Kui te peate kümme aastat koertekarja kinnises ruumis, kus osa neist kohutavates tingimustes sureb, ega vii loomi kordagi jalutama, mistõttu väljaheited lämmatavad juba naabreid, siis karistada te ei saa. Teilt ei võeta isegi loomapidamisõigust.
Aadressil Õle 16a aset leidnud nn koertesaaga on jõudnud järku, kus mitte keegi ei oska öelda, kuidas takistada sellise koertekoloonia taassündi, kus koeri sisuliselt väärkoheldi.
“See vanem proua pidas oma kodus korteris koeri nii, et ta ei lasknud neid mitte kordagi välja ja koerad tegid kõik oma väljaheited sinna korterisse,” räägib loomakaitsja Liisi Moosaar meediast teada juhtumist, mis on jõudnud ummikusse.
“Samas nad ka paljunesid omavahel ning siis surid ka kutsikad. Meie loomakaitsjatena sinna sisse ei pääsenud, ka ei lasknud naine korterisse ühistu esindajaid. Alles siis, kui meedia appi tuli, suudeti uks politsei ja päästeameti abiga avada. Seal oli väljaheiteid kuni aknalauani. Meil õnnestus sealt päästa 16 koera , aga mitte keegi ei tea, kui palju koeri seal kümne aasta jooksul võis kokku elada ja surra.”
Tookord viidi vanaproua haiglasse uuringutele, aga mis on temast tänaseks saanud, pole loomakaitse seltsile teada.
“Kahjuks on tõesti nii, et kui teda vaimselt haigeks ei tunnistata, võib ta hakata edasi loomi pidama. Me loodame, et kellelgi on võimu võtta sellelt inimeselt loomapidamise õigus,” ütles Moosaar. Ometi veeretavad kõik nagu kuuma kartulit teemat, milline ametkond peaks sellisele loomapidamisele veto panema.
Ükski riigiorgan ei tegutse
Loomakaitseseaduse 60. paragrahvi järgi teostavad järelevalvet loomakaitseseadusest kinnipidamise üle veterinaar- ja toiduamet, keskkonnainspektsioon ning politseiamet. Neil oleks ka õigus esitada ettepanek politseile, et alustataks menetlust vanaproualt loomapidamise õiguse ära võtmiseks. Ometi veeretavad kõik kohustuse teistele.
Seetõttu pole ükski neist teinud ettepanekut politseile vanaproua suhtes väärteomenetluse alustamiseks, mis võiks viia kohtu kaudu loomapidamise õiguse ära võtmiseni. Miks ? Veterinaar- ja toiduameti spetsialist väidab, et tegu oli “sotsiaalse probleemiga, mitte loomade heaolu küsimusega”.
“Õle tänava juhtumi puhul oli tegemist eelkõige sotsiaalse probleemiga, kus loomade väljaheited ja nende hais häirisid kaaskodanikke,” ütles Tarmo Serva veterinaar- ja toiduametist. “Amet kui järelevalveorgan loomade heaolu nõuete täitmise üle politseile avaldust ei esitanud.” Samas rõhutab ta kirjas, et amet on just “loomade” heaolu nõuete täitmise järelevalveorgan.
Miks veterinaaramet ei tegutse ?
Veterinaar- ja toiduamet on asutusena pädev hindama, kas loomade heaolu on rikutud.
“Kui Veterinaar- ja toiduamet tuvastab, et seal pole looma suhtes ühtegi lubamatut tegu toime pandud, siis polegi põhjust alustada väärteomenetlust. Politsei ise, kes küll kohapeal käis, ei saa esitada avaldust, sest nemad pole eksperthindajad, kas looma oli halvasti peetud või mitte,” selgitas Tallinna munitsipaalpolitsei menetlusosakonna juhataja Triin Uudeväli.
“Praegu tundub, et naabritel pole mingit garantiid, et see naine ei hakka haiglast naastes uuesti loomi pidama. Politsei ei saa midagi teha enne, kui vastav amet looma väärkohtlemise tuvastab.”
Riigi keskkonnainspektsiooni Harjumaa büroo juhataja Monica Rand lükkab vastutuse linnaosa kaela, leides samuti, et tegu on sotsiaalse küsimusega, millega peaks tegelema linnaosavalitsus, mitte nemad.
“Keskkonnainspektsiooni poole ei ole selle probleemiga seni pöördutud ja seega ei ole me ka avaldust teinud. Mina leian, et munitsipaalpolitsei saab teha politseile ettepaneku võtta inimeselt ära loomapidamise õigus, samuti on õigus avaldust esitada selle inimese naabritel, kes on probleemist teadlikud,” ütles Rand.
Miks politsei ei tegutse?
Linnaosa peab riigiametnike arvamust aga absurdseks, sest seesama 80-aastane inimene vajab ilmselt eestkostet. “Kuidas me saaksimegi eestkostet vajava nimese vastu esitada kriminaalasja algatamise avalduse, see pole loogiline. Meie tegutseme selle inimese huvides ja oleme tema poole peal,” ütles Põhja-Tallinna valitsuse sotsiaalhoolekandeosakonna juhataja Mart-Peeter Erss.
“Asi on praegu nii terav, et ma ei saa sõnagi öelda. Selleks, et kohus kelleltki loomapidamise õiguse ära võtaks, peab olema algatatud kriminaalasi. Kui politseinik märkab kriminaalkuritegu, kas ta siis peab või ei pea avalduse esitama, see on loll jutt! Kellel on asja kohta rohkem andmeid, kas meil või politseil?”
Kuna Eesti seadusandlus on nagu ta on, siis loobivadki riigiametnikud Õle tänava probleemi käest kätte nagu kuuma kartulit. Ja kitsalt seadusetähest lähtudes ei eksi ametnikud millegi vastu. Paraku kipuvad selles olukorras jääma taas kannatajaks Õle tänava majaelanikud, kes jätkuvalt peavad elama hirmus, et nende majja tekib uus koertekoloonia.
a vaevalt koeradki õnnelikud on, kui neid taas vangistuses pidama hakatakse, hoolimata sellest, et vanaproua võib neid kogu südamest armastada. Vahel lihtsalt juhtubki inimesega nii, et ta ei saa aru, kust läheb piir armastuse ja piinamise vahel, ja siin tulekski riigil vahele astuda, et sellised asjad ei saaks kesta.
Loomapidamise õiguse äravõtmine on kohtu mõistetud lisakaristus looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest, mille sisuks on keeld pidada kindlaksmääratud aja jooksul mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluvat looma. Viimase viie aasta jooksul Eestis kelleltki loomapidamiseõigust ärav õetud ei ole.
Jubedaim loomade elupaik
“Selliseid loomapidamisetingimusi ei olnud me ammu näinud, õigem oleks vist öelda, et mitte kunagi. On raske ette kujutada, et niisugune asi on meie linnas võimalik, ent ei saa välistada, et selliseid kortereid on teisigi, me lihtsalt ei ole veel nendeni jõudnud,” kirjutab loomade hoiupaik oma blogis.
Tänaseks on kõik 16 koera hoiupaigas, saanud meditsiinilist abi ja otsivad omale uut kodu.
Huvilised võivad helistada koerte kohta täpsema info saamiseks tööpäeviti telefonil 53494045 või saata e-maili.
ahsoo
11. okt. 2014 17:55