JALGADEGA MAALIJA: Olge sallivamad, me kõik oleme erilised!

Jalgadega maaliv kunstnik Tiia Järvpõld leiab, et arvutiajastulgi ei tohiks unustada vanu traditsioone, ja soovitab lähedasi üllatada ehedate jõulukaartidega.

Pilt: Arhiiv

JALGADEGA MAALIJA: Olge sallivamad, me kõik oleme erilised!

Kai Maran

Jalgadega maaliv kunstnik Tiia Järvpõld leiab, et arvutiajastulgi ei tohiks unustada vanu traditsioone, ja soovitab lähedasi üllatada ehedate jõulukaartidega.

"Tänapäeval, interneti ja eriti Facebooki ajastul on kaardi kingituseks saamine väga suur üllatusrõõm, seda on sõprade silmadest näha," rääkis Järvpõld, kes tegi oma esimese maali märtsis 2006. aastal ja sai juba järgmisel aastal suu ja jalaga maalivate kunstnike ülemaailmse ühingu stipendiaadiks.

"See on elu suurim väljakutse," tõdes sünnitrauma tagajärjel kõndimisvõime kaotanud Järvpõld, kes aga sellest hoolimata juba mudilasena jalgadega maalima õppis. Viisi selleks leiutas ta ise.

Käte asemel töökad jalad

"Umbes kolmeaastasena hakkasin jalgade abil laua all nukkudega mängima, kusjuures käega loopisin nukke ja mänguasju laualt põrandale. Oli palju parem ja mugavam!" meenutas naine. "Õnneks keegi ei keelanud. Olen palju mõelnud, kuidas võis üks väike tüdruk tulla mõttele kasutada jalgu käte asemel – vastust ma ei tea. Aga laps on ikka leidlik ja otsija! Usun, et ehk ka minu kaitseinglid tegid oma töö, kui nüüd hakata müstiliselt mõtlema. Igatahes olen õnnelik, et mul on tublid ja töökad jalad."

Ka maalimisoskused leiutas tänavu juba 35. maalinäituse avanud kunstnik suuresti ise. "Käisin tavakoolides, kuid joonistamistunde oli nädalas täpselt üks," lausus 1967. aastal Tartus sündinud naine. "Maalimise jaoks olen võtnud mõned eratunnid."

Just Järvpõllu eeskujul õppis jagadega maalima ka kunstnik Mella. "See, kuidas ma julgustasin Mellat jalgu käte asemel kasutama, oli küll ebateadlik õpetamine. Pigem hea nali!" meenutas naine. "Pubekaeas olime Mellaga koos Haapsalus haiglas. Mina joonistasin palju oma palatis – igavusest. Mella pidevalt piilus palatiukse vahelt. Ma ei mõistnud, mida või keda ta piilub. Naeratas. Vaikis. Mind ajas see natuke närvi, nagu tüdrukuid selles vanuses ikka. Ja alles aastaid hiljem, kui juba Mellaga palju suhtlesime, rääkis ta, et tegelikult ta siis Haapsalus vaatas, kuidas mina jalgadega toimetan ja kirjutan-joonistan."

Lõuendile maalitud tunded

Praegu julgustab ratastooliga liikuv Järvpõld puudega inimesi end teostama kõigi raskuste kiuste. "Nüüd võin küll päris teadlikult julgustada neid, kel käed ei tööta nii nagu vaja – leidke teistsuguseid väljendamisviise. Proovige jalgu või suud, minu pärast kas või nina! Pole oluline, kuidas hakkama saadakse, oluline on, et saadakse tegutseda ja end teostada, elada oma elu."

Joonistamiseks ja maalimiseks on Järvpõllu sõnul vaja eelkõige annet ja talenti. "Hea pilt ei sünni üleöö," nentis ta. "Mina ei ole kunagi hakanud ühtki maali tegema, mõeldes üksnes jõuludele, isegi mitte jõuluvana maalides. Maal peab sündima kindlast emotsioonist, siis hakkab see inimesi kõnetama ja oma elu elama. Minul peab maalides olema kindlasti muusika, laual palju magusat – šokolaadi – ja kohvi. Ja kui vaimu ikka peale ei tule, siis ei tule ka maalimisest midagi välja. Olen loov õhtupoolikuti ja öösiti, olen öökulli tüüpi."

Suu ja jalaga maalivate kunstnike ülemaailmse ühingu stipendiaadina soovitab Järvpõld saata pühade ajal tuttavatele kunstipäraseid jõulukaarte. "Tänapäeval, interneti ja eriti Facebooki ajastul on kaardi kingituseks saamine väga suur üllatusrõõm, seda on sõprade silmadest näha!" lausus naine. "Eestis on võimalik endale muretseda ka meie ühingu kunstnike maalitud kunstikalendreid ja mitmesuguseid maalitud puslesid."

Köidavad inimesed

"Inimesed – see on kõige keerukam, kuid kõige huvitavam teema," rääkis Järvpõld. "Põnev on maalida lõuendile igasuguseid tundeid... Ja siis mõtelda, kas keegi ikka saab pilti vaadates aru, mida ma tegelikult püüdsin väljendada. Küllap igal vaatajal on oma emotsioon."

Ateljeeks on kunstnikul pisike magamistoaga pooleks tehtud ruum. "Ateljee asub akna poolel. Ruum on tõesti imepisike, kuid olen siiski õnnelik ja tänulik, et mul seegi praegu on," ütles Järvpõld, kelle sõnul on see olnud tema põhiline maalimispaik läbi aastate. "Soovi korral olen ka lastele koolides ja lasteaias näidanud, kuidas on võimalik jala abil kirjutada või joonistada."

Järvpõld ütles, et tema meelest on kõige tähtsam sisendada puudega inimestele enesekindlust. "Järjest rohkem mõtlen sellele, et me ei oska teistmoodi inimesi väärtustada," märkis naine. "Me hoolime ja teeme nõrgemate jaoks nagu kõik, kuid kas ka väärtustame neid ja võtame võrdsena... Suhtumisest iseendasse ja seejärel teistesse algab kõik. See ei nõua järjekordseid seaduste muutmisi ega lisaraha. Muutke oma suhtumist! Olge sallivamad! Me kõik oleme kuidagi erilised!"

Laadimine...Laadimine...