Täna avalikustatud Eesti inimõiguste keskuse aruandes nenditakse, et inimkaubandus on Eestis probleemiks, kuna Eesti on nii lähte-, transiidi- kui ka sihtriigiks. "Suureks probleemiks on ka alaealiste ärakasutamine seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. Ohvreid on vanuses kolm kuni seitseteist," märkis Inimõiguste Keskuse jurist Anni Säär, kelle sõnul langevad seksuaalse ärakasutamise ohvriteks enim naised ja lapsed, mehi aga sunnitakse orjatööle.

Täna tutvustas Eesti inimõiguste keskus mahukat aruannet, kus vaadeldi viimase kahe aasta arenguid inimõiguste vallas ning anti riigile soovitusi, kuidas olukorda parandada. 

Inimõiguste keskuse juhi Kari Käsperi sõnul võib Eestis üldist olukorda inimõiguste vallas hetkel hinnata pigem heaks. “Võrreldes olukorda kahe aasta taguse ajaga, mil nägime kiiremat arengut, siis suuri tagasilööke õnneks esile tuua ei ole. Kuid paraku pole esile tuua ka kuigi suuri edusamme,” nentis Käsper.

Inimkaubanduse ohvriteks naised ja väikelapsed

Aruandes nenditakse, et inimkaubandus on Eestis probleemiks, kuna Eesti on nii lähte-, transiidi- kui ka sihtriigiks naiste seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil, mis ei ole lõppenud ka peale Euroopa Nõukogu inimkaubandusvastase konventsiooni jõustumisest 1. juunil 2015. aastal.

Eesti Inimõiguste Keskuse jurist Anni Säär rõhutas, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ütleb, et on keelatur orjandus ja sunniviisiline töö. “See tähendab, et inimkaubandus läheb sinna alla,” lisas ta. “Naised on ekspluateeritud üldjuhul seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, mehed täpselt samamoodi koos naistega sunniviisilise töö ja orjuse raamistiku raames.”

Juristi sõnul on orjanduse ja inimkaubandusega võitlusel olnud suured sammud edasi nii Istanbuli konventsiooni kui ka Lanzarote konventsiooni ratifitseerimine. “Seoses nendega kaasnenud muutustele seadustikus on ohvritel parem juurdepääs erinevatele toetavatele mehhanismidele,” rääkis ta.

Säär nentis, et aruandes kajastatud kohtupraktika on piiratud sellega, mis on avalik. “See ei anna täit ülevaadet sellest, mis Eestis tegelikult toimub,” nentis ta.

Aruandes kirjeldatud juhtumite seas on ka juhtum, kus vietnamlasi smugeldati Eestisse.” Neid transporditi selle raames, et neid edaspidi ära kasutada töö osas ja hoiti ebainimlikes tingimustes,” selgitas Säär.

“Suureks probleemiks on ka alaealiste ärakasutamine seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. Ohvreid on vanuses kolm kuni seitseteist, täiskasvanuid täpselt samamoodi kasutatakse ära,” kirjeldas jurist, kelle sõnul on väga palju kinniseid kohtumenetlusi, mis tähendab, et infot nende osas jagada ei saa. “Teada on, et laias laastus minnakse kokkuleppemenetlustele, tihtipeale ohvrid ei julge tunnistada enda ära kasutamist.”

Sääre sõnul on inimkaubanduse ja ärakasutamine ulatus väga suur ja seetõttu soovitatakse kõikidel oma lähedasi ja ümbrust vaadata ning vajadusel politsei või ohvriabiga ühendust võtta.

Inimkaubitsejad tihti reaalset karistust kandma ei pea

2017. aastal Justiitsministeeriumi poolt avaldatud kriminaalpoolitika uuringu kohaselt jõustus 2016. aastal kohtuotsus 16-s inimkaubandusega seotud kuriteos, millega mõisteti süüdi 29 isikut, neist 7 naist ja 2 juriidilist isikut. Inimkaubanduses (KarS § 133) mõisteti süüdi 11 inimest, kupeldamises (KarS § 133²) 7 inimest ja 2 juriidilist isikut, inimkaubanduse toetamises (KarS § 133¹) üks isik ning 8 inimest mõisteti süüdi alaealiste ärakasutamises inimkaubanduse eesmärgil (KarS § 175).

Üldjuhul määrati süüdimõistetutele inimkaubanduse ja teiste kuritegude eest liitkaristusena vangistus kuuest kuust kuni nelja aastani, mida üldjuhul ei pööratud täielikult täitmisele

Kupeldamise eest (§ 133²) süüdi mõistetud 7-le isikule määratud karistused jäid 2016. aastal vahemikku 3–4,5-aastat vangistust, mille suhtes kohaldati 3-5-aastast katseaega kriminaalhoolduse järelevalve all, vaid kahele isikule mõisteti reaalne vangistus. Kummalegi juriidilisele isikule määrati rahatrahv 20 000 eurot, mis jääb samuti tingimisi täitmisele pööramata, kui läbitakse edukalt kolmeaastane katseaeg. Lisaks konfiskeeriti kolmelt kurjategijalt kokku nii kodus kui firmades olevat vara koguväärtuses 278 754 eurot.

Inimkaubanduse eesmärgil alaealiste ärakasutamise (§ 175) eest määratud vanglakaristused jäid vahemikku ühest aastast ja neljast kuust kuni 5 aastani. Vangistus pöörati kogu ulatuses reaalselt täitmisele neil kurjategijatel, kel oli varasem karistus kandmata; vastupidisel juhul määrati tingimisi karistus 2-5-aastase katseajaga.

2017. aastal ilmunud kriminaalpoliitika uurimuse17 andmetel registreeriti 2016. aastal inimkaubandusega seotud kuritegusid 94, mis on üheksa võrra enam kui 2015. aastal. Viimasel paaril aastal on kõige levinum alaealiste ärakasutamine inimkaubanduse eesmärgil. Selle kuriteoliigi paari viimase aasta statistika näitab, et palju korduvaid kuritegusid on toime pannud samad inimesed samade inimeste vastu.

Murekohaks ka andmeturvalisus

Käsperi sõnul on üheks teravamaks probleemis andmekaitseküsimused, mis puudutavad meid, kui e-riiki, igapäevaselt. “Miski, mis puudutab meid igaüht on näiteks andmekaitse ja sideandmete säilitamise teema, kus ei ole piisavalt hästi reglementeeritud see, kuidas meie kohta andmeid kogutakse – kas see on siis riik, kes kogub andmeid oma e-riigi jaoks, kas see on õiguskaitseametkonnad, kes koguvad andmeid kuritegude avastamiseks, või on need suured ettevõtted, kes koguvad andmeid,” kirjeldas ta.

Käsperi sõnul peab andmeikaitseküsimustes riik vastu võtma konkreetseid otsuseid, millest esimese sammuna nimetas ta järgmisel aastal jõustuva isikuandmete üldmääruse. “Palju asju jääb veel rakendamise teemaks,” nentis ta. “Kindlasti võiks andmete turvalisusele rohkem tähelepanu pöörata, sest e-riik ja andmekaitse ei ole asjad, mis teineteisele vastanduvad. Mida paremini on privaatsus kaitstud, mida rohkem saavad inimesed usaldada, et nende kas riigi või ettevõtete heaks usaldatud andmeid ka tegelikult ei väärkasutata, seda suurem motivatsioon on ka neid teenuseid kasutada.”

Käsperi hinnangul peaks parandama nii kaitseteemalist kommunikatsiooni, kui ka reaalseid meetmeid. “Inimeste privaatsusõigus peab olema tagatud,” rõhutas ta.

Aruandes soovitavad eksperdid riigil vaadata viivitamatult kriitiliselt üle andmete säilitamise ja neile ligipääsu võimaldamise regulatsioon Eestis, võttes sealjuures lähtepunktiks, et IKT teenusepakkujaid ei tohi kohustada säilitama andmeid defineerimata inimhulkade kohta, kelle seos kuritegevuse või julegolekuriskidega pole objektiivselt põhjendatav.

Konventsioon ei too muutust üleöö

Viimase kahe aasta jooksul toimunud edasiminekutest võib välja tuua Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise, mille eesmärk on võidelda naistevastase vägivallaga, samuti ahistava jälitamise kriminaliseerimise. “Hea on see, et demokraatlikud institutsioonid toimivad: kohaliku omavalitsuse valimised läksid korda, sõna- ja koosolekuvabadust ei piirata liigselt ning kohtuvõim on sõltumatu,” sõnas Käsper. 

Kuigi konventsiooni vastu võtmisega andis riik Käsperi sõnul ka selge sõnumi, ei toimu suhtumise muutused ühiskonna üleöö. “Konventsiooni jõustudes kohe olukord paremaks ei lähe aga sellised kokkulepped on head, kuna need annavad motivatsiooni probleemidega tegelemiseks,” märkis Käsper, lisades, et konventsiooni jõustumine tõi kaasa ka karistusseadustiku muudatused ning avati võimalused koolitusteks, teavitustööks ja hoiakute muutumiseks. “Sageli on see teema, et konventsioonide jõustumisele peab järgnema ka pidev tegevus ja sammud.”

Istanbuli konventsiooni aruteludel riigikogus kostus sellele ka vastuväiteid, nagu ei puudutaks selles väljatoodud murekohad Eestit. “Konventsioon on põhimõtete kogum, motivaator riigile tegutsemiseks, mille alusel saab  midagi teha. Vaadates uuringuid, vaadates juhtumeid, mis välja tulevad, ei saa küll öelda, et Eestis oleks naistevastase vägivallaga kõik korras ja siin ei ole probleemi, tegelikult ju on ja iga päev tuleb uusi küsimusi välja,” ütles Käsper, kelle sõnul julgustab vägivallateemast rääkimine ka ohvreid abi otsima.

Riik peab tegema julgemaid samme

Keerulisem on tema sõnul Eestis olukord nende inimõigustega, mille puhul peab riik ise astuma samme või tegema keerulisi otsuseid, muutmaks senist praktikat. “Neis valdkondades takistavad inimõiguste edendamist tihti hoiakud, eelarvamused või teadmatus,” tõdes Käsper.

Tänavuses aruandes toovad eksperdid välja rea kitsaskohti, millega tuleks riigiasutustel esmajärjekorras tegeleda. Nendeks on näiteks psühhiaatriliste haigete inimväärikuse tagamine, andmekaitseküsimused nii riigi kui eraettevõtete tasandil, kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine ning avatud valitsemise muutmine deklaratiivsest sisuliseks tegevuseks. 

Viimase paari aasta avalikud arutelud vastuolulistel teemadel, nagu kooseluseadus ning pagulased, on ekspertide sõnul näidanud vajadust selgemate vaenukõne reeglite järele. “Soovitame lähemas tulevikus üle vaadata asjassepuutuvad seadused ning võtta menetlusse vajalikud seadusemuudatused,” kirjutavad nad aruandes.

Eksperdid juhivad tähelepanu ka vajadusele parandada laste ja puuetega laste ligipääsu järjepidevatele tervishoiuteenustele, ning tugispetsialistide kättesaadavuse tagamisele koolides. ” Riik peab pakkuma konkreetseid tegevusi ka pikaaegsete hooldajate hoolduskoormuse vähendamiseks ning omaste hooldajate tugivõrgustike arendamiseks,” lisavad eksperdid.

Avalikustatud aruanne koosneb 14 peatükist, mille autorid on valitsusest sõltumatud eksperdid erinevatest organisatsioonidest. Nii käsitletakse aruandes näiteks rahvusvähemuste, pagulaste, varjupaigataotlejate ja puuetega inimeste olukorda, samuti näiteks sõnavabaduse ja vabade valimiste temaatikat. 

Esmakordselt on inimõiguste aruanne koostatud üksnes annetajate toel, keda oli kokku üle 100.  

Täismahus aruanne on leitav inimõiguste keskuse kodulehelt: www.humanrights.ee/materjalid/inimoigused-eestis-2016-2017/

Eesti Inimõiguste Keskus on sõltumatu valitsusväline inimõigusorganisatsioon, mille missioon on luua koos iga inimese inimõigusi austav Eesti.