"Meil on ökoloogiliselt puhas tootmine, loomad käivad aasta ringi väljas, mistõttu piim on kvaliteetne," ütleb Konju talu peremees Martin Repinski. "Intensiivse tootmise farmides elavad kitsed-lehmad 2-3 tsüklit ja siis kantakse nad maha, sest nende siseorganid on täielikult rikutud." Repinski meelest ei saa praegune maaeluminister Urmas Kruuse põllumeestest üldse aru.
Konju talu kitsed seisid Pealinna külaskäigu ajal ringis ja näisid kuulavat silohunniku otsa roninud liigikaaslast. “Kitsekarjas eksisteerib range hierarhia,” selgitas Martin Repinski.
“On karja juht, talle lähedased karjaliikmed ja n-ö hall mass ehk lihtrahvas. Juhiks on tavaliselt kõige suuremad kitsed ja nad on kõikjal alati esimesed: esimesena jooksevad nii lüpsmisele kui ka söödaküna juurde ja alati püüavad nad ronida võimalikult kõrgele. Kui juhtkits saab kuhugi – näiteks silohunniku otsa – hüpata ja sealt ülevalt oma alluvaid jälgida, tähendab see, et tema jaoks on kõik korras.”
Ida-Virumaal Konju mõisas elab üle 400 kitse, sadakond lüpsilehma, hobuseid, lambaid, kasse, koeri ja imepäraseid kaamelisarnaseid loomi alpakasid, kelle villa peetakse maailmas kõige pehmemaks ja kallimaks.
Kitsepiim ravis õe terveks
“Konjus peetakse eri tõugu kitsi,” lausus Repinski. “Algul me sõitsime mööda Eestit, ostsime eri tõugu kitsi ja nende hübriide, keda ei loeta tõukitsedeks. Need kitsed on küllalt vastupidavad, vähenõudlikud ja kohanevad igasuguste looduslike tingimusteta, kuid ei anna just väga palju piima. Siis ostsime Lätist 130 Šveitsi saaneni tõugu kitse, keda peetakse kõige produktiivsemaks. Nad annavad palju piima, mis ei sobi aga kõige paremini juustu valmistamiseks, sest ühe kilo juustu valmistamiseks kulub väga palju piima. Siis ostsime veel kitsi Hollandist. Need on kõige suuremad, kaaluvad kuni 90 kg, annavad päevas 7-8 liitrit piima ja sigivad hästi. Neid Hollandist ostetud kitsi ei peeta küll kõige tõupuhtamaks, kuid kõigi näitajate poolest on nad väga head ja see on kõige tähtsam. Eespool nimetatutele lisaks on meil ka Saksa päritolu tüüringi tõug. On sündinud ligikaudu 500 kitsetalle, kes elavad eraldi ruumis. Kevadel on kitsedel järelkasvu aeg, aga talvel enne seda ei anna nad poolteist kuud üldse piima. Tuleb korraldada nii, et kitsed poegiksid eri aegade, sest vastasel korral peaksime mingil ajal üldse ilma kitsepiimata läbi ajama. Sündinud “tüdrukud” jätame endale, aga “poisid” müüme teistele talunikele.”
Aga kuidas saavad teie kitsed “meesteta” hakkama? Repinski ei hakka vastama, vaid viib meid fotograafiga aediku juurde, kus puhkab kolm aukartust äratava välimusega sokku. Sokkusid on terve karja peale ainult kolm ja nende nimed on Athos, Porthos ja Aramis. Sokkude töö ei ole ülearu raske ega keeruline, kuid ka pärast sellist tööd on vaja puhata, sest neil tuleb teenindada ikkagi ligikaudu 400 kitse.
Martin Repinski on Keskerakonda kuuluv riigikogu liige ja unikaalse farmi hoolas peremees. Ta rahmeldab Tallinna ja farmi vahet uneaja arvelt ja saab siiski kõigega hakkama.
On ta päritolult põline põllumees?
“Ei, me oleme alati linnas elanud,” vastab Repinski. “Mu vanemad töötasid Nitroferdis ja Vene kriisi ajal pandi tehas seisma. Meie peres oli viis last, kuid vanematele maksti sel ajal mingit häbiväärselt väikest toetust, tuhande krooni ringis kuus. Võlad suurenesid ja korteri eest polnud võimalik enam millegagi tasuda. Vanemad otsustasid siis vahetada korteri maamaja vastu ja esimene loom, kelle nad seal ostsid, oli kits. Mu õde põdes allergiat, kuid kitsepiim ravis ta poole aastaga terveks.”
Repinski sõitis seejärel tööle Saksamaale, teenis seal korralikult, kuid otsustas juba siis, et ei taha käia palgatööl, vaid töötada ettevõtjana. Nii tuligi ta tagasi Ida-Virumaale. “Arutlesin endamisi, millega hakata tegelema, et olla ainus omal alal. Jõudsin järeldusele, et parim viis selleks on kitsepiima tootmine. Sõitsin ümbruskonnas ringi ja vaatasin mahajäetud farme. Samal ajal sisenesid soomlased Eesti turule, ostsid üles palju farme, kuid mitte selleks, et arendada Eesti põllumajandust. Ida-Virumaal suleti järjest peaaegu kõik farmid, Konjus jäid püsti ainult seinad.”
Repinski farm on sellest ajast kõvasti arenenud. “Tänavu tahame jõuda tuhandepealise karjani, kuid sellega me ei piirdu. Tahame laieneda ja Kuremäel, mitte kaugel kloostrist, avada veel ühe farmi, kus on võimalik pidada kuni 10 000-pealist karja,” rääkis Repinski, kelle sõnul õnnestus neil jagu saada mõnede inimeste kartusest, nagu kanduks kitsepiima kaudu edasi entsefaliit ja muud haigused.
“Oleme teinud koostööd maaülikooliga. Nad uurisid meie piima laboratooriumis ja jõudsid järeldusele, et see on ökoloogiliselt absoluutselt puhas. Entsefaliiti võib nakatuda ainult väikeste farmide piimast. Meil kontrollitakse iga kitse udarat ja piima. Kartsime, et kitsepiima on raske turustada, läks aga vastupidi. Talvel oleksime võinud müüa neli korda rohkem piima, kui müüsime. 80 protsenti piimast müüme otse. Auto viib ja pooleteist tunniga müüme 200 liitrit kitse- ja 500 liitrit lehmapiima.”
Intensiivne tootmine hävitab loomade elu
“Tõkkepuu” tõuseb ja nii sõralised kui ka sõratud (olenevalt tõust) kitsed jooksevad lüpsiaparaatide juurde oma kohale. Vaatepilt meenutab kõige enam seda, kuidas laskesuusatajad asuvad lasketiirus oma positsioonile. Viimane, kes oleks pidanud jääma ootama järgmist gruppi, kuid püüdis ronida juba hõivatud kohale, aeti tagasi. Lüpsiaparaatidega toimetab vaid üks noor tüdruk, Irina Petrovskaja, kes on alles uus töötaja. Inimesi õpetatakse välja kohapeal, kuna Eestis pole vastavat õppeasutust. Kui inimesele meeldib loomadega töötada, jäävad nad ametisse, kuigi töö pole kerge, sest siin tuleb aru saada kõigist eluolendeist.
Lüpsiruumi järel viiakse meid saali, kus asuvad piima ümbertöötlemise mahutid. Repinski sõnul on väga oluline, et kitsepiim jahutatakse maha kohe pärast lüpsi. “Piisab sellest, kui piim jääb ainult pooleks tunniks sooja seisma, kui juba hakkavad bakterid paljunema ja piima maitse halveneb. Õige käitlemise korral ei erine kitsepiima maitse peaaegu lehmapiima maitsest. Kitsepiim on tervisele väga kasulik ja aitab mitmete haiguste puhul. Eelkõige allergia ja suhkruhaiguse puhul, kuid aitab ka normaliseerida kolesterooli taset.”
Olenevalt aastaajast annavad Konju lehmad 15-25 liitrit piima päevas. “Ökoloogiliselt puhta tootmise korral on 5000 kg piima lehma kohta aastas normaal-ne,” nentis Repinski. “Intensiivse tootmise korral, kui lehmadele antakse kunstsööta, võidakse lüpsta ka üle 10 tonni piima aastas. Meil on ökoloogiliselt puhas tootmine, lehmad käivad aasta ringi väljas, mitte ei vahi laudas. Seetõttu annavad nad kaks korda vähem piima, kuid selle eest on see väga kvaliteetne. Tuleb arvestada, et intensiivse tootmise farmides elavad kitsed ja lehmad 2-3 tsüklit ja siis kantakse nad maha, sest nende siseorganid on täielikult rikutud. Meil on aga kõige vanem kits 17- ja kõige vanem lehm 18-aastane.”
Päästetud hobused
Kuni poolteist kuud vanad kitsetalled elavad n-ö lasteaias ja neid toidetakse spetsiaalsest luttidega nõust. Talled on täiesti taltsad ja väga armsad. Üks neist surus pea aia vahelt läbi ja nõudis, et teda paitataks. Sarved on neil esialgu imeväikesed ja pehmekesed. “Määh!” andis kitsetall märku, et tahab piima.
Konju farmi omanikud on päästnud seal elavate hobuste elu. Osa neist jooksis varem hipodroomil, vanemast peast aga ootas neid hukkamine. Konju talu omandas loomad liha hinnaga. Veel elavad talus raskeveohobune ning ameerika minihobused, kes toodi siia koos kitsedega Hollandist. “Neid hobusekesi pole Eestis peale meie mitte kellelgi,” ütles Repinski. “Nad on erinevalt ponidest väga sõbralikud ja toodi siia laste pärast.”
Konjus korraldatakse nii lastele kui ka täiskasvanutele ekskursioone, pererahvas ise nimetab neid kitseravi seanssideks.
Talu on avanud oma kaupluse ka Tallinnas Lembitu 8, kuid peale selle pakutakse kitsefarmi toodangut veel mitmes müügikohas. Täpsemalt saab vaadata firma kodulehelt www.konju.ee või küsida tel 5887 0187.
———————
Põllumehed ministri peale solvunud
Kas Repinski oleks valmis maaeluministriks hakkama?
“Ei tea, kuid pean ütlema, et riik pöörab järjest vähem tähelepanu farmeritele,” lausub Repinski. “Meil oli kohtumine maaeluministri Urmas Kruusega. Ta ei saa põllumajandusest üldse aru. Ta on tulnud sellesse ametisse ju hoopis teisest eluvaldkonnast. Üks farmer küsis temalt: “Oletame, et ma olen tavaline inimene ja kuulsin, et piimatootmises ja teraviljakasvatuses esineb probleeme. Öelge palun, miks on nende probleemide lahendamine oluline mitte ainult põllumehele, vaid ka riigi igale elanikule?”
Minister vastas: “Tavalisele linnainimesele ei ole see oluline.”
Põllumees solvus ja ütles: “Maaeluminister peab olema võimeline tooma tavalise inimeseni, kui oluline on põllumajandus kogu Eesti jaoks. Ta peab seisma nagu kalju oma valdkonna eest, kuid tegelikult läheb ta valitsuse istungile ega suuda tõestada, et põllumajandusele tuleb eraldada raha. Või ei tea ta isegi, kas on vaja või ei ole.”
Repinski meelest pole seni, kuni võimul on praegune koalitsioon, millelegi loota.
pätu
2. mai 2016 16:38