Digiskeptik Andrew Keen: andmemass on uus valuuta, relv ja valitsemisvahend

"Tulevik juhtub tõesti Eestis," ütles tänasel e-valitsemise teemalisel konverentsil digirevolutsiooni kriitik Andrew Keen, kelle silmis leiavad arenenud e-riikidest üldse armu vaid kaks: Eesti ja Singapur, sest seal pole tehnoloogia riigijuhte ja tavainimesi üksteisest veel võõrandanud. Ühe tõeliselt kibeda kriitiku suust, kes ei jäta internetist rääkides kivi kivi peale, kõlasid need sõnad tõelise komplimendina.

Pilt: Scanpix

Digiskeptik Andrew Keen: andmemass on uus valuuta, relv ja valitsemisvahend

Virkko Lepassalu

"Tulevik juhtub tõesti Eestis," ütles tänasel e-valitsemise teemalisel konverentsil digirevolutsiooni kriitik Andrew Keen, kelle silmis leiavad arenenud e-riikidest üldse armu vaid kaks: Eesti ja Singapur, sest seal pole tehnoloogia riigijuhte ja tavainimesi üksteisest veel võõrandanud. Ühe tõeliselt kibeda kriitiku suust, kes ei jäta internetist rääkides kivi kivi peale, kõlasid need sõnad tõelise komplimendina.

Inglise-Ameerika taustaga ettevõtja ning ühiskonnakriitik Andrew Keen kujutab endast ühe Lääne tuntuimat digirevolutsiooni skeptikut. Tänaseks on ta välja andnud neli internetiohtudest kõnelevat raamatut: neist viimane, alles äsja ilmunud, kannab nime "Kuidas parandada tulevikku".

Raamatu pealkiri saab selgemaks, kui meenutada ühte arvustust tema kirjatööde kohta. Selles on meenutatud tuntud kultuurikriitiku Neil Postmani aastate tagust ütlust: inimkonna tulevik paistab paiknevat kahe düstoopilise luupainaja vahel, mida on välja pakkunud Inglise kirjanikud George Orwell ja Aldous Huxley.

Kaks luupainajat ühekorraga

Neist esimene arvas, et meid hävitatakse mõtete kontrolli ja järelevalve käigus. Huxley aga kartis, et valitsejad võivad taibata, et märksa tõhusam sotsiaalse kontrolli vahend kui seadused ja sund, on meelelahutus. Keeni raamatutest selgub, et interneti leiutamisega koos saime ühekorraga mõlemad luupainajad: ühelt poolt riikide ja suurkorporatsioonide kontrolli. Ja teisalt sõltuvuse igasugustest sotsiaalvõrgustikest, äppidest jms, mis samamoodi, kui Huxley välja mõeldud, teoreetiline narkootikum, omab "kõike nii kristluse kui alkoholi pakutavat ühekorraga, kuid ilma mitte ühegi kahjuliku tagajärjeta".

Küll ilmnevad tagajärjed ühiskonnas laiemalt. Mõistagi omandavad nii Keeni raamatud kui tänane ettekanne väärtuse kasvõi hiljutise Facebooki skandaali taustal, kus "üllatuslikult" selgus, et 50 mln kasutaja andmed on lekkinud ühe erakompanii kätte – võimalik, et USA presidendi Donald Trumpi valimiskampaania hüvanguks.

Eesti on otsekui loodud kohaks, kus tulevik juhtub esimesena.

Sel taustal võis Andrew Keeni esinemisest tänasel e-valitsemise konverentsil oodata sarkastilist ettekannet ning suuremas osas see ka selliseks osutus. Tõsi: nii Eesti kui Singapur leidsid oma e-riigi või e-ühiskonna ülesehituse poolest ettekandja silmis siiski armu ning Eesti kohta leidus tal nii mõnigi kompliment. "Isegi e-ajastul loeb geograafia asukoht. Eesti on otsekui loodud kohaks, kus tulevik juhtub esimesena," viitas ta paiknemisele ida ja lääne vahel. Hüüdlause tuleviku esimesena juhtumisest leidis ta meie lennujaamast.

Mõistagi rääkis Keen digimaailmas kogutud andmetest kui relvadest ja kui valitsemisvahenditest. "Tehnoloogia mõjutab kõike: majandust ja loomulikult poliitikat," märkis ta. "Ajalugu teevad siiski inimesed, kes mõtlevad teisiti," viitas ta tehnoloogia tasalülitavale toimele. "Mõned väidavad, et andmed on uus väärtus, uus valuuta. Suurkorporatsioonid nagu Google, Facebook jt on väärtuslikud, sest nad koondavad andmete massi. Valitsused omakorda püüavad andmevooge suunata endi huvides."

Verd, higi ja pisaraid

Ta tõi välja neli mudelit, kuidas riigivõim andmeid kasutab. "Hiina mudel kindlustab efektiivsuse, kuid see on kõige vähem demokraatlikum," rääkis ta. "Inimesed teevad kõike märkamatu kontrolli all, ja kui nad pole poliitkorrektsed, võivad nad saada karistada." Keeni sõnul iseloomustab mõndagi digiühiskonda ka laiemalt suundumus, et kõik on teada, ka intiimseimad pisiasjad. "Meie ideed, seksuaalsus: kõik on teada. See on hirmus mudel, sest annab ülevaate, kes me oleme, mis toimub meie ees, kõigest sellest, mis muudab meid inimesteks."

Veel üks võimalus on haarata andmed endi riigikaitse kasutusse nagu relvad: sellise poliitika näitena tõi ta Venemaa. Kolmas mudel on Lääne demokraatlike riikide oma: "Selles mudelis ei saa keegi üldse aru, mis toimub." Kuigi kedagi teisitimõtlemise pärast otseselt ei ahistata, süveneb ühiskondades irdumine silmast-silma suhtlemisest ja vastastikune umbusaldus. Soojemat suhtumist leidiski Keeni silmis vaid Singapur ja Eesti. Ja miks: ühiskonnas siiski pigem usaldatakse võimu ja inimestel on õigus privaatsusele – vähemalt püütakse seda tagada. Teiseks, et internetis ei lubata toimetada anonüümselt, isegi anonüümset kommenteerimisest jääb jälg maha.

Keen esitas üldise küsimuse: "Kuidas me teame, et valitsus ei muutu Hiinaks, kuidas me saame olla kindlad, et andmeid ei kasutata sõjapidamiseks?" Sisuliselt on Lääne valitsused tema arvates andmekogumise suurkontsernide võimu piirata üritades sattunud oma ideedega moraalsesse pankrotti ja ühiskond viskleb nagu auto tulede vihku sattunud jänes, suutmata väljapääsu leida ja tormates sinna, kuhu tuled näitavad. Sel taustal võikski Keeni arvates peituda Eesti ja Singapuri šanss: näidata, et võib ka teisiti ehk püüda üles ehitada ausamat ja läbipaistvamat e-riiki.

Muuseas meenutas Keen pisut iroonilises võtmest kohtumist eesti eelmise presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, kes oli talle rääkinud, et tegelikult enam polegi võimalik tagasiteed ja et USA massiivse üleilmse jälitustegevuse avalikustanud Edward Snowdenit ei saa õigustada. Keen seda seisukohta ilmselt ei jaga.

Aga üldiselt ennustab Keen digiilmas edaspidi toimuvaga seoses, nagu Churchill, vaid higi, verd ja pisaraid. 

Laadimine...Laadimine...