"Oleme kuulnud, et mujal Euroopas immigrante nii ei kohelda. Me tahame õppida, tahame töötada. Aga siin on hullem, kui oleksime iialgi arvanud," kurdab lindprii staatuses Amadou, kelle politsei suunas Harku kinnipidamiskeskusest Tallinna kodutute öömajja asotsiaalide sekka. Politseil ei õnnestu kõiki illegaalseid sisserännanuid maalt välja saata ning viskab nad purupaljalt Tallinna tänavatele. Kuigi riik on väitnud, et on pagulaskriisiks valmis, keeldub ta illegaalidele peavarju pakkumast.

19. aprilli õhtu, kell hakkab üheksa saama. Öömaja ukse taha ilmuvad esimesed öömajalised – vindine nooruk ja vimmas turjaga eakas habemik.

“Olen kuulnud, et teil on siin viimastel öödel ka mustanahalised ööbimas käinud,” teen vene keeles juttu. “Ei tea,” vastab vindine nooruk, “olen täna esimest korda. Vanemad viskasid välja.”

Vimmas turjaga habemik mühatab, et jah, on jah, aga pikemalt kommenteerima ei hakka.

Hästi riides ja sätitud

Tuleb Viktor, pealtnäha nii kuuekümnene, kes venekeelse kõnetamise peale vastab eesti keeles: “On jah mitu mustanahalist, juba üsna mitu ööd siin.” Kuulu järgi on mustanahalisi öömajas neli. “Rahulikud poisid, tüli nad ei tee,” lisab Viktor. Kuigi konkreetsete noormeeste vastu ei näi tal midagi olevat, ärritab meest, et võõrad saavad Eestis rohkem hoolt kui omad. “Miks nad on siin?! Anna süüa, anna juua, anna riideid – võõrastest hoolitakse rohkem, kui omainimeste eest!” puhiseb Viktor. “Miks neid tagasi ei saadeta? Kuhu valitsus küll vaatab?! Ja ega need poisid ju viimasteks ei jää, kui palju neid veel tuleb. Varsti on siin kaos!”

Suuremas öömajaliste kambas tuleb kena paarike. Naine – kolmekümnendates eluaastates, korralikult riides ja kenasti värvitud silmadega Katja – suisa soovib südant puistata. “Normaal-sed inimesed,” teatab ta uute eksootiliste öömajaliste kohta konkreetselt. “Üks neist, Ibrahim, on siin juba päris pikka aega olnud. Kui ta esimest ööd tuli, siis poisid vaatasid teda kui ilmaimet. Andsin talle kruusi, andsin kohvi, oli väga tänulik… Ega me palju ei suhtle, uute nimesid ma ei tea. Igal õhtul laotavad nad oma vaibad põrandale ja hakkavad koraani lugema ja laupa vastu maad taguma. Aga nad ei sega üldiselt kedagi, ainult politsei on käinud neid siin paar korda kontrollimas.”

Eksootilistest kaasöömajalistest palju rohkem erutab noort naist tema enda elusaatus – Katja on öömajas elanud juba seitse aastat. Ta jääb meiega öömaja ukse taga pikemalt vestlema, pisarad vaheldumas naeruga.

Kuni saabuvad kaks loo peategelast – mustanahalised öömajalised Amadou ja Moussa. Nad eristuvad tavalisest öömajaseltskonnast nagu öö ja päev. Ei, mitte ainult nahavärvi tõttu. Noormehed on riides ja lõhnavad nagu ehtsad dändid. Vaatamata sombusele ilmale kannab Moussa valget pintsakut, mehe kätt ehib (pealtnäha) uhke kell. Amadoul ripuvad kõrva ümber kõrvaklapid, ta juuksed on sirgendatud ja sätitud.

Vangistusest hullem vabadus

Nad on lahedad kutid ja hea meelega valmis ajakirjanikuga suhtlema, eriti Amadou, kelle inglise keel on üpris ladus. Noormehed on öömajas elanud poole nädala jagu päevi. “Muidugi ei meeldi meile öömajas,” ütleb Amadou. “Kõik on siin mustad, haisevad.”

Guineast pärit mehed on ilmselgelt löödud – kenad poisid, kes ei joo ega suitseta, peavad jagama kitsukest tuba napsivineste eluheidikutega.
Amadou kinnitab, et ta läheks hea meelega kodumaale tagasi, “kuigi seal on keeruline olukord”, aga ta on Eestis lõksus – ei ole dokumente, mis tähendab, et Eesti riik ei saa teda kodumaale tagasi saata.

Noormehed koos kolmanda kaaslase, Mohamediga, saabusid Eestisse Venemaa kaudu 2014. aasta hilissügisel. Kuidas täpselt üle piiri pääseti, jätavad mehed targu täpsustamata. Amadou sõnul oli nende esimene käik otsejoones Tartu politseijaoskonda, kus nad esitasid varjupaigataotluse.

PPA pressiesindaja Tuuli Härsoni sõnul oli lugu pisut teisti – ebaseaduslikult piiri ületanud mehed peeti kinni Lõuna-Eestis ning paigutati halduskohtu otsusega kinnipidamiskeskusesse. Samuti jätab Amadou märkimata tõiga, et nad esitasid enda kohta valeandmeid – nimelt väitsid noorukid end olevat alaealised. Härson selgitab, et alaealisel sisserännanul on täisealisega võrreldes rohkem õigusi – näiteks ei paigutata neid kinnipidamiskeskusesse vaid neile leitakse eluase lastekodus. Kohtuekspertiis tegi kindlaks, et kõik kolm on siiski vanemad kui 21.

Noormehed toimetati, nagu protseduurireeglid ette näevad, Harku kinnipidamiskeskusesse, kus varjupaigataotlejaid võib kinni hoida maksimaalselt poolteist aastat. Kui kell kukkus, olid nad vabad. Kuid nende vabadus on tinglik, õieti hullemgi veel kui vangla – nad on siin sisuliselt lindpriid. Illegaalsete maalviibijatena ei ole neil õigust töötada või toetusi saada, samas peavad nad endal kuidagi eluvaimu sees hoidma.

Kinnipidamiskeskusest lahkudes jõudis Euroopast paremat elu otsima tulnud noorukitele kohale reaalsus – Eesti neile head elu ei võimalda. “Kas see on tõesti Euroopa?” küsib Amadou nukralt. “Oleme kuulnud, et mujal Euroopas immigrante nii ei kohelda. Me tahame õppida, me tahame töötada. Aga siin on hullem, kui oleksime iialgi osanud ette kujutada.”

Ei oska abi otsida

Noormehed nendivad, et on näljas, sest süüa saavad nad kord päevas supiköögis. “Kui Harkust välja pääsesime, oli mul taskus 4.40 ja Moussal 10 eurot,” räägib Amadou. “Meil on kõht kogu aeg tühi. Aga me ei tea, kust abi otsida. Me ei tea Eesti sotsiaalsüsteemist midagi.”

Need inimesed on sattunud absurdsesse olukorda, kus mingit mõistlikku lahendust ei paista. Lisaks peavad nad esmapäevast reedeni käima iga päev end politseis näitamas. “Mida politsei ütleb, mis teist edasi saab?” küsin. “Midagi ei ütle. Ütleb, et olete siin, nüüd kannatage!”
Kui lahkume, ütleb Amadou: “Tegelikult on eestlased toredad. Eriti nooremad, nemad on väga lahked ja südamlikud.”

On täiesti ebaselge, mis neist kenadest tumedanahalistest noormeestest edasi saab. “Riigil ei tundu olevat selget plaani, mida selliste inimestega peale hakata, kuid sellele tuleks mõelda,” ütleb Eesti inimõiguste keskuse juhataja Egert Rünne Pealinnale. “Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus need inimesed võõranduvad ühiskonnast, eriti kuna neile pole tagatud riigipoolset tuge.”

“Mujal Euroopas, näiteks Saksamaal, on see juba aastatepikkune probleem,” lisab MTÜ Eesti Pagulasabi juht Eero Janson. “Seal riik ega kohalik omavalitsus immigrante ei toeta – nende abistamiseks on olemas vastavad ühingud ja kogudused. Ent Eestile on see uus teema, mille tekkimise eest oleme riiki hoiatanud.”

Living in limbo

“Seniajani on nad (staatuseta immigrandid – toim) Harku kinnipidamiskeskuses kinni olnud, sellepärast pole laiemalt probleemi märgatud,” nendib Janson. Kuid küsimuse peale, kust need inimesed nüüd abi hakkavad saama, on temagi nõutu. “Nojah… Ongi teenuselünk.”
Jansoni sõnul pole illegaalide majutamine kodutute öömajja õige lahendus, neile inimestele peaks olema siiski omaette jätkusuutlik teenustesüsteem. Aga sellest ei ole meil veel lõhnagi.

Praegu näib olevat nende meeste ainuke võimalus pöörduda rahvusvahelisse migratsiooniorganisatsiooni, kes tegeleb vabatahtliku väljasaatmisega ning võimaldab koju naasta soovijatele nii tagasisõiduraha kui ka n-ö starditoetust kodumaal uue elu alustamiseks.

Ent ka see ei ole alati lahendus, kuna dokumentide vormistamiseks peab immigrandi kodukohariik ametlikult kinnitama: jah, see on meie kodanik, ning väljastama ajutise passi. “Kui sealtpoolt head tahet üles ei näidata, siis need inimesed ongi õigusteta, võimalusteta, living in limbo, nagu ütleb ingliskeelne väljend.”

Janson tõdeb, et ilmselgelt on see riigi siseturvalisuserisk. “Kui inimestel puudub sissetulek, siis lähevad käiku ka viimased meetmed – must tööturg, kuritegevus. Kuid niisamuti võivad nad sattuda (kuritegeliku) ekspluateerimise ohvriks. Kuigi ellujäämise mõttes võib see olla isegi nende huvides.”

Riigil pole plaani

Paraku ei näi riigil olevat mingit plaani, kuidas illegaalsete immigrantidega toimida. Harku kinnipidamiskeskuses neid lõpmatuseni kinni hoida ei saa. “Uus direktiiv ütleb, et immigranti ei tohi kinnipidamisasutuses kinni pidada kauem kui poolteist aastat, isegi kui kõik kinnipidamisalused on olemas,” selgitab Janson. “Harku on pärast 18 kuud sunnitud nad välja laskma, kuid sealt edasi on nad staatuseta. Neil ei ole mingeid majanduslikke ega sotsiaalseid õigusi – ei õigust töötada ega õigust toetusi saada.” Samuti ei ole neil illegaalidena asja Vao keskusesse.

“Ei ole kellegi huvides, et varjupaigateenust kasutavad inimesed, kes tegelikult sellele ei kvalifitseeru – kes ei põgene sõja, tagakiusamise jms eest. See on nokk-kinni-saba-lahti olukord – kui ühelt poolt legaliseerida lühiajaliselt nende staatus, siis teiselt poolt kurnab see teenust.”

“Inimesed, kellel ei ole Eestis viibimiseks alust – kes ei ole kas teise EL liikmesriigi kodanik või alaline elanik, residendi pereliige, ei tööta, õpi siin ega ole rahvusvahelise kaitse taotleja või saaja – peaks riigist välja saatma,” selgitab Rünne. “Paraku ei ole see alati võimalik, sest nende päritoluriik ei taha neid tagasi võtta.”

Praegu ei ole selliseid Eestis palju, sest suurem osa illegaalidest on siiski kodumaale tagasi saadetud. “Täpselt andmeid ei oska öelda, kui palju illegaalseid immigrante Eestis on, kuid kinnipidamiskeskusest on vabastatud üle 12 inimese,” nendib Rünne. Tosin lindpriid ilma mingisuguse õigusliku staatuseta – nende heaolu sõltub kas riigi, kohalike omavalitsuste või heategevusühenduste heast tahtest. Sest Rünne sõnul ei pea neile olema avaliku sektori poolt tagatud isegi mitte baasteenuseid: “Nad saavad abi otsida kohtadest, mis pakuvad tasuta teenuseid olenemata sissekirjutusest või riigis viibimise staatusest.”

Aga kust siis ikkagi? Amadou, Moussa, Mohamed ja mõned teised saavad praegu peavarju ühes Tallinna kodutute öömajas ning supiköögist korra päevas tasuta suppi. Tähtajatult. Samas ei ole see ju lahendus, sest ilmselgelt selliste illegaalide arv kasvab, isegi kui osa neist tagasi kodumaale saadetakse. Tallinna linnal ei ole kohustust lindpriide eest hoolt kanda. Kui parafraseerida üht kõnekäändu, siis võib öelda, et see on hundid-näljas-lambad-kärvand olukord, millest praegu kaotavad kõik osapooled.
————————–

Illegaalsete immigrantide arv kasvamas

Siseminister Hanno Pevkur on korduvalt kinnitanud, et Eestis pagulastega probleeme ei tule, sest nad on mitmekordselt kontrollitud ning neid jõustatakse ja nõustatakse mitmel viisil. Praeguseks aga on illegaalseid sisserännanuid Eestis rohkem kui kvoodipagulasi, kuid nende puhul kehtib täielik anarhia.

Kuu aega tagasi (24. märts, Delfi) kommenteeris siseminister Hanno Pevkur esimeste kvoodipagulaste saabumist Eestisse. “Oleme teinud omalt poolt kõik selleks, et nende inimeste puhul välistada igasugune risk Eesti rahva ja riigi turvalisusele,” kinnitas ta.

Kuidas aga tagada, et illegaalne immigrant, kellel pole ühtki seaduslikku rahateenimise võimalust, ei ohusta Eesti rahva ja riigi turvalisust?
Möödunud suvel lubas Pevkur, et saabuvaid pagulasi ei paigutata mingil juhul ühte kohta. “Neist osad kindlasti võivad olla ühes linnas koos, aga nad ei ole eeldatavalt ühe aadressi peal,” sõnas siseminister mullu juuli lõpus toimunud valitsuse pressikonverentsil. Nüüd on neid ühes Tallinna öömajas 20 m2 peal juba neli.

Mullu sügisel riigikogus toimunud pagulaspoliitika arutelul teatas siseminister lootusrikkalt, et pagulased ei jää sotsiaalsüsteemile koormaks. “Eesti võimalused pole nii suured, et siia tulevad inimesed saaksid vaid sotsiaaltoetustega hakkama,” ütles ta, lisades, et soov ise endaga hakkama saada paneb inimesed tööle. Illegaalsetel pagulastel ei ole seaduslikku võimalust tööle minna, seega on nad tahes-tahtmata sotsiaalhoolekandele koormaks.

Kui kümme aastat tagasi, 2006. aastal, esitati Eestile seitse varjupaigataotlust, siis 2014. aastal 157 ning mullu juba 231. Suur osa neist inimestest on veel Harku kinnipidamiskeskuses, kuid hakkavad sealt tasahilju vabaks pääsema.

Politsei otsib võimalusimeeste väljasaatmiseks

Politsei kinnitab, et jätkab võimaluste otsimist, et päritoluriik mehed vastu võtaks.

“Väljasaatmine eeldab seda, et inimene on tuvastatud ja päritoluriik on valmis ta vastu võtma. Just konkreetse isiku tuvastamine ja riikidevaheline suhtlemine on väljasaatmise juures kõige ajamahukam osa,” põhjendab PPA integreeritud piirihalduse büroo juht Helen Neider-Veerme (pildil), miks siiani ei ole Aafrikast pärit noormehi õnnestunud kodumaale tagasi saata. “Sageli annavad ebaseaduslikult riiki tulnud inimesed väärinformatsiooni oma päritolu, vanuse ja nime kohta. Menetluse teevad keerulisemaks ka nõrgad või olematud diplomaatilised suhted eelkõige Aafrika riikidega. Seetõttu võib väljasaatmine võtta rohkem kui poolteist aastat.”

Neider-Veerme lisas, et väljasaatmistähtaja möödumise tõttu kinnipidamiskeskusest vabanev inimene ei saa riigis elamiseks seaduslikku alust, vaid on jätkuvalt kohustatud lahkuma või taotlema elamisluba. “Elamisloa taotlemine aga eeldab dokumentide olemasolu, mida on võimalik taotleda koduriigi saatkonnast või esindusest,” märkis ta.

Keskusest vabanemise korral jätkab politsei väljasaatmismenetlust. “Ka nelja hiljuti vabanenud mehe osas jätkab politsei võimaluste otsimist, et päritoluriik inimesed vastu võtaks,” kinnitas Neider-Veerme.

Kui kinnipidamiskeskusest vabanenud inimene paneb Eestis olemise ajal toime õigusrikkumise, siis võetakse ta vastutusele sarnaselt kõigi teiste Eestis viibivate inimestega.

Taavi Aasa kiri Hanno Pevkurile: ebaseaduslike immigrantide eest hoolitsemine on riigi asi

Linnapea kohuseid täitva Taavi Aasa sõnul suurendab immigrantide riigi poolt abita jätmine kuritegevuse riski ning nende eest hoolitsemine on selgelt riigi kohus.

Harku kinnipidamiskeskusest pääsenud kolm illegaalset sisserännanut jäävad Tallinna toita-katta, kuigi kuni nende väljasaatmiseni Eestist peaks nende heaolu eest hoolitsema riik. Tallinna linnapea kohustes Taavi Aas leiab, et selline lisakoormuse panemine kohalikele omavalitsustele ei ole õige.

Möödunud neljapäeva, 14. aprilli õhtul saatis politsei Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti ametnikele kirja, et Harku kinnipidamiskeskusest vabaneb kolm ebaseaduslikult riigis viibivat välismaalast, kelle riigist väljasaatmine ei ole nende isikudokumentide puudumisel seni õnnestunud.
“Sellega seoses palub PPA võimaldada isikutele esmaseid sotsiaalteenuseid,” kirjutas Põhja prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalve talituse juht, vanemkomissar Indrek Aru, lisades, et kõigi nende siserännanute osas jätkuvad väljasaatmise protseduurid, esmalt dokumentide hankimine, kuid nende toimingute ajalist mahtu on keeruline hinnata. Seega jäävad kolm meest Tallinna sotsiaalsüsteemile koormaks teadmata ajaks.

Aas ei pea sellise lisakoormuse lükkamist kohalikule omavalitsusele õigeks. Abilinnapea saatis vastava sisuga kirja ka sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale ning siseminister Hanno Pevkurile. “Nende inimeste abivajadus ületab vältimatu sotsiaalabi piire,” kirjutas Aas.

“Kuna ebaseaduslikult Eestis viibivatel inimestel ei ole õigust töötada, siis puudub neil legaalne sissetulek, samuti ei ole õiguslikku alust maksta neile toimetulekutoetust, muid ametlikke toetusi ega osutada teenuseid. Mittetallinlastena ei ole neil õigust kasuta ka tasuta ühistransporti.”
Aas lisas, et olukord, kus inimesel ei ole mingeid seaduslikke elatisehankimise võimalusi, on ühelt poolt nende tervist kahjustav, teisalt kuritegevusriski suurendav. “Kuritegevuse riski suurendab ka selliste isikute paigutamine ühele aadressile,” jätkas Aas.

Sotsiaalministeeriumi kommunikatsioonijuht Karin Volmer märgib, et riik lähtub illegaalidele sotsiaalteenuste andmisel sotsiaalhoolekandeseaduse § 5 lg 5 sätestatust, mis ütleb, et ajutiselt Eestis viibivale välismaalasele korraldab vältimatu sotsiaalabi andmist see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib. Küsimus on, kuidas defineerida “ajutist”.

Ning miks suunab politsei Harkust vabanenud justnimelt Tallinna? Kõnealused Aafrika päritolu noormehed ei ole tegelikult esimesed illegaalsed immigrandid Tallinna kodutute öömajas. Neid on sinna sattunud varemgi, kuid seni pole politsei linnale maininudki, et sellised inimesed on kinnipidamiskeskusest tulemas. “Nüüd oleme palunud politseid linnavõime illegaalsete immigrantide siiasaatmisest teavitada,” sõnas Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja Vahur Keldrima.

Tema sõnul ei ole tegemist mingi marginaalse, Eesti jaoks ajutise probleemiga, mis iseenesest laheneb. “Illegaalide arv hakkab ju kasvama,” märkis Keldrima, lisades, et siiani ei ole riik näidanud üles mingit huvi linnaga ühise laua taha istuda ning arutada, kuidas probleemi kõigi jaoks võimalikult valutult lahendada.