"Rääkimine on võtmesõna lapse heaolu puhul – püüda mõista, mida see tähendab, mida ta räägib," ütles Tartu ülikooli dotsent Dagmar Kutsar ülelinnalisel konverentsil "Turvaline Tallinn X", mis seekord keskendub lastega seonduvatele teemadele.
Tartu ülikooli dotsendi Dagmar Kutsari sõnul sai ta augustis teada, et lapsi vaadatakse kui uuenduste allikaid.
“Küsides lastelt nende elu kohta, võime saada vastuseid, mis meile ei meeldi või mis on üllatavad,” rääkis ta. “Kuulates lapsi võib leida uusi lahendusi. Norra professor ütles, et lapsed on uuenduste reservuaarid. Kui me töötame välja uusi asju, siis üritame segada kogemust, mida me juba teame. Lapse puhul ei ole pikka kogemuste kogumise aega olnud, nende uuendused tulevad igapäevastest olukordadest, kui nad ise otsivad lahendusi. Kuulake lapsi, püüdke mõista ja arvestada.”
Dotsent Kutsar: “Heaolu mõõtmine on pikka aega olnud objektiivse heaolu mõõtmine. Mis välja paistab? Kui palju on sünde, milline on suremus, koolist väljalangemine – samamoodi on mõõdetud ka täiskasvanute heaolu.
Kuidas lapsel läheb?
Edasi läks uuring selles suunas, et see muutus elukvaliteedi uuringuteks. 1990. keskel avastati, et lapsed on siin ja praegu, nad on tulevased täiskasvanud. Nad on olemas kogu aeg ja me peaksime uurima, kuidas neil on. Oleme teinud kõik selleks, et temast saaks õnnelik täiskasvanu ja tubli tööinimene. Et nad selliseks kasvaksid, on oluline, et ehituskivid oleksid head. Selle sajandi algul leiti uus paradigma laste heaolu uurimiseks. See on midagi uut, et me küsime, kuidas tal läheb seetõttu, et tal pole ühtegi õde-venda.
Uut paradigma toetas laste õiguste konventsioon – see loob raamistiku laste heaolu mõistmiseks. Tegime 8-aastaste laste andmete analüüsi, tuli välja, mida paremaks nad oma elu hindasid, seda rohkem oli nende õigusi järgitud.
Subjektiivne heaolu tähendab püüdluste saavutamise potentsiaali. Laste puhul on palju hinnanguid 10 või 9, kui hinnang on kaheksast allapoole, siis hakkad juba mõtlema, mis selle lapse elus lahti on. Täiskasvanutel on see number 7 – aga siin võib olla ka juhuslikkuse mõju. Sel päeval on midagi juhtunud. Kui inimese elus on pidevalt midagi halba, siis ta paneb püsivalt hindeid alla 8. Kui subjektiivse heaolu hinnang on madal, siis võime öelda, et tema elu erinevates valdkondades on raskused, mis tekitavad lastes sügavat kurvameelsust ja ta võib olla suitsidaalne.
10- ja 12-aastaste seast küsiti, kui õnnelikud nad on kahe viimase nädala jooksul olnud. 10-aastaste seas on õnnelikke rohkem kui 12-aastaste seas. Subjektiivne hinnang väheneb aastatega, 18-aastasteks saamiseks on see juba lähedane täiskasvanute hinnangule.
Kas see, kui rikas on riik, mõjutab inimeste õnnelikkust. Laste jaoks on olulisem midagi muud kui riigi rikkus. Laste õnnelikkus käib teisi radu pidi kui täiskasvanu oma. Seda me ei oleks teadnud, kui me ei oleks laste käest küsinud.
10-aastaste puhul on üleüldine keskmine hinnang 9 punkti. Eesti on veidi keskmisest kõrgem. Albaania, Kreeka, Malta, Norra, Poola, seal on lapsed keskmisest õnnelikumad. Bangladesh ja paljud teised maad on keskmisest allpool.
Mis on lapse jaoks heaolu? Mis on tähtis?
Tema ise on kõige tähtsam. Pere, sõbrad, kool: head hinded ja sõbrad.
Lapsele, kellel on side maaga, on väga tähtis lemmikloom, suhted, puhas õhk, pere ja sugulased.
Aga Tallinn võrdluses muu Eestiga – väga dramaatilist ei olnud. Tallinnas on koduümbrus vähem turvaline kui mujal Eestis. Vene keelt rääkivad lapsed on vähem nõus, et nende koduümbrus on turvaline.
Emotsionaalne heaolu: saime kolm gruppi, esimene grupp, kelle tundmustes on valdavalt olnud helged tunded. Neid on Tallinnas pisut vähem kui mujal Eestis (37% versus 43%).
Teine grupp, neil oli esindatud apaatsus ja tüdimus.
Muret tekitav on kolmas grupp, kellel on valdavalt negatiivsed tunded olnud viimase kahe nädala jooksul. Neil pole kedagi, keda nad usaldaksid. Tallinnas on viiendik lapsi, kes kogesid kahe viimase nädala jooksul rohkem negatiivseid emotsioone. Mujal Eestis 13%.
Tänaste laste kohtlemine mõjutab järgmisi põlvkondi
Väga positiivsed üle Eesti moodustavad 41%. Positiivseid, kuid pinges ehk tüdinuid on kokku umbes 40% ringis. 15% on selliseid, kes tegelikult on hädas. Nende eluga rahulolek on ainult 5,8. Uurijad ütlevad, et see on juba ohtlik, peaasi, et nad ei jääks tähelepanuta.
Keskendume lapse haavatavusele, kust ta kogub negatiivsust.
Lapsed sünnivad oma peredesse, neil ei ole valikut, millistele vanematele nad sünnivad. Osad lapsed on ühiskonna kesksel positsioonil, positiivsed ja rõõmsad, teised jäävad ühiskonna kesksusest kõrvale tulenevalt sellest, milline on nende perekond: tervis, oskused, omavahelised suhted – see määrab lapse positsiooni ühiskonnas.
Võiks arvata, et kehvast perest lapsest saab ka kehvas seisus täiskasvanu, tema oma lapsed taastoodavad seda ühiskonda. Neil on ka püüdluste lagi madalam, näiteks ei ole raha huviharidusega tegelemiseks. Kui peres juhtub midagi, siis kukuvad nad koos läbi põranda, kaasaarvatud laps. Laps on aktiivne, oskab ja suudab luua eesmärke, nad saavad aru, kuidas asjad on. Toetades last saame aidata teda välja positsioonist, mis on talle tema peresse sündimise kaudu omistatud. Kuidas koheldakse lapsi siin ja praegu, mõjutab, kuidas ta omakorda suhtleb järgmise laste põlvkonnaga.”
