Ekspert: reisiteatmikes on varsti hoiatus rassistlike rünnete eest

Inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise eksperdi Kelly Grossthali hinnangul võib praeguse olukorra jätkudes ja süvenedes ilmuda maailma reisiteatmikesse Eesti kohta hoiatus "Ettevaatust rassistlike rünnakute eest!".

Pilt: Scanpix

Ekspert: reisiteatmikes on varsti hoiatus rassistlike rünnete eest

Inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise eksperdi Kelly Grossthali hinnangul võib praeguse olukorra jätkudes ja süvenedes ilmuda maailma reisiteatmikesse Eesti kohta hoiatus "Ettevaatust rassistlike rünnakute eest!".

Grossthal ütles intervjuus, et turisti käsiraamatusse sellise hoiatuse ilmumine pole sugugi vähetõenäoline, ent see sõltub ennekõike meist endist ja neist, kes osalevad avalikus ruumis, vahendas BNS Eesti Päevalehte.

Kommenteerides Eesti õhuväe ülema Jaak Tarieni äsjast teadet, et Eestis kuulevad rassistlikke märkusi isegi meid kaitsma tulnud mustanahalised USA sõdurid, ütles Grossthal, et aasta alguses või kevadel, oleks ta olnud selle üle üllatunud. "Aga kui vaatame, mis toimus hiliskevadel, suvel ja sügise hakul, siis enam mitte. Inimesed pöörduvad inimõiguste keskuse poole tihti samasuguste muredega: neid on tänaval, internetikeskkonnas või isegi tööl ja meditsiinisektoris nende nahavärvi pärast rünnatud," lausus ta.

Verbaalse või füüsilise rünnaku alla sattunud mustanahalised hakkavad alles pärast mitut juhtumit abi otsima. "Meie poole pöördutakse ennekõike siis, kui toimunud on mitu intsidenti. Pole olnud sellist juhtumit, kus kellegi peale on bussis viltu vaadatud või teda solvatud ainult üks kord, mille tõttu ta pöördub kohe meie poole. Tavaliselt on olnud kuude vältel mitu intsidenti, mistõttu mustanahaline inimene hakkab abi otsima. Meie juurde jõutakse tihti siis, kui politseis on juba käidud ja seal pole juhtumit menetlusse võetud või on olnud mingid kommunikatsiooniprobleemid," rääkis Grossthal.

Inimõiguste keskuse juhi sõnul peavad Eestis mõnitamist taluma Eesti naised, kellel on mulattidest lapsed. Nemad peavad bussides väga sageli taluma mõnitamist stiilis "miks sa astusid suguühtesse teisest rassist inimesega". Neid nimetatakse litsideks ja muud seesugust.

Grossthali sõnul pole ründajad sugugi niinimetatud skinheedid. "Need, kes avalikus ruumis üksnes nahavärvi pärast kedagi ründavad, on terve meie ühiskonna läbilõige. Teinekord ründavad nii öelda täiesti korralikud inimesed. Ohvrite hulgast eristuvad mulattidest lastega naised, kes peavad kuulama seksuaalelu puudutavaid loenguid. Näiteks üks ema oli oma mulatist lapsega Vabaduse väljakul vabaõhuüritusel. Tema juurde tuli viisaka välimusega ja ülikonnas keskealine mees, kes hakkas moraali lugema, kellega tohib lapsi saada ja kellega mitte," rääkis Grossthal.

Inimõiguste keskuse eksperdi sõnul on rassistlike rünnakute sagenemise taga vaenuõhutamise ja vihakõne normaliseerumine. "Mingi aeg peeti vihakõnet kuskil portaalide kommentaariumides, aga teatud erakondlikel põhjustel on mõned avaliku elu tegelased muutnud vihaõhutamise igapäevase ühiskondliku debati osaks. Karta on, et see on andnud ka tavalistele inimestele julgust kasutada samasugust retoorikat. Lääneriikide praktika järgi võib öelda, et vaenuõhutamise mittekeelustamine ja passiivsus viib viimaks selleni, et vihakuriteod pole enam kaugel," sõnas Grossthal.

Ka mustanahalised tudengid ei soovi tema sõnul pärast kooli lõpetamist enam siia jääda või soovivad sootuks õpingud katkestada. "Oleme rääkinud paljude õppejõudude ja tudengitega, kes on öelnud, et ei taha rassistlike rünnakute tõttu järgmiseks õppeaastaks Eestisse jääda. Neid lugusid on ja nende ees ei tohi silmi kinni panna!"

Eesti inimõiguste keskus uuris afrofoobia võimalikku levikut ja muresid. Selleks tehti 20 intervjuud ja kasutati desk research’i meetodit, ehk süstemaatilist avalikustatud andmete kogumist ja analüüsi. Uuring puudutas ajavahemikku 2014. aaasta märtsist 2015. aaasta märtsini.

Laadimine...Laadimine...