HELILOOJA OLAV EHALA: Ühiskond peabki hädasolijaid järjele aitama

"Katkiste kodude põhjuseks on igasugused pahed ja sotsiaalne ebavõrdsus," leiab hiljuti linnalt teeneka kultuuritegelase preemia saanud helilooja Olav Ehala, kes muretseb ka selle pärast, et riik peaks kaitsma oma rahvast ja kultuuri.

Pilt: Scanpix

HELILOOJA OLAV EHALA: Ühiskond peabki hädasolijaid järjele aitama

Ivo Karlep

"Katkiste kodude põhjuseks on igasugused pahed ja sotsiaalne ebavõrdsus," leiab hiljuti linnalt teeneka kultuuritegelase preemia saanud helilooja Olav Ehala, kes muretseb ka selle pärast, et riik peaks kaitsma oma rahvast ja kultuuri.

Teie loodud Nukitsamehe laulud on kodusoojuse ja tugeva pere sünonüümiks. Kas me oskame seda luua või on palju ka n-ö katkisi kodusid? 

Katkiste kodude tekkimise taga on muidugi palju põhjuseid, selge see, et meil on liiga palju üksikvanemaid. Oleme kuulnud, et abielud ei püsi koos, inimesi vaevavad igasugused pahed ja meil valitseb paraku ka sotsiaalne ebavõrdsus. Siin tuleb silmas pidada, et inimesed ise ei ole oma võimetelt võrdsed, ka sotsiaalsete võimete poolest. Selleks minu meelest ühiskond ongi, et neid siis järele aidata. Muidugi peavad inimesed ise ka sellest huvitatud olema, aidata saab ikka seda, kes ise tahab ja püüab edasi. On ju kõigile tuntud ütlemine, et ära kingi abivajajale kala, kingi talle õng ja õpeta ta sellega kala püüdma. Minu meelest on sellel küll tugev tõepõhi all. 

Kuuldavasti on inimesed tänaval tulnud tänama ja öelnud, et saavad teie muusikast kosutust. Kas oleksite ka siis muusikat kirjutama hakanud, kui komponeerimise asemel oleksite lõpetanud lavakunstikooli, kuhu teil oli ju ka plaanis minna?

See oli hetkeline kõhklus. Ma olin ju tegelikult õppinud muusikakoolis ja loogiline jätk oleks olnud ikka muusikaga edasi minna. Teatrivaimustus mul muidugi oli, mind mõjutas sõber Lauri Nebel, kes ka õppis muusikakoolis, aga läks lavakunstikateedrisse edasi. Teater tundus siis noore inimese jaoks üsna popp. Aga mul läks see mööda. Jäin ikka oma asja juurde edasi. Kuigi ega avalikkuse ees esinemine mulle siiani raske ei ole, ja see, et tänaval ära tuntakse ja tänataksegi, on pigem positiivne. Ega seda nüüd nii sageli ka ei juhtu kui mõne seriaalinäitlejaga, keda tõesti igal pool vaadatakse. Ja ega kõik mind ei tea ka. 

Olete oma abikaasaga üles kasvatanud lapsed, kes on samuti muusikud. Kuidas tekitada lastes muusika vastu huvi?

Kodu, kus kõlab muusika, mõjutab laste tulevikku ja nende valikuid. Üks mu lastelastest tegeleb ka juba viiulimänguga. See muusikahuvi on siis kuidagi pärandatav. Tõenäoliselt jääb see,  kui ollakse muusikaga maast madalast kokku puututud, eeskujuna külge. Eeskuju on tähtis, aga igasuguse suunamisega peab olema  ettevaatlik, et see ei muutuks sunduseks. Mu teine lapselaps, kelle rütmitunne on küll väga hea, kaldub hoopis spordi poole, tegeleb korvpalliga. No aga nad on mõlemad alles väikesed ja sellest ei saa veel tuleviku kohta midagi ennustada.  

Üks paari aasta tagune uuring näitas, et muusika liigub üha suurema ühetaolisuse ja lihtsakoelisuse suunas. Kas see vastab teie arvates tõele?

No tänapäeva klassika ehk uue muusika puhul kindlasti see lihtsustumine ei kehti. See muusika liigub, vastupidi, üha keerulisema struktuuri poole. Ma mõtlen valdavalt, sest eks ole teist suunda muidugi ka. Tehakse tonaalset muusikat, nagu Arvo Pärt, ja see on ikkagi küllalt komplitseeritud. 

Mis puudutab popmuusikat, siis seal peab lihtsustumine paika, kohati on see muutunud isegi primitiivsemaks. Võtame näiteks Eurovisooni lauluvõistluse, mis mind enam ammu ei liiguta. Võrreldes 30 aasta taguste võistlustega, kus olid suured orkestrid ja orkestratsioonid, on see nüüd keskendutud rohkem lavašõule. Rääkimata tekstidest, mis enamasti on ju äärmiselt primitiivsed. 

Muidugi leidub ka väga huvitavat ja tõeliselt head rokki ja džässi. Mina olen püüdnud alati selle huvitavama poolega tegeleda. Kolme tuuri lood ei ole minu ala. Huvitavas rütmikas ja tonaalsuses ringi liikumine, mitte ühe koha peal paigal püsimine, huvitab mind. 

Kuuldavasti olite oma õpetaja Eugen Kapi parandused noodivihikust maha kustutanud, oma noodid taastanud ning lugupeetud pedagoog jäigi uskuma, et esitasite tema parandustega lugu, mis oli siis tunduvalt parem. Kas muusika kirjutamist saab üldse õppida? 

Seda juhtus jah mõnikord, et parandasin oma noodid tagasi. Ega see ei olnud kogu aeg niimoodi. Muusika kirjutamist õpetades on tähtis, et õpetaja ei suruks oma prestiiži kasutades õpilasele maitset väga tugevalt peale. Õpilast võib ainult suunata, juhtida tähelepanu mingitele kohtadele. Need on nagu head käsitööoskused, mis tuleb ka muusika kirjutamise juures omandada. Selleks, et pala orkestreerida, tuleb läbi vaadata maailma muusikaliteratuuri partituure, uurida, mida on enne tehtud ja kuidas on tehtud. Kompositsiooni õpetamine – see on tähelepanu juhtimine teatud meetoditele ja juhendamine, aga mitte mingil juhul ette kirjutamine, kuidas peab tegema. 

Millist muusikat ise kõige rohkem kuulate ja kuidas muusikast puhkate?

Väga tihti ma ei kuulagi vabal ajal muusikat. Kas või näiteks  Lilleküla kodu aias suvel grillides. Siis ma küll mingit muusikat taustaks ei pane, saateks on vaid linnulaul. Õnneks ei tee seda ka mu lähemad naabrid, vaid eemalt vahel kostab midagi. 

Muusikat kuulan alati pikemate autosõitude ajal, kui olen üksi. Mul on autos plaate, kust kostub valdavalt klassika, aga ka rokkmuusika ja džäss. Huviga olen kuulanud ka nüüdismuusikat ning üritanud sellest aru saada. Mõnel puhul läheb see korda, mõnel puhul ei lähe. 
Kodus on raadio ikka Klassikaraadio laine peal, autoraadio samuti. 

Kui palju teid ühiskonna asjad huvitavad? Mis probleemid vajaksid teie meelest Eestis lahendamist, et elu oleks parem?
Jälgin ikka väga tähelepanelikult seda, mis maailmas toimub. Nii mõnigi asi teeb ju muret ka. Näiteks see tohutu pagulaste liikumine viimasel ajal teeb üsna ärevaks. See oli ikka sakslaste poolt suur viga, et nad hõiskasid kõigile, et tulge ja tulge. Nüüd on nad suurte probleemide ees. Traditsioonilises Euroopas on sündimus vähene, aga juurde tulevate inimeste puhul on see üsna suur. Kui nii jätkub, siis ei taha ette kujutada, milline saab olema Euroopa rahvastiku struktuur viiekümne aasta pärast. Eesti ei saa olla maailmast eraldi. Kõik see mõjutab meid. Eesti peaks tõelisi abivajajaid teatud määral küll vastu võtma, aga majanduspõgenikke tuleks tõrjuda. Riik on ju loodud oma rahva ja tema kultuuri kaitseks. Ka pagulaste vastuvõtmisel peaksime teatud piiri ikka jälgima. Eesti pole nii jõukas riik, et suudaksime väga suurt pagulaste hulka aidata. 

Kuidas  on lood Eestis muusikaõppe ja noorte pealekasvuga? 

Häid noori muusikuid ilmub kogu aeg silmapiirile. See on kindel tõsiasi. Nad ei tule ainult muusikakeskkoolist, vaid ka Otsa koolist ja Tartust Elleri koolist ja mujalt. Ma ei ütleks, et muusiku elukutse oleks ebapopulaarne. Kui on kutsumus, siis tavaliselt noored ikka jõuavad ka kõrgema muusikakoolini välja – peamine on ikka enda tahe. Tore on see, et muusikud leiavad ka rakendust, näen palju andekaid noori praegu muusikaakadeemias. 

Teie laulud on kõlanud igal uue iseseisvuse aegsel laulupeol – kas laulupeo tähendus on ajas muutunud? Äkki meie ühishingamine laulupeol lõpebki? 

Laulupidu on jäänud meie rahvale väga oluliseks sündmuseks. Minule teeb rõõmu see, et ettekannete kvaliteet on viimasel ajal läinud väga heaks. Osa võtta soovijaid on nii palju, et laululava ei mahuta kõiki enam ära. Tuleb paratamatult teha valik, kes pääseb peole. Näeme, et koorilaul on väga populaarne. Ja laulupeo rahvast liitev aspekt on ju ikka olemas, vähemalt minu põlvkonna jaoks kindlasti. Ja rõõmu teeb see, et ka noored tunnevad sedasama – on ju meil nii toredad noorte laulupeod ka. Laulupidu ei puuduta ainult lauljaid, vaid ka rahvast, kes kuulama tuleb. Tekib ühtsustunne, mis loodetavasti ka pidude vahelisel ajal ära ei kao. Väikese rahva puhul on see väga vajalik. 

Mida ütlete muusikaakadeemia õppejõuna selle kohta, et ikka ei ole koolil oma saali või et Estonia rahvusooper ja rahvusballett on majas, mis oli mõeldud sõnateatriks?

Muusikaakadeemia saali ehitamine on juba mitmel korral päevakorda kerkinud, aga siis jälle ära vajunud. Nüüd on jälle lootust, valitsuse otsus, et see peab tulema, tehti juba ammu ja seda pole ju ära muudetud. Aga ega nüüd ka veel paraku sajaprotsendilist kindlust ei ole, et see saal tuleb. Sama lugu on  Estonia teatriga. Kõigile on arusaadav, et korraga neid asju ei saa ja päevakorral on hoopis Eesti Rahva Muuseum. Loodame, et nüüd tuleb siis meie saal. Vahepeal tekkis ju Tartu Elleri muusikakoolile hea saal. 

Olete kogu elu elanud Tallinnas ja saite hiljuti linnalt teeneka kultuuritegelase preemia. Mis teile kodulinnas meeldib? 

Olen elupõlise tallinlasena selle ootamatu tunnustuse eest väga liigutatud ja tänulik. Ma mäletan, et kui lapsepõlves Tondi kandi poisina esimest korda Kadrioru parki sattusin, siis oli see väga suur elamus. Aga inimesed harjuvad oma linnaga ära ega märkagi tihtipeale, millises väärtuslikus keskkonnas me tegelikult elame. Kui ma kesklinnas asuvas muusikakoolis õppisin, siis olin harjunud vanalinnas käima. Alles hiljem mööda maailma ringi reisides jõudis kohale arusaam, milline väärtus meil tegelikult see vanalinn on. 

Samuti meeldib mulle väga Lillekülas paik, kus ma praegu elan. See on ideaalne koht elamiseks!  Kui mu isa hakkas 1957. aastal sinna maja ehitama, siis ema veel kurtis, et ta tahab ikka linnas elada, mitte kuskil metsas.  Minu tänav on ummiktänav, ümberringi väikesed eramajad, suvel laulavad linnud ja aeda tulevad siilid, puudel hüppavad oravad, rähn toksib puu otsas... Mõni sõber, kes esimest korda siia satub, ütleb, et sa elad nagu maal, aga tegelikult olen ju linnasüdamele nii lähedal.

12images
Laadimine...Laadimine...