"Kui patsient on saanud tervishoiuteenuse osutamise käigus tervisekahjustuse või on koguni tegemist surmaga lõppenud juhtumiga, peab patsiendil olema õigus ja võimalus saada hüvitist," ütles Tartu Ülikooli sisehaiguste vanemteadur Kaja Põlluste. "Teisest küljest peab seadus kaitsma ka tervishoiutöötajat."

Põlluste sõnul ei ole sellised juhtumid tahtlikud, kuid praegune seadusandlus võimaldab tervishoiutöötaja süüdi mõista ja teda karistada.

“See loob olukorra, kus karistuse hirmus püütakse juhtunut pigem varjata kui sellest avalikult rääkida ja analüüsida, mis võisid olla põhjused, mis viisid ebasoodsa tulemuseni,” ütles ta.

“Inimestel jääb täna saamata selgus, kas terviseprobleem, mis tekkis, oli midagi paratamatut või oleks saanud midagi ära hoida. Seadus ei võta ära probleemi või tüsistust, aga ta annaks selguse. Kui arstid vigadest avalikult rääkida julgevad, siis patsiendil on lihtsam saada vajalikku terviseabi, selle asemel, et vaielda, kes oli süüdi,” ütles patsientide liidu juht Kadri Tammepuu patsiendikindlustuse seaduse vajalikkuse kohta.

Patsiendid vajavad kindlustunnet

Tammepuu sõnul on patsient hetkel üsna kehvas seisus, et oma õiguste eest seista. “Praegu lahendavad patsiendid neid probleeme ise. Kohtusse lähevad vähesed, sest see võtab aega ja raha, keegi niisama emotsiooni ajendil ju ei lähe. Kõige rohkem lahendatakse asju arstide või haiglatega otse, mis on kõige tõhusam, sest siis saavad nad vajalikku lisaabi sealt samast. Kui see ei õnnestu, siis aastas paarsada inimest paluvad kaaluda ka ekspertkomisjonil arsti sisulist tegevust, sest inimene ei tea ja tal on raske hinnata, kas tehti mingi arstlik viga või on tüsistus erinevate asjaolude kokkusattumus,” ütles Tammepuu.

“Juhtumile saab hinnangu anda ainult teine arst. Inimene ei tea, kuidas haiglas meeskonnatöö käib, tema näeb ainult tulemust. Selle asemel, et tegeleda vea parandamisega, pannakse inimene täna olukorda, et kõigepealt ta võitleb selle eest, et saada teada, kas asi oli nii või naa,” lisas Tammepuu.

Tammepuu sõnul on vaja inimesel kindlustunnet, et kui midagi juhtub, siis ei hakata tegelema süüdlase otsimisega, vaid inimene saaks esmajoones abi, mida ta vajab. “Kui suudame täna õmmelda kätt otsa(teha suuroperatsioone), siirdame organeid, siis ka selle hind, et midagi võib valesti minna, on suurem,” sõnas Tammepuu.

Tammepuu sõnul ei ole asi selles, et Eesti riik oleks liiga noor, et tervishoiupoliitika paigas saaks olla. “Kui oleme saanud hakkama igasuguste digilahenduste ja e-residentsusega ning teinud paljudes valdkondades edusamme, siis see süsteem pole midagi enneolematult rasket, vaid pigem poliitilise tahte küsimus,” ütles Tammepuu.

Eesti Arstide Liidu juht Jaan Sütt ütles, et arstide jaoks on kõige olulisem patsiendikindlustusega toimima hakkav ravimisega seotud vigade registreerimise süsteem. “Süsteem looks paremad võimalused parandada ravikvaliteeti. Kui eksimuste puhul ei otsitaks süüdlasi, vaid põhjuseid, saaksime õppida nii enda kui kolleegide vigadest ja neid edaspidi vältida,” lausus ta.

Sütt ütles, et patsiendikindlustus kaitseb patsiente enamikus Euroopa riikides. “Patsiendid ise kindlustuse eest ei maksa, vaid raviasutused ostavad endale kindla vastutuskindlustuse ja patsiendid saavad kahju tekkimisel hüvitist,” sõnas ta.

Kõige enam esitatakse kaebusi hambaravis

2019. aastal menetles tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon 178 avaldust ja tuvastas vajakajäämisi 43 korral, millest meditsiinilise tegevuse vigu oli 26. 17-l juhul hinnati kaebus põhjendatuks osaliselt, mille põhjustasid dokumentide ebakorrektne täitmine, vajakajäämised töökorralduses või suhtlemisel patsiendi, tema sugulaste või lähedastega.

Ekspertkomisjoni endise liikme Peeter Mardna sõnul esitatakse kõige rohkem kaebusi hambaravi suhtes ning seda näitab ka eelmise aasta statistika. “Üks põhjus on see, et loodetakse, et ravi lahendab probleemi, aga inimese enda vastutus ja hambahügieen unustatakse ära. Teiseks põhjuseks on ka see, et kodanik ise maksab selle teenuse eest ja tahab saada seda, mida ta soovib, aga alati ei ole võimalik seda soovi täita,” ütles Mardna.

“Palju oli kaebusi ka vanglasüsteemist, sest inimestel pole seal tegevust ja siis nad esitavad igasuguseid kaebusi, mis reeglina on olnud põhjendamatud,” lisas Mardna.

Hambaravi kaebuseid laekus ekspertkomisjonile 2019. aastal 33, millele järgnesid peremeditsiin, kirurgia, ortopeedia ning sünnitusabi ja günekoloogia. Vanglameditsiini teenustega rahulolematud kinnipeetavad esitasid 21 avaldust.

Suurem osa avalduste esitajatest olid patsiendid ja nende lähedased, kes esitasid kokku 155 avaldust. Patsiente esindavad advokaadid esitasid 15 hinnangutaotlust, Terviseamet esitas kolm hinnangutaotlust, politseiuurijad kaks ning raviasutus, Maanteeamet ja patsiendi tööandja esitasid ühe hinnangutaotluse.

“Eestis on seni veel väga vähe räägitud, mida patsiendiohutuskultuur tähendab ja kuidas seda hinnata ning puudub ka ülevaade, mida selles osas erinevates haiglates tehtud on,” ütles Põlluste.

Patsiendiohutuskultuuri mõõtmiseks ja hindamiseks on olemas aga kindel metoodika. Kaja Põlluste sõnul on Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituut alustanud Eesti jaoks sobiva mõõdiku kohandamist ja testimist ning mõõdiku valmimisel saab täpsemalt hinnata, milline on meie patsiendiohutusekultuur ja mida saab ette võtta selle paremaks muutmiseks.

Arstid ei saa töötada hirmus

Põlluste sõnul on oluline patsiendiohutuskultuuri edendamiseks inimesi koolitada, kuid ilma õigusliku toeta on muutusi raske saavutada. Seadus peab kaitsma nii patsienti kui tervishoiutöötajat.

Patsiendiohutuskultuuri kõige olulisem sõnum on aga Põlluste sõnul see, et mistahes ebasoovitava tulemusega juhtumi puhul tuleb vältida süüdistavat suhtumist.

Doktor Peeter Mardna sõnul võivad ravivead tekkida väga erinevatel põhjustel. “Iga organism on erinev ja see, mis mõjub ühele inimesele ei pruugi teisele samamoodi mõjuda. Arstid ei saa ravivigade osas võtta kriminaalvastutust. Arstid ei saa oma tegevuse juures pidevalt karta,” ütles Mardna.

Endise ekspertkomisjoni juhi hinnangul on inimestel meditsiini suhtes ülemäära suured ootused ning kui nende ootused ei täitu, siis hakatakse otsima süüdlasi. “Ühiskonnas on üldine arvamus, et inimeste tervise eest vastutab meditsiinisüsteem, aga unustatakse, et kõigepealt vastutab inimene ise. Meditsiin saab aidata, aga mitte asendada. Kaebuste juures on tihti see põhiküsimus, et kui suured ootused ei täitu, siis otsitakse süüdlast,” ütles Mardna.

Mardna sõnul tekitavad ajakirjades ilmuvad lood haruldastest operatsioonidest üldistamist, et meditsiini tegevusega on võimalik igast olukorrast ilma tüsistusteta positiivselt välja tulla. “Kõiki loodusseadusi inimene ikkagi muuta ei saa,” lisas Mardna.

Patsiendikindlustuse seaduse eelnõu on koroonakriisi tõttu ootel

Eesti Arstide Liit ja Patsientide Liit ootavad patsiendikindlustuse seadust, mille eelnõuga hakati eelmisel aastal põhjalikumalt tegelema, kuid mis nüüd on jäänud koroonakriisi tõttu ootele.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juhi Heli Paluste sõnul peab ministeerium eelnõud endiselt tähtsaks, kuid töö on hetkel pausi peal. Eelnõu käis avalikul kooskõlastusringil eelmisel suvel, mille tulemusena saadi hulgaliselt tagasisidet, kuid kooskõlastust ei saadud majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumilt ning rahandusministeeriumilt.

“Kui olime ametnike tasemel konsultatsioonid läbinud, käisime ka valitsuses tutvustamas ja valitsus otsustas moodustada valitsusetasemel koalitsiooni töörühm, et keerulisi teemasid põhjalikumalt arutada,” ütles Paluste, et töörühm jõudis paar korda koos käia, kuid arutelu jäi katki koroonaepideemia alguses.

Edasine arutelu eelnõu osas sõltub Paluste sõnul sellest, mis saab edasi koroonaepideemiaga. “Kõik sõltub sellest, millal koroonakriis rahuneb ja kui kriitiliseks asi läheb. Kui kogu tähelepanu ja aur peab olema sellele teemale suunatud, siis ei jää füüsilist aega ega jõudu kellelgi sellega tegeleda,” lisas Paluste.

Täna tähistatakse ülemaailmset patsiendiohutuse päeva. 2020. aasta üleilmse patsiendiohutuse päeva teema keskendub tervishoiutöötajate ja patsiendi ohutuse lahutamatusele, mida on kujutatud loosungis “Ohutud tervishoiutöötajad, ohutud patsiendid”, sest tervishoiutöötajate ohutus on patsiendiohutuse tagamise eeltingimus.