Eesti lapsed loevad inglisekeelset kirjandust rohkem kui eestikeelset

"Me kasvatame inimesi, sellel pole vahet, kelleks ta läheb hiljem edasi õppima," rääkis Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liige Anu Kell, et mõned inimesed ei võtagi peale põhikooli mitte ühtegi raamatut kätte, mispärast peaks juba varakult tagama piisavalt tugeva kultuurilise põhja.

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv
Eesti

Eesti lapsed loevad inglisekeelset kirjandust rohkem kui eestikeelset

Sandra Lepik

"Me kasvatame inimesi, sellel pole vahet, kelleks ta läheb hiljem edasi õppima," rääkis Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi liige Anu Kell, et mõned inimesed ei võtagi peale põhikooli mitte ühtegi raamatut kätte, mispärast peaks juba varakult tagama piisavalt tugeva kultuurilise põhja.

Täna toimus Eesti Rahvusraamatukogus Tammsaare sünniaastapäeva raames ümarlaud, kus arutleti, kas eesti kirjandus on lahkumas koolidest. 

Ümarlaual täheldati, et küsimus ei ole laste lugemuse vähenemises, vaid hoopis selles, mida loetakse. "Ma olen õpetajana pidanud kogu aeg kohanema, et õpilasel oleks lugemishuvi, et ta tahaks üldse lugeda," rääkis haridus- ja teadusministeeriumist Mihkel Rebane. "Öelda seda, et nad loevad täna vähem, ei ole õige," selgitas Rebane, et küsimus on selles, mida lapsed loevad. "Meie mure on, et nad ei loe piisavalt eesti kirjandust, mitte kas ja mida nad üldse loevad."

Inglisekeelset kirjandust eelistatakse eestikeelsele

Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja Ivika Heina sõnul loevad õpilased koolides rohkem inglisekeelset kirjandust kui eestikeelset. "Nad ei loe mvähem, vaid nad loevad lihtsalt inglisekeelset kirjandust," tõdes Heina, et sellele ei saa kätt ette panna. 

Eesti kirjanduse loetavust laste seas määrab suuresti lisaks õppekavale ka variõppekava ehk kõik need tegurid, millega satutakse kokku väljaspool kooli. 

"Koolidel on väga suur väljakutse, et õpilased ka eestikeelset kirjandust loeksid. Siin annab teha muutusi õppekavas, kuid seda mõjutab ka ühiskond tervikuna," selgitas Heina. 

"Probleem on ka selles, et meie koolisüsteem liigub selles suunas, et õpilastel oleks võimalikult lihtne, vähem töid ning aina kergemad ülesanded," tõdes Kell. "Kui me teeme keskkonna õpilastele võimalikult mugavaks, siis minnaksegi mugavuse teed."

"Julgen kindlalt öelda, et ei ole õpetajat, kes kohustaks raamatu "Tõde ja õigus" viie osa lugemist," nentis Kell, et osades koolides ei loeta isegi raamatu esimest osa. 

Kirjanduse õppekava on segane

"Kahtlemata on ainekavades eesti kirjandust, aga see ei ole piisavalt süsteemne. Kirjanduse käsitlus on segane ja õpilasel ei tekigi süsteemi, et millisel ajal millist teksti kirjutati," tõi Kell näite, et tuntud eesti proosakirjanik Jaan Kross on eesti koolidest üsna kadunud. 

Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi liige Rein Veidemann tõi välja, et tänapäeval elatakse tehnoloogilise karkude süsteemil, mistõttu ei vaevuta piisavalt kirjandusega vaeva nägema. "Netist otsida oskavad kõik, aga see osa kirjandusest, mis peaks pähe jääma, seda on väga vähe."   

Eesti kirjanduse loetus koolides sõltub eelkõige ka sellest, kuivõrd kättesaadavad on kirjanike teosed õpilastele. "Palju on koole, kus on ilusad raamatukogud. Muret tekitab asjaolu, et osades koolides on raamatukogud sattunud löögi alla," rääkis Lääne Maakonna Keskraamatukogu eest Jaanus Kõuts, et osad koolid on oma raamatukogu kaotanud.  

"Mina usun, et lugemine on õpilaste jaoks suurimaid arengumootoreid ja teeb muret küll, et osades koolides võetakse see võimalus lastelt ära," nentis Kõuts. 

Kirjanduse kaudu tuleb keele teadmine

"Nüüd on käes see aeg, kus tuleb eesti keele ja kirjanduse tundide arvu suurendada," kinnitas Hein. Hetkel on gümaasiumites viis kohustuslikku kirjanduse kursust. "Minu sügav veendumus on, et kirjanduse kaudu tuleb ka keele teadmine," arutles Hein, et viis kohustusliku kirjanduse kursust on ilmselgelt liiga vähe. 

"Kui tahe on selge ja tundide arv kirjanduses ära põhjendatakse, on loomulikult kõik võimalik," ütles Rebane, et eesti keele ja kirjanduse tundide arv ei ole otseselt kivisse raiutud. "Isiklikult ma ei ole seda usku, et suurendades kvantiteeti suurendame kvaliteeti."

Lugemise puhul ei ole esmatähtis, mis raamatuid loetakse. "Kirjanduse kaudu õpib inimene mõtlema, tal tekib kriitiline mõtlemine. Kui see puudub, siis ei saa temast mitte ühegi ala spetsialist," selgitas Kell. 

"Me kasvatame inimesi, sellel pole vahet, kelleks ta läheb hiljem edasi õppima," rääkis Kell, et mõned inimesed ei võtagi peale põhikooli mitte ühtegi raamatut kätte, mispärast peaks juba varakult tagama piisavalt tugeva kultuurilise põhja.

Kirjandus õpetab inimest mõtlema

"Massiivselt tunde suurendada ei ole ka õige, kuid võibolla saaks matemaatika tohutut kursuste arvu vähendada kirjanduse huvides," lisas Kell, et ka õpetajast sõltub õpilaste huvi kirjanduse vastu. "On neid, kes kahe tunniga nädalas suudavad inimesed mõtlema panna, käivad teatrites ja teevad muid lisategevusi. On neid, kes piirduvad miinimumiga," ütles Kell, et seda miinimumi läbides peaks olema tagatud õpilastele tugevad baasteadmised. 

"Meie kultuur, sealhulgas kirjanduskultuur, saab elada ainult maailmakultuuri pideval tõlkimisel eesti keelde," lisas Veidemann, et kirjanduse ja ühiskonna suhet vahendab kool. 

Veidemann näeb lahendusena uute lugemike loomist, mis hõlmaksid eesti kultuuri tüvitekste. "Keeleõpe algab tekstide kaudu," kinnitas Veidemann. 

Lugevust tuleb suurendada

Kõuts usub, et raamatute lugemine aitab lastel selgusele jõuda ning leida maailmas oma koha. "Lugemine aitab seda teed iseenesest käia, iseennast üles leida," rääkis Kõuts, et lapsevanemad saavad valida kooli, kus toetatakse lapse arengut maksimaalselt. 

Kõige rohkem loevad lapsed esimeses kooliastmes ehk algklassides ja kolmandas kooliastmes ehk gümnaasiumis. Teises kooliastmes ehk põhikoolis on lugemises mõõn, mis on tingitud peamiselt huvide muutumisest. "Kuid põhikooli lastele kirjutatakse raamatuid ka kõige vähem," selgitas Kõuts, et raamatuid kirjutatakse eelkõige väiksematele lastele ja romaane noortele.  

Elust enesest tõi Kõuts näite, kuidas noori ahvatlevad lugema ilusad ja mugavad raamatukogud. "Toome vahendid õpilastele käe ulatusse. See ei juhtu piitsaga, vaid präänikuga," kinnitas Kõuts, et boonusena ei oleks see ka kuigi ressursimahukas. 

Samuti aitaks eesti kirjanduse toetusele koolides kaasa klassika visualiseerimine, näiteks kirjanikest dokumentaalide näitamine. "Visuaalkultuur, kirjanduse tutvustamine ja selgitamine filmi näol on võimalus, mis on meil juba olemas," ütles Veidemann. 

Laadimine...Laadimine...