ELMO NÜGANEN KULTUSFILMIST MANDARIINID: Õnneks ei ole minul endal tulnud inimese pihta tulistada

Tallinna päevade ürituste raames Peterburis näidati Eesti-Gruusia koostöös valminud sõjafilmi Mandariinid (2013). "Ei usu, et ma selles filmis oleksin kaasa teinud, ma ei usu, et ma siis üldse oleksin filme teinud," ütles üks peaosatäitja Elmo Nüganen pärast linastust lühiintervjuus, et kuigi ta pidi omal ajal N armees teenima, pole tal endal kunagi tulnud õnneks inimese pihta tulistada.

Pilt: Albert Truuväärt

ELMO NÜGANEN KULTUSFILMIST MANDARIINID: Õnneks ei ole minul endal tulnud inimese pihta tulistada (1)

Virkko Lepassalu

Tallinna päevade ürituste raames Peterburis näidati Eesti-Gruusia koostöös valminud sõjafilmi Mandariinid (2013). "Ei usu, et ma selles filmis oleksin kaasa teinud, ma ei usu, et ma siis üldse oleksin filme teinud," ütles üks peaosatäitja Elmo Nüganen pärast linastust lühiintervjuus, et kuigi ta pidi omal ajal N armees teenima, pole tal endal kunagi tulnud õnneks inimese pihta tulistada.

Mandariinid räägib teatavasti sõjasündmustest 1992. aastal Abhaasias, kus põline eestlaste küla on tühjaks jäänud. Abhaasid on tõstnud relvad, et Gruusiast eralduda ja eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud. Külla on jäänud vaid väärikas vanuses Ivo (Lembit Ulfsak). Ka tema naaber Margus (Elmo Nüganen) kavatseb Eestisse sõita, kuid enne mandariinisaagi ära korjata. Siis aga satuvad abhaasid ja grusiinid eesti külas tulevahetusse ning Ivo ravib terveks kaks lahingus haavata saanud vaenlast: abhaaside poolel sõdinud palgasõdurist tšetšeeni ja noorukese grusiini, kes enne relva haaramist töötas näitlejana.

Universaalselt üldinimlik film

Just siis, kui lepitamatud vaenlased, kellest üks lisaks moslem ja teine kristlane, pärast vaevarikast ihu ja hinge praavitamist leppimise märke hakkavad ilmutama, tekib konflikt kolmanda osapoolega ehk Vene sõjaväelastega. Grusiin hukkub tulevahetuses. Kokku läbib filmi seega viis rahvust: eestlased, tšetšeenid, abhaasid, venelased ja grusiinlased. Vene vaataja võib saalis ette heita, et eestlasi on neist viiest rahvast ainsana üsna mõistlikena kujutatud. Samas mõjub Nüganeni kehastatud külamees, vaatamata oma abivalmidusele oma talupoegliku hoole tõttu kohati grotesksena, või optimistlikumalt väljendudes ürgeestlaslikuna. Käigu sõda, või juhtugu mis tahes, tema peab oma saagi saama kokku kogutud.

"Täna oli mul umbes 50. kord seda filmi vaadata, üksi ma seda üldiselt ei vaata," rääkis Nüganen Pealinnale. "Erinevates kontekstides on huvitav filmi uuesti näha. Minu jaoks on see puudutav, kui see vaatajat puudutab, mina olen ainult üks väike osa sellest filmist."

Nüganeni ütlust mööda on see film niivõrd universaalselt üldinimlik, et läheb korda kõigile, sõltumata rahvusest: "Kõik naeravad samade kohtade peal, või nutavad – kui nutavad. Eestlased, grusiinid venelased… Vahet pole. Aeg muutub meie ümber. Ma arvan, et see film läheb ajaga paremaks, sest mitte see film ei muutu, vaid aeg muutub. Just inimeste käsitlus filmis on oluline… Siin ei ole püütud teha uuendatud filmikunsti, püüda juurutada uusi arusaamu maailmast."

Venemaal võiks näidata rohkem Eesti filme

Seega on Nüganen seda usku näitleja ning lavastaja, kes usub lihtsatesse inimlikesse lugudesse. Nüganeni arvates ei peaks hea film tingimusteta kõigile meeldima, vaid peaks puudutama – olgu see puudutus inimese jaoks kasvõi miinusmärgiline. Kuigi Mandariine on Venemaal palju kordi näidatud, võiks Nüganeni arvates Venemaal näidatavate Eesti või Eesti osalusega filmide nimekiri olla palju pikem: "Ma arvan, et väga paljud filmid, võib-olla isegi kõik Eesti filmid sobiksid ka Vene auditooriumile, ühed filmid puudutavad ühel moel, mõned teisel, saalist võib mõni inimene püsti tõusta ja küsida, miks te nii näitate?! See ei olnud ju hoopiski nii! See oli hoopis teistmoodi! "Nimed marmortahvlil" või "1944" võivad Vene auditooriumile mõjuda nii, et kuulge, misasja!"

Seega on püüd auditooriumile meeldida või talle pugeda viimane, milles Nüganeni kui kunstnikku võib süüdistada.

Ent kas siis, kui Elmo Nüganenil oleks kunagi endal tulnud mingis situatsioonis inimese pihta tulistada - kas ta siis oleks osalenud selles Lembit Ulfsaki määratluses patsifistlikus filmis? Kuivõrd lask inimese pihta – sõjast rääkimata - muudab laskja elu maailmapilti, kuigi see on ilmselt väga individuaalne? Nüganeni arvates muudab lask inimese pihta kõike.

"Relva käes hoidmises ei ole küsimus, küsimus on selles hetkes, kui sa vajutad päästikule," mõtiskles Nüganen. "Mina seda teinud ei ole, kuigi olen N armees teeninud. Üks asi on vajutada päästikule laketiirus, hoopis teine, kui su vastus on inimene. Vaat selles on küsimus. Ma ei usu et ma siis selles filmis oleksin kaasa teinud. Ma ei usu, et ma siis üldse oleksin filme teinud."

Saalist küsiti Nüganenilt pärast filmi palju küsimusi ja oli näha, et publik oli ilmselgelt liigutatud. Tunti huvi võttepaikade, stsenaariumi kujunemise jms kohta. Võib tunduda kummaline – Eesti väiksuse juures - aga Nüganen ja Lembit Ulfsak olid isiklikult tutvunud alles Mandariinide võtetel. Kokku kestsid need kolm nädalat. Hiljem olid nad koos mänginud Linnateatri lavastuses "Tagasitulek isa juurde".

"Mul on tunne, et ta andis laval märku, et mängib viimaseid kordi," rääkis Nüganen Ulfsakist. Eesti kino legend ja Mandariinide üks peategelane neljast lahkus 22. märtsil 2017.

Mandariinid oli valitud esimese Eesti päritolu filmina parima mitte inglise keelse filmi Kuldgloobuse nominendiks. Samuti ka parima võõrkeelse filmi Oscari nominendiks.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...