Estonia katastroofist möödus 22 aastat

Täna möödus 22 aastat ööst, mil uppus Tallinnast Stockholmi teel olnud parvlaev Estonia 989 inimesega pardal. Traditsiooniliselt kogunesid hukkunute lähedased ja sõbrad sel päeval Estonia mälestusmärgi juurde Paksu Margareeta juures.

Pilt: Urmas Kaldmaa

Estonia katastroofist möödus 22 aastat

Urmas Kaldmaa

Täna möödus 22 aastat ööst, mil uppus Tallinnast Stockholmi teel olnud parvlaev Estonia 989 inimesega pardal. Traditsiooniliselt kogunesid hukkunute lähedased ja sõbrad sel päeval Estonia mälestusmärgi juurde Paksu Margareeta juures.

Mängis puhkpilliorkester ja päevakohased sõnad ütles Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu. Tänavu oli mälestusmärgi juurde tulnud sadakond inimest, kes asetasid mälestusmärgi juurde küünlad, lilled ja pärjad. Nende hulgas oli ka Tallinnas elav Ants (78).

"Olen püüdnud tulla siia sel päeval igal aastal," rääkis vennapoja kaotanud Ants (78). "Kaks korda on vahele jäänud. Ükskord käisin lapselapse pulmas ja teine kord ei lubanud tulla tervis. Vennapoeg oli mulle peaaegu poja eest, sest tema lapsepõlves olime väga palju koos. Ma ei taha enam arutada selle üle, mis tol ööl juhtus ja miks juhtus. Kusagile kuklasse jääb nähtavasti igaveseks küsimus, et kas kõik ikka oli täpselt nii, nagu katastroofi uurinud komisjoni järeldustes oli, aga ma ei vaeva ja ei taha vaevata oma pead selliste küsimuste üle. Eluga tuleb edasi minna."

---

Mis juhtus?

"Estonia" uppus Läänemerel  28. septembril 1994 kella 0.55 ja 2.03 vahel. 989 pardal olnust päästeti 137, hukkus 852 inimest. Vaid 95 hukkunu surnukehad leiti. Laevahuku uurimise rahvusvahelise komisjoni lõpparuande kohaselt tõmbas tormis lahti rebenenud vöörivisiir kaasa sellega ehituslikult seotud rambi, mille tagajärjel pääses vesi laeva. Estonia katastroof on suurima ohvrite arvuga rahuaegne laevahukk Läänemerel. Sügavus on laevahuku paigas 70-80 meetrit.

Laevahuku uurimise rahvusvahelise komisjoni lõpparuande kohaselt tõmbas tormis lahti rebenenud vöörivisiir kaasa sellega ehituslikult seotud rambi, mistõttu pääses vesi autotekile ja ujutas selle üle.[1] Laeva vöörivisiir asus ametivõimude teatel vrakist umbes miili kaugusel läänes, koordinaatidel 59° 23′ 0″ N, 21° 39′ 12″ E.[2] Visiir tõsteti 1994. aasta novembris õnnetuse põhjuste uurimiseks pinnale ning viidi Soome Hankosse. 1999. aastal andis uurimiskomisjon visiiri üle Rootsi meremuuseumile ning see oli 2002. aastani Rootsis Södertälje sadamas. Sealt viidi vöörivisiir Rootsi mereväebaasi Muskö saarel.[3]

Estonia katastroof on suurima ohvrite arvuga rahuaegne laevahukk Läänemerel.[4] Sügavus on laevahuku paigas 70–80 meetrit.

Kell 0.25 peksid nelja- kuni kaheksameetrised lained Estonia vasakut parrast.[6] Veidi enne kella üht öösel kuulsid meeskonnaliikmed metalseid kolksatusi.[1] Vahimadrus, kes saadeti asja uurima, teatas, et kõik paistab olevat korras, kuid kuuleb autotekil olles metalset heli ega suuda selle põhjust kindlaks teha. Visiiri ja rambi signaaltuled näitasid, et lukud on kinni. Laevakere ragisemine, kolksumine ja metalli väändumise hääl tekitasid reisijates ärevust ning paljud ei saanud magada. Järgnevalt purunesid suurtes lainetes visiiri kinnitused, ramp avanes ja vesi tungis laeva.[6] Kiiresti tekkis tuntav tüürpoordikreen, osa reisijaid hakkas kajuteist põgenema ning tekkis paanika. Kreeni tõttu jäid paljud lõksu ega suutnud oma kajuteist väljuda. Kell 1.20 teatas nõrk naisehääl eesti keeles: "Häire, häire, laeval on häire!"[7]

Estonia uppus rahvusvahelistes vetes Soome merepääste vastutusalas. Estonia esimese hädakutsungi kell 1.22 võttis vastu parvlaev Mariella, teise hädakutsungi kell 1.24 võttis vastu 14 raadiojaama. Nende hulgas oli ka Turu merepäästekeskus (MRCC), mis asus päästeoperatsiooni juhtima; kell 2.30 määratles juhtunu suurõnnetusena. Maarianhaminas asuv merepääste allkeskus alarmeeris Stockholmi merepäästekeskust kell 1.52, Tallinna merepäästekeskus sai teate laevahukust kell 2.55.

Esimene reisilaev, mis saabus kell 2.12 õnnetuspaika, oli Mariella. Esimene päästekopter saabus sündmuspaigale kell 3.05. Enamik koptereid lendas ellujäänutega kaldale, aga kahe Soome piirivalvekopteri (Super Puma, tähisega OH-HVG ja Agusta Bell 412, tähisega OH-HVD) piloodid valisid riskantsema võimaluse ja maandusid laevadel. OH-HVG piloot ütles hiljem, et laevadele maandumine oli kogu operatsiooni keerukaim osa. Sama kopterimeeskond päästis kokku 44 inimest, seega rohkem, kui laevad kokku päästa suutsid.[viide?]

Päästeparvedelt päästeti elusana 138 inimest, kellest üks suri hiljem haiglas. Laevad päästsid 34 ja kopterid 104 inimest. Laevadel oli päästetöödel tunduvalt väiksem roll kui kopteritel, sest laevade päästepaate oli suure lainetuse tõttu liiga ohtlik vette lasta. Enamik ellujäänuist olid suhteliselt noored. Noorim pääsenu oli 12-aastane ning vaid seitse ellujäänut olid vanemad kui 55 eluaastat. Kokku pääses õnnetusest eluga 43 meeskonnaliiget ja 94 reisijat, kellest 111 olid mehed ja 26 naised.[6]

Laadimine...Laadimine...