Jõukas raehärra Gonsior pärandas oma vara vaestele Tallinna lastele

Gonsiori tänavale nime andnud jõukas raehärra lõi heategevusasutuse, mis pidi jätma tema päranduse peavarjuta alaealistele lastele varjupaiga loomiseks, kehvadele vanematele lastekasvatamisel abi andmiseks ja väikeste laste eest hoolitsemiseks.

Pilt: Tallinna Linnaarhiiv
Festival

Jõukas raehärra Gonsior pärandas oma vara vaestele Tallinna lastele

Ivo Karlep

Gonsiori tänavale nime andnud jõukas raehärra lõi heategevusasutuse, mis pidi jätma tema päranduse peavarjuta alaealistele lastele varjupaiga loomiseks, kehvadele vanematele lastekasvatamisel abi andmiseks ja väikeste laste eest hoolitsemiseks.

Tänavu toimuvad suured uuendustööd Gonsiori tänaval – kust on aga pärit selle tänava nimi? 19. sajandil elanud raehärra Jakob Johann Gonsior oli tõenäoliselt Tallinna kõigi aegade kõige heldem heategija. Samas võib vist öelda, et võrdlemisi tundmatu heategija, sest ka 1932. aasta 7. novembril kirjutas nädalaleht Esmaspäev, et kõigile tallinlastele on küll teada Gonsiori tänav, aga vähesed teavad nime omaniku loodud heategevusasutusest kuratooriumist, "mis astub kavaliselt kaks korda aastas raekojas kokku ja jagab helde käega suuri toetusi kõigile õnnetutele ja hädalistele".


Miks otsustas Suurgildi liige ja mitmete majade omanik jätta oma maise vara linnale ja luua vaeste laste abistamise asutus, seda võib ainult oletada. Gonsior ise pole oma testamendis selle kohta põhjendusi andnud. Võib-olla sai tõukeks see, et tema peres polnud lapsi.


Üpris tundmatu oli metseen ka pool sajandit pärast oma surma, kui Tallinna Teataja 5. mail 1912 pahandas ametnike kallal, et need Gonsiori rahaga loodud asutuse üllaid sihte pole mitte kogu südamega ellu viinud, ning nõudis vaeste laste abistamisel otsustavat suhtumise muutmist. Samas pidas leht vajalikuks  tutvustada raehärra Gonsiori lähemalt, selgitades, et Jakob Johann von Gonsior määras oma 1862. aastal tehtud testamendis õige suure varanduse Tallinna omavalitsusele, et raad "selle varanduse sissetulekutest võiks heategevuse sihil tegev olla".


Abisaaja ei tohtinud santida


Esialgset testamenti täiendas Gonsior mitu korda, nii et lõpuks pidi jääma kuratooriumi ülesandeks peavarjuta ja alaealistele lastele varjupaiga muretsemine, kehvadele vanematele lastekasvatamisel abi andmine ja väikeste laste eest hoole kandmine. Lisaks tahtis Gonsior, et see asutus ka "mittesantivatele kehvadele" abi annaks, toetaks neid, kes õnnetuste tagajärjel häda kannatavad või on ettenägemata põhjustel viletsusse langenud. Toetusi pidi määratama linna lastekodu abistamiseks ja koolis käivatele lastele riiete ostmiseks. Veel pidi aidatama käsitööd õppivat noorsugu hariduse saamisel ning töölisi korterite muretsemisel. Valitses põhimõte, et abi tuleb anda usu, rahvuse ja seisuse vahel vahet tegemata, see tähendab, et abistada tuli kõiki, kes abi vajasid.


Asutuse varanduse hoidmine ja tema üle valitsemine pidi testamendi tegija soovil linna nõndanimetatud jumalalaeka valitsuse hooleks jääma, sest testamendis nõuti, et tuleb asutada nõukogu, mille ülesandeks oleks "asutuse kasusid kaitsta ja tema sissetulekutest testamendi eeskirjade järel kõiksugu abi anda". Linn aga pidi hoolitsema peaasjalikult selle eest, et asutuse varandus ei kaoks ja head sissetulekut annaks. Testamendi järel pidid nõukogu tööst osa võtma Tallinna jumalalaeka valitsuse eesistuja ja kassapidaja, üks magistraadi liige literaatide seast, üks valitud liige igast gildist, kaks vaimulikku Tallinna linna luteri usu õpetajate hulgast, kohaliku abiandmise seltsi komitee kaks liiget, üks Martin Lutheri vaeslaste maja liige ja kaks kubermangu koolivalitsuse esindajat, kaks tegevat arsti ja üks Toompea kodanikuseisuse esindaja.


Kinnisvara tõi sisse 2,5 miljonit senti


1932. aasta Esmaspäev täpsustas Gonsiori testamenti veelgi üksikasjalisemalt. Gonsior teatas, et pärandab 7299 hõberubla sularahas ja umbes 16 999 rubla väärtuses "riigivõlgade kustutamise komisjoni" väärtpabereid. Lisaks sellele kinnisvarad Mündi tänaval ja Uue turu platsi juures. Pärandusse kuulusid veel Saiakangi alused kauplused, Pühavaimu kiriku tõllakuur ja Jahu tänava äärne maa-ala. Oma abikaasale jättis ta testamendis õiguse kasutada eelpool nimetatud väärtpaberite protsentidest saadavat summat naise eluaja jooksul. Eluaegset ülalpidamist neist protsentidest lubas ta veel ka oma teenrile ja paarile-kolmele vaeseks jäänud aadlikule. Gonsiori abikaasal oli õigus valitseda nimetatud kinnisvara ilma pärandamise ja edasiandmise õiguseta kuni surmani. Väärtpaberid anti üle nn jumalalaekale, mille lõid viis kirikut – Pühavaimu, Oleviste, Niguliste, Jaani ja Mihkli. Testamendi kohaselt pidi varandus minema jagamisele heategevaks otstarbeks, kusjuures "jagatavad on ainult väärtpaberitest ja kinnisvaradest saadavad protsendid". Kinnisvarasid müüa võis Gonsiori tahte põhjal ainult "viimase ja kõige hädalisema tarviduse korral".


Raehärra soovitas oma varanduse mahutada väärtpaberitesse, kuid need kaotasid revolutsiooni päevil kahjuks väärtuse. Ajalehe Esmaspäev andmetel oli 1932. aastal Gonsiori kinnisvaradelt saadavaid sissetulekuid umbes 2.5 miljonit senti. Testamendi kohaselt ehitati Nurme tänavale kaks moodsat maja vaesematele töölisperekondadele elukorteriteks. Gonsior lõpetas oma testamendi sõnadega: "Selle testamendi toetuste tagajärgedest peab kuratoorium rahvale aastas avaliku väljaande abil teatavaks tegema." Sellele järgnes veel nõue, et igale tõsisele abivajajale "nii kaugele, kui seda abinõud lubavad, antagu abi, ei kellelegi mittevajajale aga ärgu toodagu mingit ohvrit".


Esmaspäev märkis ka, et Gonsiori kuratoorium on seni täitnud testamendis avaldatud soove "viimse punktini".

 

 

 

Gonsiori annetatud maatükile rajas linn Lootuse aia

 

Oma viimastel eluaastatel olid Gonsiori jalad halvatud, kuid ta ei loobunud oma tööst. Vana raehärra sõitis raekoja ette ja ta talutati treppidest üles.



Jakob Johann Gonsior sündis Tallinnas 1794. aasta 15. jaanuaril kaupmees Jacob Bernhard Gonsiori vanima lapsena. Ta õppis Tallinna gümnaasiumis ja lõpetas 1816. aastal juristina Tartu ülikooli. Seejärel töötas tosin aastat Tallinna rae advokaadina ja    1828 valiti ta Tallinna raehärraks.


Vähem kui kümne aasta pärast tuli Gonsioril hakata viibima rohkem tsaaririigi pealinnas Peterburis, sest ta määrati Tallinna linna esindajaks keisri kantselei juures tegutseva seadusandliku komisjoni juurde, et töötada välja Baltimaadele sobiv kriminaalõigus.
4. (16.) mail 1828 abiellus Gonsior Tallinna Niguliste koguduse õpetaja Johann Bernhard von Gebhardti tütre Amalia Constantia von Gebhardtiga.


Veel 19. sajandi alguses kandis Gonsiori tänav seal elanud kaupmehe järgi Maksimovi nime. 1821. aastal ostis Jacob von Gonsior selle tänava ääres asunud suurema maa-ala alates praegusest Viru väljakust, mida tol ajal tunti Uue turuna. Alguses hakati seda lihtsalt rahvasuus Gonsiori tänavaks kutsuma, aga 1876. aastal kinnitati nimi ametlikult.


1844. aastal kandideeris Gonsior linnapeaks, kuid jäi alla õigusajaloolasele Friedrich Georg Bungele. Oma elu viimastel aastatel olid tal jalad halvatud, kuid ta ei loobunud oma tööst. Vana raehärra sõitis raekoja ette kahehobuse voorimehega ja ta talutati treppidest üles. Tundes surma lähenemist, andis Gonsior 15. mail 1862 üle kolm käsitsi kirjutatud dokumenti. Esimene oli tema testament, teine seletus kinnisvarade kohta ja kolmas sisaldas korraldusi kinnisvarade kasutamise õiguse üle.


Raehärra Gonsiori linnale pärandatud maale südalinnas rajas linn Lootuse aia. 1920. aastatel sai sellest praeguse Viru keskuse ja Tallinna kaubamaja A-korpuse vahele jäänud suurest spordiplatsist Kalevi aed. Nõukogude okupatsiooni algul, 1940. aasta suvel suleti kiiresti kõik heategevuslikud asutused ja seltsid, nende seas ka Jakob Gonsiori nimeline sihtasutus.


Vana Gonsiori tänav kulges praeguse Gonsiori tänava sihiga enam-vähem paralleelselt umbes 50 meetrit põhja ehk Narva maantee pool ja lõppes juba ristumisel Reimanni tänavaga. Pärast  sõda, kui tänavaäärne hoonestus oli 1944. aasta märtsipommitamise käigus suures osas hävinenud, planeeriti tänav praegusele sihile ja pikendati seda märgatavalt.

Laadimine...Laadimine...