HEINZ VALK: Rahvarinde sünd rangelt kontrollitud teles oli enneolematu temp

"Me nõudsime Vaino ja Sauli mahavõtmist, migratsiooni lõpetamist, Eesti ärasolgitud keskkonna edasise reostamise peatamist ja suuremaid demokraalikke õigusi – ning Rahvarinne hakkas seda kõike hiljem ellu viima," meenutas kunstnik ja vabadusvõitleja Heinz Valk Eesti vabaduseseemne külvamist.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu Eesti

HEINZ VALK: Rahvarinde sünd rangelt kontrollitud teles oli enneolematu temp (3)

Ivo Karlep

"Me nõudsime Vaino ja Sauli mahavõtmist, migratsiooni lõpetamist, Eesti ärasolgitud keskkonna edasise reostamise peatamist ja suuremaid demokraalikke õigusi – ning Rahvarinne hakkas seda kõike hiljem ellu viima," meenutas kunstnik ja vabadusvõitleja Heinz Valk Eesti vabaduseseemne külvamist.

Heinz Valgu kuulus hüüatus "Ükskord me võidame niikuinii!" 1988. aasta kuumal suvel on läinud ajalukku samamoodi nagu 1918. aasta Ajutise Valitsuse otsus hakata vastu kommunistlikule Venemaale. Valk ei ole rahul sellega, kuidas Rahvarinnet  püütakse käsitleda nagu kellegi käsul ülaltpoolt loodud ettevõtmist: "Selle arvamuse tahan ma küll kummutada!"

1988. aastal ei mõelnud Eesti loomeliidud oma kuulsat pleenumit pidades veel demokraatliku riigi taastamisest, vaid rahva äratamisest. "Meie toonane eesmärk oli panna rahvas mõtlema ja tegutsema ning demokraatiat nõudma," ütles Valk, viidates sündmustele, mis eelnesid Rahvarinde loomise teatele telesaates "Mõtleme veel". Rahvarinde idee ise oli Valgu kinnitusel aga juba vanem, ja selle "isaks" võib pidada Kadaka teel asunud Žiguli autoteeninduse direktori asetäitjat Ülo Mäed. "Tema saatus oli niisugune, et hävituspataljon põletas maha ta isatalu ja isa saadeti rahvusliku meelsuse pärast Siberisse," rääkis Valk. "Mäed ei tahetud selle tõttu vastu võtta Tartu ülikooli, ta kandis kogu aeg oma südames viha punavõimu vastu. Kui tuli perestroika,   mõtleski ta välja Rahvarinde idee, et asutada Eestis opositsiooniline liikumine."

Mäe pakkunud seda ideed mitmele tuntud inimesele, kuid kõik nad lõid põnnama. Siis tuli juhuslikult Žiguli teenindusse Edgar Savisaar oma autot parandama. "Kuna Mäe oli tema poliitilisi artikleid lugenud, tegi ta Rahvarinde loomise ettepaneku kähku  Savisaarele, kes haaras sellest mõttest kohe kinni. Ta sai aru, et see on väärt idee," lausus Valk.

Loomeinimesed julgemad

Mäe ei olnud aga mõelnud, kuidas saaks seda ideed ellu viia. Ta ei teadnud, milline võiks olla Rahvarinde struktuur, selle eesmärgid, põhikiri, toimimise alused jm. Sellele kõigele pidi hakkama mõtlema Savisaar, kes võttis endale abimeheks ajakirja Vikerkaar tollase peatoimetaja Rein Veidemanni.

"Veidemann on mulle öelnud, et 1988. aasta veebruaris said nad kahekesi kokku Rummukõrtsi metsas ja seal jalutades hakkasid Rahvarinde kontseptsiooni edasi arendama," rääkis Valk. "Mulle paistab see lugu täiesti puhas ja meie Rahvarinne oma eesti meeste välja mõeldud, mitte kusagilt Nõukogude organite poolt sisse söödetud mõte. Eesti mehed oskavad ka oma peaga mõelda ja asju teha, kõike ei pea meile ette kirjutama. Paistab, et Savisaar ja Veidemann jõudsid nii kaugele, et kui aprillis oli telesaade "Mõtleme veel", siis kuulutatigi Rahvarinde asutamine tohutu teleauditooriumi ees välja."

Perestroika andis küll võimaluse vabamalt rääkida ja tegutseda ning organiseeruda, aga seda kasutati alguses siiski väga ettevaatlikult. Esiritta asusid loomeinimesed. 1987. aastal asutati loomeliitude kultuurinõukogu. "See oli suhteliselt opositsiooniline, kuigi esialgu areldi," ütles Valk. "Siis tuli  Hirvepargi miiting, mis näitas, et perestroika lubatud sõnavabadus kehtib, sellele ei järgnenud mingeid repressioone. Aasta lõpul loodi muinsuskaitse selts, mida partei oli senini tõrjunud."

Valk meenutas, kuidas ta ise oli koos Trivimi Vellistega teinud  edutu katse muinsuskaitse seltsi luua. "1988. aastal hakkas pinge kasvama. 24. veebruaril toimusid vabariigi aastapäeva meeleavaldused Tartus ja Tallinnas, mis möödusid siiski väga vaoshoitult ja rahulikult. Võimud valmistusid nendeks väga hoolikalt. Linnadesse toodi juurde ka sõjaväge, aga kõik möödus  kokkupõrgeteta."

Vaino ei julgenud Moskvaga tülitseda

See lisas Valgu hinnangul rahvale eneseusku ja tahet edasi minna. "Siis tuli loomeliitude pleenum 2. aprillil, millest ka mina osa võtsin ja seal ühe radikaalse kõne pidasin," meenutas ta. "See, millest pleenumil räägiti, oli juba vöö kõrguselt üle kõigest, millest enne julgeti rääkida. Me nõudsime Vaino ja Sauli mahavõtmist, migratsiooni peatamist, Eesti ärasolgitud keskkonna edasise reostamise peatamist. Nõudsime suuremaid demokraalikke õigusi, ja see omandas ühiskonnas suure mõjujõu. Rahvarinne hakkas seda kõike hiljem ellu viima.

Pleenumi kõnesid keelas kompartei juht Karl Vaino lehtedes avaldada, need ilmusid ainult kultuurilehes Sirp ja Vasar. "Nende kõnede julgus mõjus Eestis lausa plahvatuslikult," kinnitas Valk.     "Toimetusse hakkas saabuma nimelisi toetusavaldusi pleenumil kõneldule. Enam ei kardetud oma isikut avalikult välja tuua. Pleenum võttis rahvalt hirmu maha. See tekitas Eesti ühiskonnas võimsa kihina ja kahina. Igal pool oli see pleenum kõneaineks. Ma ise osalesin kümnetes aruteludes ja alati oli näha, et rahva tegutsemistahe on tõusnud korraga lakke. Puudu oli ainult poliitiline jõud, mis oleks rahva tahte suunanud konkreetsesse tegevusse."

Ideaalne ajastus

Ja siis see jõud ilmus. "Rahvarinde sünd oli ideaalselt ajastatud. Oleks see tulnud kuu aega varem, poleks leidnud nii tormilist vastukaja," rääkis Valk. "Rahvarinde loomine telesaates oli  erakordne sündmus, kusagil mujal maailmas pole midagi sellist juhtunud. Televisioon oli võimude poolt rangelt kontrollitav massimeedia, kus iga kõrvalekalle tõi endaga kaasa kärgatuse keskkomiteest või midagi hullemat. Ja nüüd kuulutati otse-eetris välja võimule opositsiooniline liikumine! See oli poliitiline temp, mida minu teada pole kuskil mujal tehtud."

Valgu hinnangul oli liikumise rüütamine perestroika toetajaks  väga õige samm. "Vaino ei julgenud minna oma Moskva bossiga vastuollu ja perestroika toetuseks loodud liikumist ära keelata. Ja teiseks, see hõigati välja kogu rahva nähes. Tol ajal jälgisid seda saadet kõik, kel oli võimalus teleka ette pääseda. Ka sel põhjusel oli Vainol raske seda summutada või olematuks muuta."

Need kaks asjaolu lõid Valgu sõnul Vaino ja teised vanameelsed kommunistid hoobilt jalust maha. "Vaino oli ähmi täis, seda näitas asjaolu, et kui 14. aprilli hommikul läksid Lembit Koik ja Hagi Šein esimest Rahvarinde dokumenti, mis me telemajas valmis tegime, keskkomiteesse üle andma, ei julgenud Vaino nendega kohtuda, vaid saatis enda asemel Indrek Toome. Toome sai aru, et sellise liikumise keelamine ei tule enam kõne allagi."

Mõne kuuga ühines liikumisega üle 200 000 inimese

"Saate esimene pool läks nii lörri, et ma olin tulivihane,  kõndisin vaheajal pimedas fuajees ringi ja kirusin, et miks ma sinna üldse läksin," meenutas Heinz Valk Rahvarinde idee rahva ette toonud õhtut telemajas.

Heinz Valk kui üks Rahvarinde algataja osales samuti 13. aprillil 1988 toimunud ajaloolises telesaates, kus Rahvarinde loomisest teada anti. "Mäletan, et saate esimene pool läks väga nirult,"  meenutas Valk. "Kuna saate teemaks oli rahva algatus, siis paljud saatesse kutsutud inimesed – nii-öelda läbilõige ühiskonnast – jahvatasid ebamäärast ja mittemidagiütlevat jutukest. See läks nii lörri, et ma olin tulivihane, kõndisin vaheajal pimedas fuajees ringi ja kirusin, et miks ma sinna saatesse üldse läksin. Ja siis tuli minu juurde Savisaar. Me polnud enne kohtunud, tema teadis  mind ilmselt pleenumikõne põhjal. Tuli mu juurde ja küsis: "Mis te, Valk, arvate, kui teeks nüüd saate teises pooles kohe Rahvarinde ära? Kas loovharitlased toetavad mind?"

Valgu sõnul tundus talle, et Savisaarel oli kõik läbi mõeldud ja saatejuhtide Järliku ja Šeiniga kokku lepitud. "Talle antaks sõna ja siis ta põrgataks kohe selle minule, et mida loovharitlased sellest arvavad. Siis läheks asi juba mürinal edasi. Ja nii see kõik läkski. Mina toetasin Rahvaringe loomist loovaharitlaste nimel. Teadsin oma kolleegide meelsust ja mul oli täielik moraalne õigus oma arvamus välja öelda."

Kui saade lõppes, jäi Rahvarinde algatusrühm telemajja ja koostati esimene deklaratsioon, mis esitati tegevusloa saamiseks. Valk meenutas, et nii mõnegi sõnastuse üle peeti nõu. "Aga see oli lühike tekst, kõik koos allkirjadega mahtus ühele masinakirjalehele."

Kohe selle järel asutati Rahvarinde algatuskeskus, kus jätkati korraldavat tööd. Võeti sihikule programm, harta, toetused. Valk põhjendab Rahvarinde esialgset edu just sellega, et kedagi ei tõrjutud eemale. "Rahvarindes said kaasa lüüa kõik, tugirühma võisid luua töökollektiivid, aga ka perekonnad, sõpruskonnad, kõik, kes tahtsid end meie tuleviku nimel võitlusse rakendada. Kõigile anti võimalus."

 See oli ka põhjus, miks Rahvarinne hakkas kohe tormiliselt kasvama. 1988. aasta sügisel oli uuel liikumisel juba üle 200 000 liikme. "See oli üldrahvalik liikumine, mitte väike sõpruskond nagu ERSP, mis koosnes mõnesajast liikmest," nentis Valk. "Oluline polnud inimese tegevusala, vaid üldine poliitiline koondumine eesmärkide nimel."

Muidugi ei seatud kohe alguses eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamist, soov oli luua tingimused, mis võimaldaksid rahval oma vaba tahet avaldada. "Rahvarindesse tulid nii endised metsavennad ja endised Saksa poolel võidelnud kui ka paljud endised kompartei liikmed, isegi parteitöötajad," mainis Valk. Eestimaa Rahvarinne lõi aluse Eesti Vabariigi veretuks taassünniks.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...