"Need numbrid  on hirmutavad - igal aastal lisandub Eestisse juurde ligi 1000 puudega last, mis näitab, et me peame enam pöörama tähelepanu nende laste ja nende vanemate vajadustele," ütles Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna peaspetsialist Gabriela Laanet.

Täna on rahvusvaheline puuetega inimeste päev ja selle tähistamiseks toimub täna hotellis Olümpia Tugiisikute Tunnustamise Päev. 
“Tugiisikuteenust saavad meie lapsed praegu Eestis kõige vähem – 2013. aastal said sellest abi vaid 102 raske ja sügava puudega last, aga seda teenust oleks vaja palju enam. Kuna tugiteenuste rahastamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, siis paraku on erinevate omavalitsuste võimekused rahastada erinevad,” ütles sotsiaalkindlustusameti lastekaitse juht Eve Liblik.

Peamised teenused, mida puudega lastele pakutakse, on lapsehoiuteenus, transporditeenus ja tugiisikuteenus. “Näiteks kui lapsehoiuteenuse saajaid oli 2013. aastal 700, siis tugiisiku teenust suudeti pakkuda vaid 102 sügava ja raske puudega lapsele,” nentis Liblik.

Eestis on ligi 12 000 puudega last

Gabriela Laaneti sõnul oli eelmisel aastal Eestis kokku 11 388 puudega last: nendest keskmise puudega lapsi 4667 last, raske puudega 6014 ja sügava puudega lapsi oli 706.

“Kahjuks on olukord nii, et puudega laste arv suureneb iga aastaga. Kõige enam sügava puudega lapsi on Tallinnas ja Tartus, raske puudega lapsi on enam samuti Tallinnas ja Tartus ning keskmise puudega lapsi on enim Ida-Virumaal,” rääkis Laanet.

Keskmise puudega laste potentsiaal läheb raisku?

“Minu arvates ongi kõige raskemas olukorras just keskmise puudega lapse vanemad, sest meil Tartus saab teenust vaid raske ja sügava puudega lapse vanem. Ja kui ma oleks keskmise puudega lapse vanem, siis ma küsiks, et miks ei saa teenust minu keskmise puudega laps, kellel oleks paremad eeldused ühiskonda integreerimisel. Täna on paraku nii, et keskmise puudega lapse vanem on õnnetum kui raske puudega lapse vanem, sest tema võimalused teenuseid saada on oluliselt väiksemad,” tõdes Liina Lokko, kes on ise 16-aastase Downi sündroomiga tütre ema ja tulenevalt oma pere vajadustest ka Otepää Rehabitalitsioonikeskuse tegevjuht ja Sverresson OÜ juhatuse liige.

“Mul on kodus endal kogemus kasvatada nii puudega last kui ka kahte normlast ja ma võin öelda, et need kaks asja on ikka väga erinevad,” tunnistas Lokko.

Lokko sõnul on Eestis vaieldud pikalt, kas puudega laps peaks võimalusel käima tavakoolis koos tugiisikuga või on tal siiski eriõpet vaja. “Ma tean, et norrakad proovisid kord panna kõik lapsed ühte kooli kokku, aga paraku see ei toiminud pikas perspektiivis hästi. Kuigi jah, minu enda tütar käib edukalt juba 9 aastat tavakoolis, kus on klassis 24 last, Tema õpib samas toimetuleku õppekaval,” lausus Lokko.

Tugiisik on ise kaitseta

Lokko kinnitas, et lapsele ja perele on väga oluline, et neil oleks usalduslik suhe tugiisikuga ja see inimene saaks nendega olla pikema aja vältel. “Paraku meie Tartus hetkel tugiisikutega töölepinguid sõlmida ei saa ja seetõttu on pidev hirm, et kaotame häid inimesi. Meie lepingud ei paku tugiisikule haigekassa kindlustust ja arusaadav, et kui inimene leiab püsiva töö sotsiaalsete garantiidega, siis ta ka ära läheb. Tartus oleme suutnud kuidagi sellele tööle saada tudengeid, sest neil on tänu õpingutele haigekassa kindlustus,” rääkis Lokko.

Samas on vanemate ootused tugiisikule väga suured – nad tahavad, et tugiisik oleks olemas lapse jaoks nii kodus, koolis kui vabal ajal. “Nii aga ei saa, et tugiisik on kogu aeg lapse kõrval. Millal siis on lapsel see aeg, kui ta iseseisvust õpib?” nentis Lokko.

Kui praegu pole tugiisikutele kehtestatud kindlaid ametinõudeid, siis järgmisest aastat saavad need määratud seadusega.