IDATEADLANE: Moskva kasutab Süüriat Läänele koha kätte näitamiseks ära

"Putin tahab luua endast kuvandit kui Lähis-Ida probleemide edukast lahendajast, mida ei ole seni suutnud teha Lääs. Selline on propagandistlik narratiiv, mis on suunatud nii siseriiklikule auditooriumile Venemaal, kuid ka väljapoole. Tänu ta jõulisele sekkumisele Süüriasse on konflikt Ida-Ukrainas jäänud paraku tagaplaanile ja sellest enam nii palju ei räägita. Sellest lõikab Moskva otsest kasu," selgitas TÜ orientalist ja ajaloodoktor Vladimir Sazonov "Pealinnale".

Pilt: Scanpix

IDATEADLANE: Moskva kasutab Süüriat Läänele koha kätte näitamiseks ära (2)

Vladimir Sazonov

"Putin tahab luua endast kuvandit kui Lähis-Ida probleemide edukast lahendajast, mida ei ole seni suutnud teha Lääs. Selline on propagandistlik narratiiv, mis on suunatud nii siseriiklikule auditooriumile Venemaal, kuid ka väljapoole. Tänu ta jõulisele sekkumisele Süüriasse on konflikt Ida-Ukrainas jäänud paraku tagaplaanile ja sellest enam nii palju ei räägita. Sellest lõikab Moskva otsest kasu," selgitas TÜ orientalist ja ajaloodoktor Vladimir Sazonov "Pealinnale".

Mis on Vene Föderatsiooni huvid ja eesmärgid Lähis-Ida regioonis?

Kremli eesmärgid Lähis-Idas on mitmetahulised, kaalutlevalt küünilised, pragmaatilised ja kaugeltki mitte üllad. Putin režiim ei soovi tegelikkuses nn IS-i või Daešit otsustavalt hävitada (vähemalt mitte praegu), kuna nn IS on Venemaa jaoks hetkel kasulik. Venemaa võib seda hetkel nõrgestada, et see ei ohustaks Assadi režiimi, kuid mitte rohkem, sest kui nn IS kaoks lõplikult Süüria ja Iraagi areenilt, peaks Lääne survel kaduma areenilt ka Bašar Assad, Putini satraap Süürias.

Samas tahab Venemaa näidata, et justkui ta on nn IS-i probleemi lahendaja. Venemaa tahab, et seda usuksid inimesed mitte ainult Venemaal, vaid ka Läänes, sest Venemaale on vaja Läänt dialoogiks ja koostööks ning eriti just vene langeva majanduse turgutamiseks. Selles mõttes tundub, et Venemaa tahab taastada 2013. a. status quo-d ehk siis tulla tagasi suurde poliitikasse sellisena, et Lääs aktsepteeriks teda taas võrdväärse ja usaldusväärse partnerina, kellega võib asju ajada ja äri teha.  

Lisaks on Süüriast saamas Venemaa modernse relvastuse katsetamise polügoon. Samas on võimsate pommitajate, allveelaevade ja rakettide kasutamine Süürias samuti võimas infosõja sõnum ka Türgile, kuid ka Lääne riikidele, Euroopa Liidule ja NATO-le tervikuna. Vene Föderatsioon tahab paista võimsamana ja tugevamana kui ta tegelikkuses on, selleks pingutab ta oma muskleid kõigest jõust, lähtudes oma poliitikas vanast vene külakaklejate printsiibist "kardad, järelikult austad".

Kahtlemata unistab Venemaa Lähis-Ida regioonis kõige võimsama mängija rollist ning tahab näidata, et pärast Ühendriikide vägede lahkumist Iraagist, on hoopis Moskva ja mitte Washington "uus boss" regioonis. Kuna Erdogan ja Türgi valitsus üritab kaitsta oma huve Lähis-Ida regioonis, suurendada oma mõjuvõimu ja nad tunnevad muret Süüria ja Iraagi pärast, siis see ärritas Putinit ja tema lähimaid soratnikuid – Medvedev, Lavrov, Šoigu jt. Seetõttu käivitaski Venemaa Türgi vastu võimsa infosõja, mis on tegelikkuses paljuski Erdoğani ja Türgi valitsuse vastu suunatud diskrediteerimiskampaania. Moskva näeb Türgis konkurenti ja vana rivaali.

Ajaloost me teame, et Vene-Türgi sõdade ajalooline traditsioon on pikk ja Vene-Türgi suhted olid sajandeid keerulised. Ajaloolise vastasseisule vene propaganda paljuski apelleeribki, kuid reaalse sõjani Türgiga Venemaa minna ilmselt ei taha. Avaldades survet Türgile kõikide olemasolevate vahenditega, katsetab Venemaa ka seda, kuidas on tüli norida regionaalse suurriigiga ja NATO olulise liikmesriigiga ja vaadata, milline on teiste NATO riikide reaktsioon. Vene lennukite järjepidev ja sagedane Türgi piiride rikkumine oli ilmselge Moskva poolne provokatsioon. Moskva ootas ammu seda, millal Türgil lõpeb kannatus ja türklased lasevad alla mingi vene lennuki selleks, et saada hea ettekääne käivitada võimas infokampaania Türgi vastu, infokampaania, mida Moskva on ilmselt juba kaua ja hoolikalt ette valmistanud.

Nüüd aga lühidalt aga sellest, mida Venemaa taotleb Lähis-Idas:

Lähis-Idas on Venemaa toetajateks saanud šiiitlikud riigid, kuhu kuuluvad see Süüria osa, mida kontrollib šiiitlik alaviitide Assadi klann ja mingil määral ka šiiitlik Iraani Islamivabariik. Venemaa liitlaseks võib pidada ka Aserbaidžaani, kus samuti on enamik rahvastikust šiiia moslemid. Ka Iraagi trumbile üritab Venemaa teha panuseid ja ka Iraagis on šiiite üle 60% rahvastikust. Seega üritab Putin ilmselt saada oma kontrolli alla Lähis-Idas eelkõige šiiitlikud jõud – seetõttu arendab Venemaa koostööd šiiitliku Iraaniga ning toetab Assadit ja tema klanni. Kuid ambitsioonid on aga tegelikkuses märksa suuremad ja Kremli unistus on ilmselt saada terve Lähis- ja Kesk-Ida regiooni peremeheks. Kesk-Aasias on  Putini režiimi mõjusfäär juba oma juured tugevasti kinnitanud.

Kuid tegemast seda Süürias takistab mitu tõsist asjaolu ja vastast ning üks nendest on Türgi, kes on Moskva silmis tõsine konkurent.

Mida on aga Putini režiim saavutanud või saavutamas oma tegevusega Süürias?

Seda võib võtta kokku järgnevalt:

Tänu Vene Föderatsiooni jõulisele sekkumisele Süüriasse on konflikt Ida-Ukrainas jäänud paraku tagaplaanile ja sellest enam nii palju ei räägita. Sellest lõikab Moskva otsest kasu.

Bašar Assadi režiim püsib jätkuvalt ja on suutnud isegi vene tankide ja lennukite abil vallutada tagasi mõned linnad ja asulad. Ilmselge on see, et Assad püsib vaid tänu vene relvastusele ja Moskva lobitööle diplomaatilistes kuluaarides ning ka ÜROs. Kuid Assadi režiim on vajalik Venemaale, kuna see on üks vanu ustavaid ja  pikaajalisi sõpruspartnereid. Ilmselt ainuke kindel liitlane Lähis-Idas. Süüria on Venemaa jaoks oluline ka majanduslikust aspektist. Vaid üks näide: Assadi valitsus on ostnud Vene Föderatsioonilt mitme miljardi dollari eest relvastust.

Venemaalt soetatud relvastus jõuab Süüriasse sadama kaudu, kus asub Venemaa jaoks strateegiliselt ülioluline mereväebaas, mis on ainus Venemaa ligipääs Vahemerele. See on Tartusi mereväebaas, miks on ainus vene baas väljapool endise NSV Liidu territooriumi.  Selle soodne asukoht Vahamere rannikul annab Venemaale võimaluse kontrollida Ida-Vahemere regiooni, luua ühendust Musta mere laevastikuga, ähvardada Türgit ning pidevalt tuletada NATO-le meelde oma kohaolekut, kuna Tartusis asuv vene merebaas on NATO vahetuses lähedus – NATO olulise riigi Türgini on Tartusist vaid ca 150 km.

Kreml on suurendanud oma sõjalist, poliitilist ja diplomaatilist kohalolekut Ida-Vahemere regioonis, sh Süürias ja Iraagis ning jätkab sellega, sh suurendades Süüria operatsioonis osalevate vene sõjaväelaste, sõjatehnika ja sõjalennukite arvu. Ainuüksi lennukite arvu suurendas Venemaa ligi kahe korra võrra. Läbi selle üritab Venemaa näidata maailmale, et ta on võimas suurriik ja mõjuvõimas tegija globaalses mastaabis, kellega tuleb arvestada ning kes suudab probleeme edukalt ja operatiivselt lahendada. Kreml pingutab kogu jõust, et säilitada Lähis-Ida regioonis oma sõjalist kohalolekut, soovides olla Süüria konflikti lahendaja ning rõhutada, et Lääs pole selleks suuteline. Kreml üritab pakkuda oma lahendusstsenaariumi läbi terrorismivastase koalitsiooni loomise, kuhu kuuluksid Venemaa, Iraan ja kindlasti ka Assadi valitsus.

Putini režiim on tegutsenud selle kallal, et saada taas hädavajalikuks Lääne jaoks – antud juhul Süüria konflikti lahendamises, sh eriti Prantsusmaale võitluses nn IS-iga ja islamiterrorismiga. Venemaa nn "heategevuslik žest" – tõhus ja massiivne Raqqa pommitamine, mis on nn IS-i pealinn, eesmärgiga karistada ja kätte maksta Pariisi eest. Isegi pommidel, mida 20. novembril visati IS-i tugipunktide pihta, oli kirjas "Pariisi eest!" Sellest tulenevalt on võimalik suhete parandamine ja isegi koostöö arendamine Prantsusmaaga ja mitte ainult Prantsusmaaga. Vähemalt Moskva loodab sellele väga. Isegi Barack Obama on nimetanud Venemaad konstruktiivseks partneriks Süüria probleemi lahendamisel. Igal juhul peetakse Putini ja Lavroviga taas dialoogi ning neid kaasatakse oluliste probleemide arutellu.

Putin tahab luua endast kuvandit kui Lähis-Ida probleemide edukast lahendajast, mida ei ole seni suutnud teha Lääs. Selline on propagandistlik narratiiv, mis on suunatud nii siseriiklikule auditooriumile Venemaal, kuid ka väljapoole Venemaad.

Süüria konflikt on toonud Euroopa Liitu suure põgenike massi, mis põhjustab Euroopas suuri probleem. Eurooplaste seas tekivad vaidlused, hõõrumised, lausa tülid. Lisaks pole piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et kõike pagulasi abistada, mh esinevad probleemid majutamisega jne. Summad, mis võiksid minna võitluseks kasvõi Venemaa propagandaga või näiteks Euroopa kaitsevõime tõstmiseks, majanduse arenemiseks jne on läinud nüüd hoopis pagulastele.

Venemaa on sellest olukorras palju võitmas, kuna nn Islamiriik või Daeš ja muud taolised terroristlikud islamistlikud organisatsioonid on Venemaa jaoks osutunud kasulikeks, sest Euroopa Liit peab nüüd toitma tuhandeid sõjapagulasi Süüriast, kulutades sellele astronoomilisi summasid oma eelarvest. Lisaks on oht, et Euroopasse imbub aina rohkem radikaliseerunuid islamiste ja terroriste.

See kõik vastab küsimusele: miks Venemaa ei hävita nn Islamiriiki ja pommitab Süürias pigem neid alasid, mida ei kontrolli nn Islamriik vaid Assadi vastased grupeeringud?

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...