BALTI JAAMA LUGU: Kunagisest Ordu karjamaast sai Tallinna vaksal

Balti jaam oleks 19. sajandi lõpus võinud kerkida ka Viru väljakule, kuid majaomanikud kartsid, et aurukatelde sädemed võivad majad põlema panna.

Pilt: Katzi arhiiv
Ajalugu

BALTI JAAMA LUGU: Kunagisest Ordu karjamaast sai Tallinna vaksal

Josef Katz

Balti jaam oleks 19. sajandi lõpus võinud kerkida ka Viru väljakule, kuid majaomanikud kartsid, et aurukatelde sädemed võivad majad põlema panna.

Linna soov Balti jaam ja selle ümbrus korda teha annab põhjuse meenutada, kuidas vaksal koos ümbritsevaga üldse praeguse ilme sai. Võrreldes naaberlinnade Riia, Vilniuse, Peterburi ja Helsingiga pole Tallinnal mõnes mõttes üldse vedanud: siin pole kunagi olnud tõelist jaamaväljakut. See on teatud määral isegi imelik: raudtee toodi linnani ligi poolteist sajandit tagasi, peamise reisijate jaama asukohta pole kunagi muudetud.

Kõige lihtsam on süüdistada mitmeid Tallinna linnaehitajate põlvkondi hooletuses või isegi professionaalses ükskõiksuses pealinna "peasissepääsu" ilme kujundamise suhtes.

Hoopis keerulisem on mõista, mis oli niisuguse "ükskõiksuse" põhjuseks linnatranspordi ühe olulisema sõlme puhul.

Kasulik vaade

Esimene auruvedurivile kõlas Revali kohal 1870. aasta sügisel: terasmagistraal ühendas Eestimaa kubermangu administratiivkeskust Vene impeeriumi pealinna Peterburiga.

Balti raudtee ehitati eeskätt kaubaveoks: Revali sadam vabanes jääst paar nädalat varem kui Peterburi oma, Balti sadam (praeguses Paldiskis) ei külmunud üldse.

Erilist reisijatevoogu Revali ja Peterburi vahel ei ennustatud – võimalik, et just seepärast juhinduti tulevase olulisima jaama koha valikul veoste logistikast.

Loogline olnuks "nihutada" seda võimalikult lähemale sadamale. Kuid pinnas linnakindlustustest põhja pool oli soine, mis tähendanuks laialdasi kaevetöid.

Probleem seisnes ka selles, et praegune Paldiski haru lahknes põhimagistraalist Lilleküla eeslinna territooriumil, ülemöödunud sajandi teise kolmandiku mõistes kaugel linna äärealal.

Üks esialgsetest projektidest nägi ette jaamahoonete rajamist just nimelt siia: sadamani pidi aururongiga kohale veetud kaup veetama hoburaudteel. Viimatimainitu rajamist ei pidanud ehituse aktsionäride arvates finantseeritama mitte nende taskust, vaid magistraadikassast – linnaisad vaatasid projekti üle ja keeldusid.

Jaamahoone jaoks oli ka kolmas variant, nimelt Vene turg, praegune Viru väljak. Siin olid vastu majaomanikud: aurukatelde sädemed oleksid võinud põhjustada süttimisi, aga ka tulekahjusid.

Endise nn Ordu karjamaa tühermaa Toompea läänenõlval osutus parimaks kompromissiks: sadam polnud liiga kaugel ja kesklinn oli ka käega katsuda.

Sõltuvalt jaamahoone asukohast jagatakse jaamad läbitavateks ja tupikjaamadeks. Revali jaam peaks õigupoolest kuuluma viimaste hulka. Edasi polnud terasrööpail minna kuhugi, sest edasi oli veel üksnes Soome laht. Tallinnas polnud aga võimalik ehitada vaksalihoonet raudtee lõppu, nagu seda kümmekond aastat varem Riias tehti: kaubaraudtee haru läks siiski edasi sadamasse.

Kubermangu insener Rudolf von Knüpffer tegi näo, et ta "ei märganud" seda asjaolu: ta ehitas Balti jaama imposantse hoone paralleelselt reisijate perrooniga.

Sellest paremale, piki põhiharu, jäid laod ja töökojad. Vasakule, sadama poole, rajati aja jooksul jaama teenistujate majad ja raudteeülemate eramud.

Jaamaväljaku rolli sattus seeläbi automaatselt Toompuiestee lõik, mis ümbritses Tallinna keskaegset linnasüdant piki endiste muldkindlustuste liini.

19. sajandi viimasel kolmandikul muutusid endised kindlustused rohevööndiks – Snelli tiigi äärne park on tänaseni ilmselgeks kinnituseks, et see õnnestus edukalt. Reval mõneti isegi võitis seeläbi: polnudki vajadust jaamaväljaku ümbrust kuidagi eriliselt kujundada. Ühest küljest piiras seda kohalikust dolomiidist ehitatud jaamahoone fassaad, teiselt poolt aga suursugune Toompea.

Jaam pidi tulema võimas

1918. aastal iseseisvunud Eesti ehitusambitsioonid Balti jaama ümbrust peaaegu ei puudutanud. 1920. aastate alguses lammutati õigeusu kabel, mis seisis otse jaamahoone peasissekäigu vastas, kuid sellega muutuste tuhin ka piirdus.

Radikaalselt hakkas paik muutuma pärast Teist maailmasõda. Vana jaamahoone süüdati 1941. aastal ning märtsis 1944 põles see lõplikult maha. Esimestel sõjajärgsetel aastatel von Knüpfferi ehitis taastati ja selle välisilme jäi endiseks.
Nõukogude aja propaganda aga töötas juba täistuuridel. 1946. aasta sügisel avaldas ajakiri Pilt ja Sõna artikli tuleviku Tallinna kohta, lisades tekstile visandi Balti jaama uue hoone ja selle ümbruse võimalikust välimusest.

Ei ole teada, kui tõsised olid tookordsed kavatsused, kuid nende mastaap avaldab muljet: võrdlemisi triviaalset jaamahoonet planeeriti asendada millegi aukartust äratava ja võimsaga. Seejuures polnud projektis vihjetki "üleliidulisele" arhitektuurile: kõige enam meenutas uus jaamahoone analoogilist ehitist… Königsbergis, kus see rajati juba Hitleri ajal. Mis aga kõige tähtsam – ehitis ei pidanud olema fassaadiga Toompuiestee ega Toompea poole, vaid hoopis põhja suunas. Tõenäoliselt pidi sinnapoole jääma ka uus jaamaväljak: puithooned jaamahoonest põhja pool said sõjas kannatada ja ootasid lammutamist.

Esimesena lähirongide kuppelsaal

Selgus, et kannatada saanud ehitist likvideerida on lihtsam kui jaamahoonet täielikult ümber ehitada. Seda tehti etapi viisi. 1962. aastal valmis linnalähirongide paviljon, mis oli kaetud futuristliku betoonkupliga. Viis aastat hiljem sai moodsa ilme ka peahoone. Arhitektidel tuli lahendada keeruline ülesanne: säilitada ühtaegu vaksalihoone fassaad puiestee ääres, mis oli saanud selleks ajaks Gagarini nime, ja tähistada tulevase jaamaväljaku kontuur. Sellele, et väljak pidi tõenäoliselt tulema sinna, kus oli ja on trollibusside tagasipöörde ring, viitab muuhulgas jaamahoone kella asend otsaseinal.

Aga nagu öeldakse, sel plaanil polnud antud õnnestuda. Jaamahoonest põhja poole jääv piirkond muutus vähehaaval parklaks, esmalt eeskätt linnalähi- ja ekskursioonibusside jaoks, veidi hiljem ka eraautode tarvis.

Nõukogude võimu viimastel aastatel ümbritsesid jaamahoonet mitmesugused müügikioskid, mille asemel 15 aasta eest tekkisid kaubapaviljonid. Ilmselgelt ei teinud need jaamaväljakut ilusamaks, vastupidi, muutsid ilmetuks ja killustatuks. Seejärel tungis kaubandus juba ka jaamahoonesse…

Laadimine...Laadimine...