Bastioni käikudest on leidnud peavarju nii pühakud kui ka mässumeelsed punknoored

Kiek in de Köki muuseumijuhi Toomas Abilise sõnul olid punkarite kampades võimujaotus kindlalt paigas. "Tekkis kamp, kus oli oma hierarhia. Olid n-ö isa ja ema ning ülesanded olid jagatud. Olid need, kes käike kaitsesid ja need, kes vargustega süüa muretsesid," selgitas Abiline, kelle sõnul olid punkarid käikudes võideldes miilitsatele väärilisteks vastasteks. "Miilitsad ütlesid, et nad pigem kaotavad oma pagunid, kui sinna alla tulevad."

Pilt: Scanpix

Bastioni käikudest on leidnud peavarju nii pühakud kui ka mässumeelsed punknoored

Ott Rammo

Kiek in de Köki muuseumijuhi Toomas Abilise sõnul olid punkarite kampades võimujaotus kindlalt paigas. "Tekkis kamp, kus oli oma hierarhia. Olid n-ö isa ja ema ning ülesanded olid jagatud. Olid need, kes käike kaitsesid ja need, kes vargustega süüa muretsesid," selgitas Abiline, kelle sõnul olid punkarid käikudes võideldes miilitsatele väärilisteks vastasteks. "Miilitsad ütlesid, et nad pigem kaotavad oma pagunid, kui sinna alla tulevad."

Kiek in de Köki muuseumijuht Toomas Abiline märkis, et Neitsitorni ülimalt menukas punkarite ja 80ndate noortekultuuri teemaline ekskursioon saab küll tornist alguse, kuid keskendub siiski pigem Lindamäe ja Harjumäe alustele käikudele. "Lindamägi ja Harjumägi on tegelikult inimkätega rajatud kindlustused, bastionid. Need käigud on bastionidega seotud. Need on ehitatud 300 aastat tagasi," selgitas ta. "Lindamäepoolses käikude osas olid Nõukogude aja lõpul, 1988-1990 tsiviilkaitse varjendid. 1980ndate aastate lõpul tundus, et Nõukogude võim hakkab nende varjendite vastu huvi kaotama või oli muud tegemist nii palju. Aeg-ajalt seal küll haaranguid toimus, noori aeti sealt ära, aga ikkagi said nad seal päris pikalt elada."
 
Rasketest peredest lapsed said käikudes peavarju
 
Käikudes elutsenud punkarid jaguneid Abilise sõnul üldiselt ka kampadeks. "Seal oli oma hierarhia: olid kohvikMoskva punkarid, Raekoja platsi punkarid, Balti jaama punkarid, olid Varblase omad. Ja jutt käib nüüd Hirvepargist," rääkis ta. "Hirvepargi kambas olid need, kes olid tõesti kodutud. Kas nad olid siis mujalt, väljastpoolt Tallinnat pärit või olid tõesti kodudest ise lahkunud või ära aetud, samuti lastekodulapsed. Mõnikord alkohoolikute peredest. Nii nad ise sellest räägivad."
 
Abilise sõnul olid punkarite kampades võimujaotus kindlalt paigas. "Tekkis kamp, kus oli oma hierarhia. Olid n-ö isa ja ema ning ülesanded olid jagatud. Olid need, kes käike kaitsesid, sest sinna oli teisigi pretendente. Siis need, kes süüa muretsesid," selgitas Abiline, kelle sõnul hoidsid punkarid end elus peamiselt vargustega. "Süüa käidi endale võtmas restoranide tagant. Kui hommikul tuli kaup, siis sealt võeti kaasa viinerikaste, ka telefoniautomaate tühjendati."
 
Endine punkar on tänapäeva korralik kodanik
 
Tänapäeval on kõigist endistest punkaritest saanud täiesti tavalised korralikud inimesed. "Nad on kõik sellised keskealised täiesti korralikud riigikodanikud tänapäeval. Nad on meil seal käinud ja me oleme päris palju nedega intervjuusid teinud ja endale materjali kogunud," märkis Abiline.
 
Ühe põnevaima seigana meenub Abilisele punkarite elust pidev vägikaika vedu miilitsatega. "Miilits tegi aeg-ajalt haaranguid. Miilits teadis, et punkarid seal elavad. 1980. aastate lõpp oli poliitiliselt aktiivne aeg, kui asi läks väga ägedaks - oli ju fosforiidivastane võitlus, ka öölaulupeod olid ju punkarite poolt alustatud ja oli põhjust neid kimbutada, siis toimusid miilitsahaarangud," sõnas Abiline. "Nad ise kirjeldasid neid niimoodi, et siis kustutati Hirvepargis kõik tuled. Kui Hirvepark oli järsku pime, siis võis karta miilitsate haarangut."
 
Miilitsate eest põgenemine nagu seiklusfilmis
 
Seadusesilma eest põgenesid punkarid Abilise sõnul tänu käikude heale tundmisele.
"Punkaritel olid muidugi oma põgenemisteed. Tegemist oli tsiviilkaitse varjenditega, kus peavad olema tagavaraväljapääsud. Need on niisugused madalad šahtid, kus inimene saab tegelikult käpuli liikudes välja minna," märkis ta. "Neid oli üksjagu ja käigud olid pikad, mitmed sajad meetrid. Neid põgenemisteid oli küll. Kas põgeneti lihtsalt ära või siis anti neile miilitsatele seal maa all ka lahing."
 
"Kui tuled olid kustus, siis punkarid teadsid väga hästi, kus olid käänukohad. Pimedad tunnelid. Ja eest ära joostes teadsid punkarid, et selle käänu taga on metallnari. Nemad ise said sealt mööda, aga miilitsad jooksid täiega vastu," selgitas Abiline. "Nii et miilitsad olid seal tõesti olnud veristena maas ja naride pealt anti neile laudade ja millega kõik lisaks. Nii et see oli tõeliselt verine lahing."
"Seal all on ka lausa lastud. Asi oli tegelikult päris karm. Miilitsad ütlesid, et nad pigem kaotavad oma pagunid,
kui sinna alla tulevad," lisas ta.
 
Käikudes on elanud ka pühak
 
Praegu on  Muuseum Kiek in de Kök, Neitsitorn ja Bastioni käigud on Linnamuuseumi filiaal nagu ka Neitsitorn. "Kiek in de Kök ja Bastionikäigud korradavad iga päev bastionikäikude ekskursioone. Nende ekskursioonide käigus me räägimegi ära kogu käikude ajaloo. See on 300 aastat pikk," rääkis Abiline.
 
Ekskursioonidel räägitakse peale punkarite ka teistest käikude elanikest. "Me räägime ka ühest kuulsast vangist, keda seal Katariina II ajal ilmselt kinni hoiti. Hiljem pühakuks kuulutatud Arseni Maciejewiczist. Ja räägime ka nende käikude ja bastionide ehitamisest," märkis Abiline. "Viimane osa käikudest, kõige Vabaduse platsi poolsem osa, mis oli pikka aega üle ujutatud, tehti korda ja seal on meil praegu Raidkivimuuseum. Käikude seintel on väljas Linnamuuseumi raidkivikollektsiooni paremad näited. "
 
Abiline kinnitas, et punkarite salamaailma paljastavaid ekskursioone toimub veel, seega on huvilistel võimalus ka ise oma silmaga vanu salapäraseid käike näha. "Järgmine on 20. juulil ja selleks me juba registreerime inimesi. Me teeme neid edaspidi ka, nii et tuleb lihtsalt jälgida Neitsitorni kodulehte."
 
Laadimine...Laadimine...