Endine ajakirjandusjuht: me rahuldame vampiirlikku verejanu

Meediakontsernide teineteisele turuheitluses ärapanemise taustal tuleb ajakirjanikul uskuda, et tema sõna on vaba ja teda lihtsalt ei kasutata ära kui sõdurit selles heitluses.  

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv

Endine ajakirjandusjuht: me rahuldame vampiirlikku verejanu (1)

Virkko Lepassalu

Meediakontsernide teineteisele turuheitluses ärapanemise taustal tuleb ajakirjanikul uskuda, et tema sõna on vaba ja teda lihtsalt ei kasutata ära kui sõdurit selles heitluses.  

Killukesed Eesti kahe suure meediagrupi, Postimehe ja Ekspressi kemplemise ajaloost jätavad mulje, et poliitiline erapooletus on küll viimane, mille tagamisega nende juhid on vaeva näinud. Teisisõnu, kui president Kersti Kaljulaid näeb Eestis probleeme sõnavabadusega, võiks ta heita pilgu lähemasse ajakirjandusajalukku.


Kui meenutada üht nüanssi, siis 2005. a veebruaris võis Eestis kohata harva esinevat poliitilist üksmeelt: viie erakonna juhid saatsid Oslosse, Postimehe toonase omanikfirma Schibstedi peakontorisse kaebekirja. Isamaaliidu, Keskerakonna, Rahvaliidu, Res Publica ja sotsiaaldemokraatide juhtfiguurid süüdistasid Postimeest kallutatuses ja ühe erakonna lembuses.


Mõistagi ei soovinud Schibsted Postimehe toimetuspoliitikasse sekkuda. Postimehe ja Mart Kadastiku kritiseerimisse lülitus toona ka konkureeriva meediakontserni omanik Hans H. Luik. Õieti oligi tüli saanud alguse konkurentlehe ehk Eesti Päevalehe teatest, et Postimehe peatoimetajat kasutatakse ära Reformierakonna huvides.


Kuigi toona leidus ka kultuuritegelasi, kes Postimeest kaitsma asusid, toimusid nii Postimehe omanikuvahetus kui ka Mart Kadastiku lahkumine ja Reformierakonna võimust ilma jäämine üsna sümboolselt samal ajaperioodil ehk 2015-16. Praegu moodne teema ehk meediajuhi eelistustest tekkiv ajakirjanike enesetsensuur ei tulnud mõistagi jutuks.


Oma mälestustes "Nüüd ma siis kirjutan" kirjeldab Kadastik Postimehe elu jätkumist uue omaniku ehk suures osas ravimikaubanduse kaudu tuntud Margus Linnamäe käe all. "Postimehel peab olema oma hoiak," oli Linnamäe Kadastikule öelnud, ilmutades ühtlasi valmidust meedia tegevjuhtimises kaasa lüüa. Kui nüüd mälestusteraamatu üsna kibestunud lõpuosa välja arvata, siis sellega ta meie valgustamise Postimehe siseelust laias laastus ka lõpetab.


"Kaitsen meediat, viimase veretilgani kaitsen, aga ma kaitsen ju seda, mida ma enam ei armasta ja mida ongi võimatu armastada," kirjutas Kadastik. Eriti just tema raamatu lõpuosast jääb kõlama kibedus.


Kadastik viitab Rootsi Lundi ülikooli professori Peter Dahlgreni mõttele, et on tekkinud vähemus, kes on informeeritud, ja enamus, kelle meel on lahutatud. Kui halbu uudiseid napib, siis nopime need üles blogidest või Facebookist, kasvõi ühe lausejupi, peaasi, et see kellelegi haiget teeks. /.../ ning asetame selle hellalt veebiväljaande esiküljele teadmises, et teiste inimeste valu ja kannatused rahuldavad tuhandete lugejate vampiirlikku verejanu. /.../ Kui tulevad klikid, siis tuleb reklaamiraha."


Hans H. Luige lugu pole veel raamatuna ilmavalgust näinud. Teda, tema meediakontserni siseelu, isikliku äri mässimist ümber oma meedia või vastupidi, kritiseeriti armutult vastupanukultuuri projektina mõeldud võrguleheküljel nihilist.fm. Otse öeldes: tegu oli räige pasunasse lajatamisega. Mõnelegi Ekspressi ja Luige antipoodile, nagu kasvõi ärimees Tõnis Haavelile olid antud piiramatud võimalused "lasta tõde teistmoodi paista".


Kaur Kenderi veetud ja tänaseks lõpetatud projektist, "tekstide youtube´ist", oli olnud suures vaimustuses Margus Linnamäe. Ta oli pidanud plaani see lausa Postimehega ühendada. Võib vaid mõistatada, kas siirast poolehoiust, konkurendile ärategemise rõõmust või millestki kolmandast.
Kontsernide üksteisele turuheitluses ärapanemise taustal tuleb ajakirjanikul uskuda, et tema sõna on vaba.


Nõnda nagu tavaks, on meediajuhid süüdistusi "ajakirjandusliku võimu kuritarvitamises" eitanud. Ehkki Kadastik möönis ausalt oma kibestumist meedia suhtes. Ometi oli ta ise kontserni just taolisena üles ehitanud.


Meediauurija, endine uuriv ajakirjanik Raivo Palmaru viitab, et vaba ajakirjandus on seotud kindlate väärtuste ja praktikatega: objektiivsus, erapooletus, sõltumatus, tasakaalustatus, oma arvamuse välistamine jms.


Eesti ajakirjanduse häda on olnud, et ei ole usutud, et need väärtused müüki tõstavad. Nõnda nagu Kadastik kibedusemaiguga täheldas: "Me tuleme publikule vastu ja toidame negatiivsust, primitiivsust, populismi."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...