt, et kui rahvas annab mulle vajaliku arvu hääli, siis ma olen valitud.

Meie valimisseadus kaitseb parteide ladvikuid, et riigikogusse ei satuks inimesi, keda nemad seal näha ei taha. Nemad otsustavad, nemad koostavad oma parteisisese järjekorra, mille alusel moodustatakse riigikogu fraktsioon. Ütlete, et see järjekord hääletatakse – ma tean, kuidas see käib. Liikmetele antakse soovituslik nimekiri nendest, kelle poolt hääletada. Kui parteis on liikmeid mitu tuhat, siis nad ju ei tunnegi neid kandidaate.

Kuna rahvas on mind Toompeale valinud, siis püüan oma ülesannet jõudumööda täita. Ilma palgata, muidugi. Jälgin seda, mis mu töökohal toimub, kirjutan üles oma mõtted ja saadan nad siis avaldamiseks ajakirjandusele, mis peaks olema meie omavahelise suhtlemise objektiivne vahendaja. Enamasti sealt mulle isegi ei vastata. Ehkki mitu korda on mainitud, et küll on kahju, et naised nii vähe arvamusartikleid kirjutavad. Mina olen naine, ma kirjutan, aga mu kirjutisi ei avaldata.

Korra panime lehte, mida te veel tahate?

500 häälega riigikogu palgale võetud liikme artikleid ilmselt ei visata prügikasti, ehkki RAHVAS teda sinna ei valinud, mind rahvas valis, aga minu artikleid ei avaldata. Postimehest vastati kord umbes nii, et me juba avaldasime teie artikli kooseluseaduse teemal. Ometi on seal mitmeid kirjutisi, kus aina korratakse ühtesid ja samu mõtteid ja ühtainsat kohustuslikku ideoloogiat. Minu artikleid avaldavad portaalid Uued uudised ja Objektiiv ning tuhanded inimesed loevad neid. Tuhanded loevad ka mu oma sotsiaalmeedia poliitikalehekülge ja kommenteerivad. Järelikult, kirjutada ma oskan. Väga paljud lugejad on mu artikleid kiitnud.

Niisiis, viga on milleski muus. Kas ideoloogias? Aga põhiseadus ütleb, et kõigil on õigus avaldada oma mõtteid. Kedagi ei tohi diskrimineerida tema vaadete pärast. Peavoolu ideoloogiast erinevate mõtete avaldamata jätmine ON ju diskrimineerimine? Otseselt. Palju rohkem kui meestevahelise abielu mittetunnistamine – see on ometi vaieldav küsimus. Ka see ei saa olla põhjus, sest päris valusaid kriitilisi artikleid ometi avaldatakse, kuni Kivisildnikuni välja. Miks siis minu omad ei kõlba?

Igal sammul topeltstandardid

Minu artikleid on avaldatud 1988. aastast peale. Isegi Postimehe arvamusportaalis ilmus päris mitu artiklit, kui see veel eksisteeris. Ent alates jaanuarist 2015, kui tuli avalikuks, et kandideerin EKRE liikmena riigikogusse, olen praktiliselt blokeeritud. Isegi Õhtuleht, kes mind on kõige rohkem avaldanud, võttis eelmisel aastal vastu vaid kaks artiklit ja sel aastal seni vaid ühe.

Ma tean, et ma ei ole ainus, keda blokeeritakse. Kas on kuskil mingi nimekiri, keda ei lubata avalikku meediasse, ja kas on seal ka ära toodud selle põhjused? Igal sammul valitsevad meil topeltstandardid: mis on lubatud ühele, ei ole lubatud teisele. Aga loosungid on ilusad. Sõnades kuulutatakse meile sallivust ja avatust, võrdseid võimalusi kõigile, sõbralikku mitmekesisust, demokraatiat ja sõnavabadust! Samas nii suletud, nii sallimatu, nii ebavõrdne, nii kuri ei olnud meie ideoloogia isegi mitte nõukogude ajal. Sest igaühele, kes nende valelike loosungite järgi elada ei taha, lüüakse tempel peale: sallimatu, suletud, tagurlik, homofoob, keskaegne, rassist, võõravihkaja, kremlist, putinist, naistevihkaja, ajast mahajäänud, harimatu, vana! Meie tervise eest hoolitsev minister läks isegi nii kaugele, et tembeldas idiootideks kõik, kel on veel terve mõistus peas.

Samas ütleb põhiseadus, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada, ja kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.